Nestor: kui erakonnad otsiksid ühiselt presidenti, võiks Kaljulaid jätkata ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kersti Kaljulaid riigikogus hääletust ootamas.
Kersti Kaljulaid riigikogus hääletust ootamas. Autor/allikas: ERR

Neli aastat tagasi oli Eiki Nestor (SDE) riigikogu esimees ja vahepeal juba läbikukkunud presidendivalimiste viimase-minuti-lahenduse üks arhitekte. Enne ebaõnnestus presidendi valimine parlamendis, kes põrgatas palli valimiskogusse, kus valijamehedki toime ei tulnud ja viskasid palli tagasi riigikogusse. Olukord oli piinlik ja ebamäärane, otsekui patiseis.

Kuidas on iseseisvuse taastanud Eestil presidentidega vedanud või mitte vedanud?

On vedanud, kõigiga. Ükski neist ei sarnane teistele, kõik presidendid on olnud erinevad. Aga nad on hoidnud meie põhiseaduse vaimu ja see on minu jaoks presidendi puhul kõige tähtsam.

Mitte keegi neist ei ole kippunud vaidlema teesiga, et parlamentaarne riigikord on Eestile õige. Lennart Meri alguses katsetas, sai riigikohtus tappa ja siis loobus.

Ega ta katsetanud parlamentaarse riigi piire, tema katsetas presidendi võimu piire.

Just, et mida president võib ja mida ei või. Kui ta oli riigikohtus kaotanud, siis loobus sellest.

Järgmised presidendid on lähtunud sellest, et nad on põhiseaduse järgi tasakaalustav jõud ja kui nad näevad, et midagi põhiseadusele ei vasta, on neil mitte õigus, vaid lausa kohustus jätta seadus välja kuulutamata ja kui parlament ümber ei mõtle, läheb seadus riigikohtusse.

Olen kindel, et kõik presidendid, kellel on olnud parlamendiga selline vaidlus, ei ole arvanud, et ah, lähen [riigikohtusse] vaidlema, saab, mis saab. Ei, kõik on uskunud, et see, mida nad teevad, on õige. Riigikohtus president kaotada kindlasti ei taha.

Järgmisel sügisel valivad poliitikud Eestile jälle presidenti. Keskerakonna, EKRE ja Isamaa koalitsioon on omavahel arutanud, et neil tuleks leida ühine kandidaat. Kas teie usute, ei see võiks õnnestuda?

Mina kui optimist... Mulle meeldib meie põhiseaduse vaim, mis paneb riigikogule väga suure ja raske ülesande – leida selline presidendikandidaat, kes saaks [parlamendis] vähemalt 68 häält 101 häälest.

Selle praktiline poliitiline mõte seisneb selles, et president ei oleks ühe koalitsiooni president, et toetus temale oleks laiem. Õige, sest siis saame eeldada, et president ka täidab neid ülesandeid, mida põhiseadus talle paneb.

Ideaali poole liikusime siis, kui Toomas Hendrik Ilves sai [2006] esimest korda presidendiks. Siis oli ta nelja erakonna ühine kandidaat.

Mind huvitas väga, kas erakondadel on üldse võimalik leida ühine kandidaat, see oli tõsine töö ja me siiralt otsisime teda, ei olnud kerge tegemine...

Ansipi esimeses valitsuses olid siis Reformierakond, Rahvaliit, Keskerakond ning presidendi valimiste ajal oli valitsus päris lõhki, sest Reformierakond tegi Ilvese presidendiks valimiseks koostööd opositsioonis olevate sotside, Isamaa ja Res Publicaga, aga Keskerakond ja Rahvaliit seisid Arnold Rüütli jätkamise eest.

Seda me alguses rääkisimegi, et president peaks olema valitud laiemalt pinnalt, kui üks koalitsioon. Siin ongi näide. Tookord (2006. aastal, toim) ei õnnestunud presidenti valida riigikogus, see läks valijameeste kogusse.

Kui viimati presidenti valiti, ei tulnud kokkuleppe leidmisest midagi välja. Sotsiaaldemokraatide tungival pealekäimisel istuti korraks ühe laua taha mai lõpus või juuni alguses 2016 ja Reformierakond teatas seal: neil on kaks head kandidaati ja meil tuleks otsustada, kumba meie toetame. Siis sai selgeks, et pole võimalik, sellisel moel ühist kandidaati ei otsita.

Realistina ei näe ma ka täna, et kellelgi oleks tegelik koostöösoov. Ei usu, et praegusel koalitsioonil õnnestuks ühine presidendikandidaat leida.

2016. aastal – olite siis riigikogu esimees – millal teie saite aru, et presidendi valimised jooksevad liiva?

See, et riigikogus jookseb liiva, sai selgeks juuni alguses, kui tuli loobuda katsest leida ühine kandidaati.

Keerukam lugu oli valimiskogus toimunu. Arvan, et seal oleks president ka valitud, muidugi juhul, kui Reformi- ja Keskerakond – kaks kõige suurema häältearvuga [parteid] – olnuks ühe oma kandidaadi taga. Aga nad mõlemad läksid lõhki.

See julm teadmine, et meil võib jääda valimiskogus president valimata, saabus minuni pärast esimest hääletusvooru, kui selgus, et Edgar Savisaare toetajad läksid Siim Kallase taha ja ülejäänud Keskerakond oli selle peale solvunud.

Istusin siis ja mõtlesin: põrgu päralt, nüüd on inimesed [otseülekannetest] päev läbi vaadanud, kuidas presidenti valitakse ja on suur tõenäosus, et meil jääb president valimata, mis ma siis ütlen.

Kas Keskerakonna Mailis Repsil üldse oli lootust?

Arvan, et ei olnud.

Ja Isamaa üles seatud Allar Jõksil?

Ka ei olnud. Kellelgi ei olnud. Tänu sellele, et kaks kõige suuremat erakonda läksid lõhki, selline võimalus puudus.

On neid, kes ütlevad, et Jõks oli algusest peale nö vale-part, kelle roll oli võtta hääli selleks, et blokeerida Reformierakonna võimalus saada enda kandidaat presidendiks.

Las nad väidavad, kui nii väidavad, mina nendega vaidlema ei hakka. Allar on mu vana jalgpallikaaslane ja muidu hea sõber...

Kuigi hääletus [valimiskogus] oli salajane, võin öelda, et mul oli au tema poolt kaks korda hääletada. Aga mitte sellepärast, et ta part on, vaid ikka sellepärast, et ta Jõks on.

Nii oli 1992, kohe iseseisvuse taastamise järel, kui esimestel presidendivalimistel kandideeris politoloog Rein Taagepera, et võtta nii palju hääli, mis välistaks ülemnõukogu populaarse esimehe Arnold Rüütli võidu esimeses voorus, sest riigikogus oli enamus kirjaniku ja diplomaadi Lennart Meri toetajatel. Meri saigi presidendiks.

Jah, aga siis oli ka erandlik presidendivalimiste kord, [pärast valimiste üldrahvalikku esimest vooru] parlamendis oli vaja ainult vähemalt poole riigikogu toetust.

2016. aasta kampaaniast teen veel paar järeldust. Erakondi juhtisid siis valdavalt väga noored inimesed, presidendi valimiste ja tema rolli tegelik tähtsus jõudis neile väga hilja kohale.

Oli see neile nagu mäng?

Ei olnud mäng, aga nad ei saanud aru, et see on siiski oluline, milline president meil on. Ja vaat kui aru saadi, siis oli asi juba käest ära läinud.

Üks asjaosaline esitas hiljuti omavahel sellise kirjelduse: "Keegi ei tahtnud Jõksi presidendiks, taheti, et Vabariigi President jääks valimiskogus valimata, et poliitikutel tekiks suur šokk, siis tuleks peale avalik surve ja president valitakse kiirelt riigikogus." On see adekvaatne jutt?

Ei ole adekvaatne jutt, kuigi lõpuks nii läks. Vahed kandidaatide vahel ei olnud ju lõpuks suured (Siim Kallas 138 häält, Allar Jõks 134 häält, toim) ja nii peent mängu, et Jõksi või kellegi teise kaudu viia kedagi šokini... Nii kavalaid poliittehnolooge meil ei ole.

Kas Reformierakonna lõhki ajanud endisel välisministril Marina Kaljurannal või partei kunagisel esimehel Siim Kallasel oli üldse mingit võimalust?

Kui neil olnuks üks kandidaat, siis  jah. Kahe kandidaadiga ei olnud. Ühe kandidaadiga olnuks teises voorus võimalik valimiskogus president ära valida.

Nii kujunesid eelmised presidendivalimised lihtsalt suureks näitemänguks?

Jah.

Pärast arutati pool aastat, kas presidenti peaks saama valida [valimiskogus] lihthääleenamusega, et tühjad valimissedelid ei läheks arvesse ja nendega ei saaks nurjata presidendi valimist. Siis teema unustati, enam ei taha keegi seda puutuda. See nõuaks ka põhiseaduse muudatust, mida enne järgmisi presidendivalimisi ilmselt ei suuda ära teha.

Valimiskogu tuli eelmine kord kokku 24. septembril 2016, kenal laupäeval ja lõppes eimillegagi. Kallas, Jõks, Kaljurand, Reps jäid vajaliku toetuseta, EKRE Mart Helme sai vaid 16 häält. Oli see teiste erakonnajuhtide kambakas Reformierakonna vastu?

Ei olnud. Siin on kaks asja, mida oli eriti näha siis, kui Ilves valiti esimest korda valimiskogus [2006. aastal].

Riigikogu saalis võib olla igasugu kombinaatoreid. Valimiskogus need, kes tulevad kohalike volikogude poolt, nemad tulevad presidenti valima, nemad ei tule mingit tehnoloogiat harrastama või kedagi alt tõmbama.

Kust tuli siis 57 märgistamata sedelit?

Solvumisest. Keskerakonna selle poole solvumisest, kes panid pahaks, et nende esimees [Edgar Savisaar] läks toetama [Reformierakonna] Siim Kallast. See oli peamine põhjus, miks nad tühjade sedelitega hääletasid. Seal võis olla ka teisi solvujaid, kes ei näinud kummaski kandidaadis võitjat.

Ometi oli see uue koalitsiooni üks esimesi vundamendikive, kui sotsid ja Isamaa lähenesid Keskerakonnale, kus Jüri Ratase tiib valmistus võimupöördeks ja Edgar Savisaare järgseks ajastuks?

Jah... Teades, milliste lootustega läksime sellesse koalitsiooni sügisel 2016, siis...

Ilmselt Isamaa ei saa täna avalikult öelda, saan sellest aru, ärge nende peale pahandage, aga mina võin öelda: kokkuvõttes on see meie jaoks osutunud pettumuseks. Usk sellesse, et Keskerakonnas on rohkem alget kui ainult võim, oli meis liiga suur. Neid lootusi see erakond ja Jüri Ratas ei ole täitnud, vana Savisaare stiil "Võim iga hinna eest" on seal jätkuvalt põhiline ja erakonda üleval hoidev.

Siis aga oli tõesti lootus, et midagi on [Keskerakonnas] muutunud uue põlvkonna tulekuga. Inimesed iseenesest on ju toredad. (Naeratab)

Isamaa praegune esimees Helir-Valdor Seeder ütles hiljuti, et EKRE tegi Kersti Kaljulaidist presidendi, hääletamata tema poolt. Kas teie saate aru, mida ta silmas pidas?

Saan. Kui minuni jõudis Estonia saalis – juhatasin seal kogu laupäeva valimiskogu – teadmine, et president jääb valimata, rääkisin Jüri Ratase ja Helir-Valdor Seederiga, kes olid tol ajal minu aseesimehed: sõbrad, loodan, et teil ei ole midagi selle vastu, kui esmaspäeval kutsume kokku [riigikogu] vanematekogu, et otsida parlamendi hääletusteks ühist kandidaati. Mõlemad olid nõus. Sai vesteldud ka siis veel tööl oleva presidendiga [Toomas Hendrik Ilvesega], kes sai väga hästi aru, miks ma seda teen.

Laupäevale järgneb teatavasti pühapäev, mis võib olla poliitikas väga pikk aeg.

Esmaspäeval küsisin vanematekogu koosolekul kõigi fraktsioonide esimeestelt: kas me nüüd oleme valmis presidendi riigikogus valima. Kõik olid sellega nõus, ka EKRE. Järgnev oli lihtne: palun, sõbrad, teeme tööd, saame homme uuesti kokku, et arutada võimalikke kandidaate.

Helir-Valdori lause põhines teadmisel, et ühe kandidaadiga toimus väga huvitav liikumine...

Kaks päeva oli presidendikandidaat Jüri Luik, keda ka EKRE alguses toetas, siis aga teatas enda kaitseväe taustaga liikmete survel, et ei toeta, edasi murenes Keskerakonna toetus Luigele, keda nad pidasid Isamaa inimeseks ja lõpuks olid kõik tagasi nullpunktis?

Siin ma teen ühe paranduse. EKRE puhul see vastab tõele. Jüri Luik kandidaadina kerkiski esile Mart Helme ühest laupäevasest intervjuust, kus talt küsiti, kas see võiks olla Jüri Luik ja ta teatas, et neil [EKRE-l] ei ole selle vastu midagi.

Kui järgmine kord – teisipäeval – kokku saime, ütles aga Keskerakond kohe, ilma mingi jututa, et nemad Jüri Luike ei toeta. Kuidas sa ka ei arvutanud, jäi tal hääli puudu.

Neid inimesi, keda pühapäeva ja esmaspäeva jooksul sõeluti, oli rohkem, töö käis erakondade juhatustes ja kuluaarides. Nii oli teisipäeval meil kaks kandidaati – Jüri Luik ja Kersti Kaljulaid. Palusin, et kõik ütleksid selgelt välja, kui palju on keegi nõus nende poolt hääletama ja siis teatas EKRE, et neil ei ole Kaljulaidi kandidaadi vastu midagi, vastu nad ei hääleta, ilmselt tuleb ka mõni hääl poolt.

Edasi marssisime toast välja, vanematekogu liikmed istusid ajakirjanike ette laua taha, tegime kandidaadi (Euroopa Kontrollikoja tollase liikme Kersti Kaljulaidi, toim) teatavaks ja ka seal ütles EKRE, et neil ei ole midagi vastu, et see kandidaat riigikogus üles pannakse.

Huvitav, milline president olnuks Jüri Luik?

Teistsugune kui Kersti Kaljulaid. Inimesena teistsugune. (Paus) Ta ei oleks tulnud riigikokku poliitilise avalduse pluusiga.

Kindlasti mõnevõrra vaoshoitum, tagasihoidlikum, aga põhiseaduse sätet ja mõtet järgiv inimene.

Ühesõnaga, Kersti Kaljulaid oli neli aastat tagasi ainus kandidaat, keda keegi avalikult ei välistanud?

Keskerakond ütles tema puhul, et kõik ei hääleta poolt, seal oli kaks tiiba, aga nende lubatud poolt hääletajate hulk andis küllaldase aluse, et Reformierakonna, sotside, Vabaerakonna, Isamaa ja osa Keskerakonna toel sai president valitud. Ma ei teadnud, mitu häält täpselt kokku tuleb, aga 2/3 pidi kokku saama küll.

3. oktoobril 2016 oli riigikogus kohal 98 parlamendiliiget, Kaljulaidi poolt hääletas 81 ja tühja hääletussedeli lasi valimiskasti 17 inimest. Kes need 17 olid, aimate või teate?

Ei tea. Ei tunne ka huvi. Eks nad võisid olla Keskerakonnast ja EKRE-st, ülejäänutest ei usu.

Lause, mille Helir-Valdor puistas, seisnes selles, et EKRE ei öelnud teisipäevasel kohtumisel, et nad välistavad sellise kandidaadi. Aga Jüri Luige olid nad juba välistanud...

Seeder soovitaski Päevalehes mitte vaadata lihtsustatult ainult seda, kes hääletavad poolt ja vastu, sest nende keeruliste arutelude puhul on oluline, kas ja kes kedagi välistab või ei välista, isegi kui tema poolt ei hääleta.

Jah, just. See oligi tema jutu mõte. EKRE puhul oli tal õigus. Aga Keskerakond ütles kohe ausalt ja selgelt välja, et kõik nende inimesed Kersti [Kaljulaidi] poolt hääletama ei hakka.

Kuidas teile nüüd tundub, kas Jüri Ratase valitsuste suhtes kriitilisel Kersti Kaljulaidil on lootust saada ka teine ametiaeg?

Ütlen pessimistlikus toonis, et minu arvates ei ole ükski erakond veel selle teemaga tegelenud, kuigi praegu oleks juba aeg.

Mul on kahju, et presidendi valimiste korra muudatus, mis põhiseaduse muutmist ei vaja – see puudutab valijameeste arvu – jäi eelmises riigikogus pooleli ja ma näen, et praeguses riigikogus ei ole mingit soovi seda arutada.

Nad ka ei jõua, sest aasta enne presidendivalimisi pole kena seadust muuta.

Kui kõik saaksid aru, milles on probleem, siis võiks seda teha.

Probleem on selles, et pärast haldusreformi ja omavalitsuste ühinemist on uus valimiskogu riigikogu poole kaldu.

Nõus. Eelmises valimiskogus oli 1/3 riigikogu liikmeid ja 2/3 volikogude esindajaid. Praegu on pooleks.

Ka siis, selle pahameele harjal, et president jäi [2016] valijameeste kogus valimata, arutati tõsiselt, mida saaks haldusreformi järel teha, et omavalitsustele jääks sama kaal, mis varem. Sel teemal oli mitu vanematekogu kokkusaamist, meil õnnestus kokku leppida, et igast volikogust oleks seal kaks liiget, et anda valijamees ka volikogu vähemusele, erandiks vaid kõige pisemad vallad.

Eelnõu oli isegi valmis, kui presidendi otsevalimisi soovinud Keskerakond ja EKRE teatasid, et nemad seda eelnõu ei toeta, Reformierakond, sotsid ja Vabaerakond olid valmis toetama, aga sinna see jäi ja nüüd pole keegi seda enam lauale võtnud.

Eiki Nestor, te libisesite sujuvalt kõrvale vastusest küsimusele, kas Kersti Kaljulaidil oleks lootust saada ka teine ametiaeg.

Oleks lootust, kui erakonnad sooviksid otsida ühist kandidaati. Ma ei oleks tähetark, kui ütleksin, kes tema poolt kindlasti ei hääleta, sellest saab igaüks ise aru. Aga ülejäänud erakonnad, kui nad soovivad konsensust leida, siis ühe kandidaadina tuleb ta kindlasti arvesse.

On ka teine presidendivalimiste suur küsimus. Üksmeelset toetust saab pälvida inimene, kellel ei ole selget poliitilist tausta, vähemalt on temal suurem šanss. Aga kui ta tuleb väga poliitika kaugelt alalt, siis võib juhtuda nii, et ta... eksib sinna. Aga meil kellelgi pole ju soovi, et president eksib ära.

Kersti Kaljulaidi šansid täna on olemas siis, kui erakonnad püüavad ühist kandidaati leida. Kui koalitsioon hakkab ühist kandidaati otsima, on üleüldse lootusetu, et ta leitakse. Seda ei juhtu. Tema otsimine on isegi... tarbetu.

Aga mis siis, kui parlamendierakonnad hakkavad – igaüks eraldi ja kõik koos – kartma, et Kaljulaid läheb poliitikasse, ühineb Eesti 200-ga, viib selle erakonna võimsalt riigikogusse ja tekitab kõigile peavalu?

Arvan, et sellist kartust teistel erakondadel ei ole. Kui ta läheb, las ta läheb – pigem öeldakse nii.

Väga ohtlik konkurent.

Jah, ohtlik konkurent, aga see ei suurenda tema šansse saada uuesti presidendiks. Primaarne oleks soov leida ühine kandidaat, mitte hirm, et mis ta siis teeb...

Aga miks me arvame, et ta liitub Eesti 200-ga? Ta ei pruugi ju nendega liituda.

(Ajakirjanik üllatub ja mõtleb)

Saan aru, et teil jäi praegu suu lahti. Mõnes mõttes on see loogiline, Eesti 200-s on palju neid, kes püüavad [Saksa liidukantsleri] Merkeli moodi konservatiivset poliitikat ajada või siis saame öelda, et selle on moodustanud Isamaast lahkunud inimesed. Aga ma ei usu, et see on Kersti Kaljulaidile argument.

Sotsiaaldemokraat Nestor, kas võiksime teda näha tulevikus teie erakonnas?

Teretulnud. (Naeratab)

Aga see saab olema tema enda otsus, kas ta üldse tahab poliitikaga pärast [presidendiaega] tegeleda. Võibolla nii keerulist ülesannet ei panegi talle – ta võiks olla üks neist, kes kandideerib presidendiks ja meie erakond on kindlasti valmis teda toetama, ei mingit kahtlust.

Kas teie aimate, mis on Eesti järgmise presidendi nimi?

Ei.

Kas see nimi võis vilksatada läbi 2016. aasta presidendivalimiste?

Räägin veel endast kui realistist. Ei näe praegu ühise kandidaadi otsinguid. Vastupidi, kui püütakse leida koalitsiooni kandidaati, siis ühist kandidaati ei otsitagi. Kui koalitsioon tahab minna oma kandidaadiga, on see selge minek valimiskogusse ja presidendikampaania muutub kohalike valimiste kampaaniaks, kuhu tuleb niigi sisse segav asjaolu, mis on jabur ja mõttetu.

(Keskerakond, EKRE ja Isamaa leppisid valitsust moodustades kokku: koos 2021. aasta kohalike valimistega toimub ka rahvahääletus ettepaneku kohta täiendada põhiseadust määratlusega, et abielu on mehe ja naise vaheline liit. See lubadus on kirjas koalitsioonilepingu peatükis "Sidus ühiskond ja rahvastik", toim)

Kui tuleb.

Kui tuleb. Meie riigiõiguse gurud võiksid siinkohal oma arvamuse välja öelda. Liia Hänni on seda juba teinud.

Ja ikkagi – kas võisime järgmise presidendi nime kohata 2016. aasta kampaania ajal?

Ma ei tea seda, sest ma ei näe selget kandidaati. Võin öelda, kellest kunagi Eesti presidenti ei saa. Seoses EKRE esimehe vahetusega on käidud välja Mart Helme nimi. Olen täiesti kindel, et temast ei saa kunagi Eesti presidenti.

EKRE valijad, vabandage mind, et nii otsekohene olen, aga seda ei juhtu kunagi. (Muigab)

Vaadake, te ju ei palka endale torumeest, kes ütleb, et on tegelikult taksojuht ja torutöödest midagi ei tea. (Naerab)

Saite pealkirja ka, lõpuks. (Naerab)

Toimetaja: Anvar Samost

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: