Pärast riigikaitsekomisjoniga kohtumist selgitas rahandusminister Martin Helme, et tema ettepanek järgmise aasta kaitse-eelarvesse koosneb kahest osast. Kaitse-eelarve baasosas peaks kinni pidama kahest protsendist SKT-st. See tähendab, et kaitseministeeriumil tuleks võrreldes selle aastaga kokku hoida üle 50 miljoni euro.

"Kaitseministeeriumil jääb raha üle igal aastal vahemikus 60-30 miljonit, mida nad ei suuda ära kulutada. Selles valguses ka praeguses olukorras seda raha veidi tagasi võtta ei ole riigikaitsele kuritegelik tegevus, vaid on minu meelest ratsionaalne," ütles Helme.

Kaitseminister Jüri Luik läks aga eelarveläbirääkimistele sooviga tõsta kaitsekulutused 2,29 protsendini SKT-st.

"Ma lähtun ikkagi olukorrast, et vaadates, mis toimub Eesti ümber, vaadates, mida teeb president Putin, vaadates, mis toimub Valgevenes, et me ikkagi sellist kärbet ei tee. Me ei tee kärbet ka teiste ametkondade tegevustes ja oleks väga raske ette kujutada, et justnimelt riigikaitses Eesti, piiririik, teeks nüüd mingisuguseid lõikeid," lausus Luik.

Kümnete miljonite kaupa raha ministeeriumil Luige sõnul üle pole jäänud. Ta selgitas, et tegu on pigem raamatupidamist puudutava küsimusega.

"On võimalik, et kõik tellitud raketid, mürsud ei jõua õigel ajal kohale. Ja uus riigieelarve arvestus eeldab, et kui nad on kohal, siis sellesse aastasse arvestatakse see kulutus," sõnas Luik.

Martin Helme usub siiski, et kärperuumi peaks olema ka kaitsekulutustes.

Herem: tänased võimed tuleks säilitada

Kaitseväe juhataja Martin Herem ütles, et kui tõesti peaks kärpima ja kärped kestaksid mõne aasta, siis tänased võimed hoiaks ta alles.

"Me ei paneks kinni ühtegi väeosa, ei vähendaks isikkoosseisu, ei vähendaks õppuseid, ei vähendaks hooldust, sest see kõik ei annaks kümneid miljoneid kokkuhoidu. Kokkuhoid saaks toimuda võimearenduse, peamiselt ma julgen arvata laskemoona põhjal. Selle tulemusel kaitsevõime väheneb," rääkis Herem.

Riigikaitsekomisjoni esimees Andres Metsoja (Isamaa) ütles, et komisjoni ees oli Martin Helme leplikum ja ütles, et kokkulepitud taset riigikaitse kulude osas on võimalik hoida ja kärpimine ilmtingimata ei ole vajalik.

Helme: 300 miljonit kataks rannakaitse ja õhutõrje lüngad

Veel elavamat arutelu tekitas komisjonis Martin Helme teine ettepanek. Helme hinnangul võiks riik võtta 300 miljonit eurot laenu, et see konkreetsetesse arendustesse suunata.

"Üks idee on rannakaitses, kus sama tarnija, kes meile täna tankitõrjet pakub, selle sama relvalooja poolt saaks meretõrjevõimekust osta. Selle hind oleks suurusjärgus 50 miljonit. See kataks ära kogu meie ranniku. Ja teine on keskmaa õhutõrje, mis oleks riik riigiga tehing Iisraeliga, kus meil oleks võimalik kogu Eesti õhuruum strateegiliselt vähemalt ära katta keskmaa mõistes. See on suurusjärgus 250 miljonit eurot," sõnas Helme.

"Püsikulud loomulikult käivad asjale juurde, aga need püsikulud ei ole nüüd teab, mis müstilised. Me räägime siin võib-olla 40-50 mehest, kes peaks sellele ümber profileerima," ütles Helme.

Kaitseminister Jüri Luik ütles, et Eesti lähtub oma kaitseinvesteeringutes pikaaegsetest kavadest.

"Minul on võimatu omalt poolt aksepteerida olukorda, kus öeldakse, et on mingid konkreetsed seadmed ja need seadmed tuleks nüüd kohe ära osta. Niimoodi need asjad ei käi. Tegu on ikka väga reglementeeritud hankeprotsessiga. Me peame kõik need sammud läbi tegema, siin ei ole võimalust osta ühte konkreetset süsteemi. Ma ei tahaks sellist asja isegi arutada," lausus Luik.

Jüri Luik lisas, et ka juhul, kui kaitsevaldkond saaks ootamatult lisaraha, kulutataks seda kaitseväe juhataja sõjalise nõuande alusel.

Kindralmajor Martin Heremi sõnul kuluks merele kindlasti lisajõudu ära.

"See oleks laevad, laevatõrje, rannakaitse, need oleksid meremiinid ja loomulikult ka mereolukorra teadlikkus. Ja see kindlapeale võiks toimuda koos kolme Balti riigiga ja aga võib-olla ka koos teiste liitlaste ja partneritega," ütles Herem.

Kaitsevõimekused tuleb naabritega läbi arutada

Herem selgitas, et võimaliku vastase jaoks näeb ta Läänemerd kui ühtset operatsiooniala.

"Rannakaitse raketid laskeulatusega 30 kilomeetrit on puhas Eesti kaitse. Kui me räägiksime laskeulatusest palju rohkem, näiteks 200 kilomeetrit, siis me võiks hakata rääkima regionaalsest kaitsest. Ehk siis meie saame kaitsta Lätit või Läti hoopiski meid. Need on need küsimused, kas me arendame midagi regionaalselt või jääme väga oma riigi keskseks," sõnas Herem.

Kui meie naabritel on teised prioriteedid, poleks Heremi sõnul midagi halba ka kohaliku rannakaitse soetamises, kuid enne tuleks need küsimused partneritega põhjalikult läbi rääkida. Ta lisas, et partneritega peab arvestama ka õhutõrjet soetades. Kui leedukad arendavad üht tüüpi õhutõrjet ja Eesti ostab teist tüüpi, näiteks Iisraelist pakutud süsteemid, siis on koostöö naabritega hulga keerulisem. Erinev on nii laskemoon kui kogemused.

Riigikaitsekomisjoni esimees Andres Metsoja sõnul tõdes komisjon, et võtmelünkade täitmine laenurahaga pole ise-enesest halb. Vastupidi, sellega peaks tegelema. Samas lisas ka tema, et kaitseinvesteeringuid ei tohiks teha kiirustades, vaid esmalt tuleks need läbi arutada nii riigi sees kui partnerriikidega.

"See ei saa käia kuidagi riigieelarve protsessi osana, et me kirjutame riigieelarve seletuskirja sisse mingisuguse liigi ja margi, et tuleb asuda sellisesse suunda. Päris niimoodi seda kaitsevaldkonda ei juhita," lausus Metsoja.

Teadur: Helme nimetatud sõjaliste võimete loomise ja ülalpidamise hind on oluliselt suurem

Rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse teadur Martin Hurt ütles ERR-ile, et rahandusminister on eelkõige keskendunud vajadusele hankida relvasüsteeme, jättes mainimata, kuidas soovitakse rahastada tervikliku võime loomist ja pikaajalist ülalpidamist.

"Iga sõjaline võime koosneb lisaks varustusele veel kahest komponendist: esiteks personal, sealhulgas ohvitserid, allohvitserid ja sõdurid, keda on vaja värvata, koolitada ja perspektiivis arendada, ning teiseks taristu kogu varustuse, inimeste ja laskemoona toetamiseks. Ajapikku on vaja ka soetatud varustust moderniseerida," sõnas Hurt.

Hurda sõnul peab lähenemine olema terviklik, vastasel juhul ei jaksa kaitsevägi hangitud varustusega midagi peale hakata. "Sõjaline võimearendus on keeruline protsess ja selleks vajalik kompetents eksisteerib täna ainult kaitseväes ja kaitseministeeriumis. Mujal puudub selleks vajalik informatsioon ja kogemus," täpsustas Hurt.

"Seega, kui rääkida suurusjärgust 200-300 miljonit eurot, siis see paistab sisaldama vaid soetusmaksumust. Sõjalise võime loomise ja perspektiivse ülalpidamise hinnalipik on kindlasti oluliselt suurem," rõhutas Hurt.

Kolmapäeva õhtul "Aktuaalsele kaamerale" antud intervjuus ütles Hurt, et ta ei mõista, miks toimub konkreetste kaitsevaldkonda puudutavate projektide arutelu praegu.

"Hetkel on koostamisel uus riigikaitse arengukava, mis peaks lukku panema suuremad arenguprioriteedid kümneks aastaks. See arutelu peaks algama aasta lõpus-tuleva aasta alguses, kus põhimõtteliselt otsustatakse kõige olulisemad projektid ja strateegilise tähtsusega investeeringud. Miks seda tehakse täna, kui me teame, et umbes kahe nädala pärast on vaja põhimõtteliselt riigi eelarvestrateegia ja riigieelarve kokku leppida, on ebaselge," rääkis ta.

Helme ostaks ka mahakandmisele minevaid tanke

Martin Helme rääkis TRE raadio saates "Räägime asjast" ka sellest, et Eestil on võimalus saada Ühendkuningriigistpaari miljoni euro eest mahakandmise hinnaga tanke.

"Mine seda rääkima inimestele, kelle igapäevane töö peaks olema selliseid diile otsida ja käia valitsuses nööpe keeramas, siis kuuleme ainult põhjuseid, miks seda tegema ei peaks," vahendas Postimees Helme öeldut.

Martin Hurt kommenteeris, et Ühendkuningriik on täna olukorras, kus kasutusel olevad tankid Challenger 2 tuleb oma 30-aasta vanuse disaini tõttu kalli raha eest moderniseerida vahetades välja torn ja kahur ning selleks napib riigil raha.

"Ühendkuningriigi kaitseminister on vihjanud võimalusele vähendada kasutusel olevate tankide arvu ja moderniseerida vaid neid, mis alles jäävad. Juhul, kui Eesti saaks samu tanke soodsalt soetada, siis tõstatuks küsimus kas meie kaitseväelased peavad kasutama moderniseerimata tanke või peame leidma raha, et neid ikkagi kaasajastada," lausus Hurt.

"Sel juhul ei piirduks jutt paari miljoni euroga. Uuendamisele tuleks lisada veel kogu taristu, mis tankikompanii käigushoidmiseks vaja läheks ning muidugi ka kvalifitseeritud kaitseväelased, keda ei saa homme tänavalt värvata," rääkis Hurt.

"Kasutatud süsteemi hankimisel riik-riigiga tehingu puhul peab arvestama, et soetuskulu moodustab kindlasti väiksema osa ülejäänud elutsükli kulust. Riigid kauplevad omavahel sageli nii, et küsitakse sümboolset hinda aga põhjus, miks vana tehnikat müüakse, on enamasti, et suured kaasajastamisest tingitud investeeringud on nii kulukad, et mõistlikum on vana varustus võõrandada ja selle asemel soetada midagi uut või teistsugust," lisas Hurt veel.