Belgia muuseumijuht: vaja on riiklikku debatti koloniaalajal juhtunu üle ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Guido Gryseels
Guido Gryseels Autor/allikas: ERR

Rassismivastased protestid on Belgias käivitanud debati riigi jõhkra koloniaalmineviku üle. Belgia Kuningliku Kesk-Aafrika muuseumi direktor Guido Gryseels ütles ERR-ile antud intervjuus, et belglased ei tunne enam oma ajalugu ning on vaja riiklikku debatti selle üle, mis tegelikult koloniaalajal juhtus.

Mida teie arvates peaks tegema kõigi nende Leopold II ausammastega üle Belgia?

Ma arvan, et suur probleem Belgias on see, et belglased ei tunne enam oma ajalugu. Belgia oli koloniaalvõim alates 1885. aastast kuni 1960. aastani. Aga sellest ei räägita koolis, paljud inimesed on harimatud ja ei tea, kuidas reageerida.

Kui me räägime tänapäeval kolonialismist, siis saab ainult öelda, et tegu oli ebamoraalse valitsemissüsteemiga. Kolonialism on juba definitsiooni järgi valitsemissüsteem, mis põhineb riigi militaarsel okupatsioonil, rassistlikul ja autoritaarsel võimul ja selle maa ekspluateerimisel.

Kõige brutaalsem osa sellest jäi aastatesse 1885-1908 kui Kongo oli Kongo Vaba Riik, mil see oli kuningas Leopold II eraomand. Sel ajal hakkas Henry Ford tootma autosid, seetõttu valitses tohutu nõudmine kummi järele. Kummi hind läks üles ja kasutati palju ebainimlikke võtteid, et toota nii palju kummi kui võimalik. Inimestele seati ette teatud kvoodid ja kui nad neid ei täitnud, siis nad tapeti või sandistati, nende külad põletati maha, nende lapsed tapeti. See oli väga julm süsteem, mis tappis sadu tuhandeid inimesi kui mitte miljoneid inimesi. See oli äärmuslik jõhkra kapitalismi vorm rohke vägivallaga.

Mida teie ikkagi teeksite kõigi nende Leopold II ausammastega?

Ma arvan, et me peame investeerima palju enam ajaloolisesse uurimistöösse, sest on veel palju, mida me ei tea. Eriti palju tuleb investeerida haridusse ja õpetada lastele, mis seal tegelikult juhtus, sest terved põlvkonnad belglasi, sealhulgas minu põlvkond on kasvanud üles teadmisega, et me tegime seal üksnes head, Belgia oli fantastiline koloniaalvõim, Kongo oli mudelkoloonia, belglased ehitasid seal teid ja haiglaid, kõik Kongo lapsed läksid kooli, 1960. aastal oli Kongo SKP kaks korda nii suur kui Itaalial ja sama suur kui Kanadal. Nii et paljud belglased on olnud veendunud, et me ei teinud seal muud kui üksnes head ja et kuningas Leopoldi missioon oli lõpetada orjakaubandus ja tuua vabakaubandus, mis ei olnud tõsi, see oli üksnes ettekääne.

Mida rohkem me teame sellest perioodist, seda rohkem me mõistame, et me peame sellest perioodist distantseeruma, et see oli ebamoraalne ja et sellel on olnud tänaseni ulatuvad tagajärjed. Miks ma seda ütlen? Sest kolonialism põhineb rassistlikul valitsemissüsteemil. Belglastel tekkis üleoleku tunne kongolaste suhtes ja Kongo valitsemissüsteem oli puhtalt rassistlik, valitses eraldatus linnades, oli valge linnaosa ja must linnaosa, kõik töölised olid mustanahalised ja kõik ülemused olid valged ja valitses palju rassistlikke suhtumisi. See kanti üle ka Belgiasse. Belgia oli väga kaua aega väga valge ühiskond ja instituudid nagu meie oma ja ma pean tunnistama, et minu oma muuseum oli rohkem kui 65 aastat koloniaalmuuseum, kus terved belglaste põlvkonnad kohtusid esimest korda Aafrikaga meie muuseumit külastades. Ja selles muuseumis, mis jäi pikaks ajaks koloniaalmuuseumiks räägiti neile, et valged inimesed olid mustadest kõrgemad. See oli suhtumine ja haridus, mille me andsime tervetele põlvkondadele, nii et ei ole üllatus, et Black Life Matter liikumine seob omavahel kolonialismi ja rassismi, sest meie muuseum on olnud selle ehe näide.

Meil on vaja riiklikku debatti parlamendis selle üle, mis tegelikult koloniaalajal juhtus ja belglased peaksid tunnistama oma vastutust vägivalla eest raha teenimiseks ja maa ekspluateerimise eest. Belgia börsi 20 tippettevõttest kümne juured on Kongos. Nii et ei saa eitada seost Belgia heaolu ja Kongo ekspluateerimise vahel.

Rääkides Leopold II ausammastest, siis sa paned ausamba kellelegi, et teda austada, aga kui meie teadmiste järgi ei ole põhjust Leopold II austada kõigi nende surmade pärast, siis sa eemaldad need või asetad need konteksti või minu jaoks parim variant oleks teise kuju selle kõrvale asetamine mõnelt tänapäeva kunstnikult ja mis annaks edasi vastuolulist pilti ja jutustaks teist lugu kui see, millest räägivad algsed kujud.

Te juba ütlesite, et teie muuseum on samuti näide propagandast ja koloniaalajaloo väärtõlgendusest. Kas te räägiksite veidi muuseumi algusajast? Siin olid isegi Kongo külad ja inimesed olid nagu loomaaias.

1897. aastal korraldasid belglased maailmamäituse Brüsselis ja kuningas Leopold II tahtis teha propagandat Kongo Vabale Riigile ja oma koloniaalseiklustele. Nii korraldas ta näituse lossis, mis tal oli Tervurenis, kus ta näitas etnograafilisi esemeid ja Kongo tooteid, mis olid potentsiaalselt olulised Belgia majandusele, aga ta tõi siia ka 266 kongolast, kes panid siin püsti oma külad. Me kutsume seda tänapäeval inimloomaaiaks, sest need 266 kongolast pidid seal näitama oma igapäevaelu, nad tegid süüa, sõudsid paatidega veel ja tegid etnograafilisi objekte, see oli tõepoolest inimloomaaed selleks et lõbustada belglasi, selline rassistlik meelelahutus.

Aga see näitus oli väga edukas, sest paljude belglaste jaoks oli see esimene kord kui nad nägid aafriklasi, üle miljoni inimese külastas seda näitust ja kuningas Leopold otsustas muuta selle näituse ja muuseumi püsivaks koloniaalpalees. Selline oli meie muuseumi algus 1897. aastal. Algselt asus see teises hoones, koloniaalpalees, kus näitus aset leidis, aga väga kiiresti jäi see väikseks ja ta ehitas selle suure muuseumi siia, mis avati 1910. aastal ja selle muuseumi eesmärk oli teenida koloniaalpropagandat ja veenda Belgia inimesi, et kolonialism Kongos on hea asi, et see tõi Belgiale heaolu ja et see võib tsiviliseerida Kongo inimesi.

Kuidas te praegu püüate ringi käia selle kultuuripärandiga siin? Kas te olete midagi kongolastele tagasi andnud või kuidas te sellega tegelete?

Me andsime üht-teist tagasi juba 1970. aastatel, aga see oli katastroof, palju asju varastati. Me nõustume täielikult sellega, et ei ole normaalne, et 80 protsenti Aafrika kultuuripärandist asub Euroopas ja palju sellest on omandatud vägivallaga või ebaseaduslikke vahendeid kasutades ja isegi kui see oli soetatud nii-öelda seaduslikult, siis see tähendas sageli ebavõrdset vahetuskaupa.

Me peame dialoogi nende asjade päritolumaadega – Kongo ja Ruandaga. Me avame oma kogud, et teadlased näeksid, mis meil on. Tavaolukorras oleksin ma ka praegu Kongos, et rääkida mõnede meie asjade tagasiandmisest. Koroonaviiruse tõttu on see praegu edasi lükatud. Aga me oleme selles küsimuses väga avatud ja konstruktiivsed.

Koos vara tagasiandmisega tahame me investeerida Kongo ja Ruanda muuseumide tugevdamisse ja seda me teeme ka. Meie jaoks ei ole siin mitmetimõistmist ega vaidlust, me oleme väga avatud ja konstruktiivsed selles küsimuses. Nad ei soovi ka kõike tagasi saada, nad tahavad asju, mida neil endal ei ole ja me nõustume sellega täielikult.

Toimetaja: Merili Nael

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: