Ingvar Pärnamäe: hullud päevad kaitseplaneerimises ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Ingvar Pärnamäe
Ingvar Pärnamäe Autor/allikas: Aron Urb

Riigikaitse pole koht impulssostudeks. Kui soovime, et kogu seniehitatud kaitsevõime ei satuks löögi alla, siis me ei saa valida sõjatehnikat nagu päevapakkumisi menüüst, hiilides mööda kaitseplaneerimise protsessist ja hangete läbipaistvast läbiviimisest, kirjutab Ingvar Pärnamäe.

Eesti kaitseväe võimed on teinud lühikese ajaga läbi väga suure arengu ja see on juba iseenesest asi, mille üle tasub uhke olla. Meie kaitseplaneerimises on juba viimased kümme aastat osatud järgida põhimõtet, et isegi, kui kulutame absoluutmahtudes vähe, kulutame targasti. Seetõttu oleme suutnud luua väheste vahenditega tervikliku ja toimiva riigikaitsesüsteemi.

Kaitse-eelarve ümber kerkinud diskussioonis on kõlanud palju etteheiteid Eesti kaitseväe võimelünkade suunal. Kõrvaltvaatajatele võib kohati jääda mulje, et kaitseväelased ise ja ametnikud kaitseministeeriumis teevad kõik selleks, et mingeid võimeid mitte välja arendada. See ei ole tõsi.

Kipume unustama, et kõik NATO liikmesriigid peale Balti riikide on saanud oma sõjalisi võimeid üles ehitada mõnel juhul lausa sajandeid. Eesti aga pidi vähem kui 30 aastat tagasi alustama oma sõjaväe ülesehitamist nullist. On selge, et nullist alustades ei ole võimalik kõiki tühimikke korraga täita. Seda tuleb teha järkhaaval hoolikalt ohupilti ning võimevajadusi analüüsides, prioriteete seades ning - mis peamine - visa järjekindlusega.

Tark kulutamine nõuab aega

Kaitseministeeriumis, kaitseväes ja kaitseinvesteeringute keskuses käib iga päev töö selle ideaalilähedase kaitsevõime suunas liikumiseks, mis võiks olla Eesti-suguse riigi jaoks optimaalne. Kuigi ideaali saavutamiseks oleks vaja luua kümneid ja sadu erinevaid sõjalisi võimeid, on reaalsuses võimalik ühe kümneaastase arenguperioodi raames keskenduda paari-kolme uue võime elluviimisele.

Probleem ei ole pelgalt rahas, vaid väga tugevalt ka inimressursis, taristus, harjutusväljades ja laskemoonas, mida laenurahaga ei ole võimalik kiirelt kasvatada.

Eesti suuruse tõttu on meile alati olnud oluline ka NATO liikmelisus ja tugi ning regionaalne koostöö lähinaabritega – olukorras, kus ideaalilähedaste võimeteni jõudmiseks kulub tõenäoliselt veel aastakümneid, on sünergia liitlastega meie parim ning seejuures ka võrdlemisi odav võimalus kaitsta oma riiki juba nüüd.

Kümneaastased arengukavad, mille põhjal riik meie võtmevõimekusi arendab, ei ole olulised ainult kaitsejõudude investeeringute planeerimise seisukohalt. Ka teised osapooled, sealhulgas näiteks kaitsejõudude strateegilise partneri rolli täitvad kaitsetööstused, vajavad kindlat teadmist, millistele valdkondadele riik pikas perspektiivis oma jõupingutused suunab.

Riigikaitse arengukava näitab meile, millistesse valdkondadesse peaksime meie oma pikaajalised investeeringud kavandama, milliseid teenuseid välja arendama, et tagada nii rahuajal kui ka kriisiolukorras tarnekindlus.

Vaadates tagasi 2010. aastate arengukavade raames tehtule, peab ütlema, et riigi kaitsevõime on väga tublilt edenenud. Soomusmanöövri võime arendamine on olnud lisaks laskemoonatagavarade suurendamisele üks perioodi võtmeprioriteete. Kaitsevägi saab viimati hangitud CV-90 jalaväe lahingumasinatele võimsa täienduse 18 liikursuurtüki K9 Kõu näol, lisaks on kavas hankida ka uusi soomukeid.

Kõike seda läbikaalutult planeerides on kaasatud ka partnereid, pingutatud selle nimel, et keerulisema ja kallima tehnika kasutusele võtmisega areneks ka kohalike kaitsetööstusettevõtete võimekus.

Kiirustamine teeb karuteene

Selline areng nõuab suuri summasid ja pikki aastaid investeeringute planeerimiseks ja hangete korraldamiseks, mistap on ettepanekud laenuraha kiireks suunamiseks väga konkreetsetesse arengukavavälistesse projektidesse tekitanud suure hämmingu.

Olgu kohe öeldud, et valitsuse valmisolek suunata laenuraha kaitse-eelarvesse on kindlasti väga positiivne signaal ning tegelikult, arvestades meie geopoliitilist olukorda, ka mõistlik. Samuti ei vaidle ilmselt enamus kaitsevaldkonna eksperte vastu, et Eestil on hädasti vaja keskmaa õhutõrjet, rannakaitset ning ka tanke.

Küsimus on aga prioriteetide seadmises ning võimete terviklikus arendamises 30-40 aasta perspektiivis koos vajalike inimeste, hoonete, laskemoona, elutsüklikuludega jne. Kui soovime, et kogu seniehitatud kaitsevõime ei satuks löögi alla, kasvõi juba inimressursi mõttes, siis me ei saa valida sõjatehnikat nagu päevapakkumisi menüüst, hiilides mööda kaitseplaneerimise protsessist ja hangete läbipaistvast läbiviimisest.

Eksklusiivsed "sõbrapakkumised" ja oma lemmikute eelistamine hangetel on kaitsevaldkonnas levinud ennekõike riikides, mis ei kuulu NATO-sse ja EL-i. Sellistest skeemidest võidavad tootjafirma ja mõned tehingu vahendajates, aga tervikuna on sellel riigikaitse ülesehitamisele pigem kahjulik mõju.

Praktika näitab, et see on ka kõige kindlam viis saada kaitseväele tehnika, mis ei tööta, on elutsükli jooksul alternatiividest kallim ning jätab meid kriitilises olukorras tõenäoliselt hätta. Samuti võime sellise tehnikaga jääda NATO-partnerite suhtes infosulgu, sest tõenäoliselt ei suuda see suhelda liitlasvägede süsteemidega.

Usaldame eksperte

Oma iseseisvuse ja julgeoleku pärast muretsev väikeriik endale selliseid riske lubada ei saa. Selleks ongi välja mõeldud vajalikud hankeprotseduurid, mis annavad võimaluse veenduda, et pakutav varustus töötab kriitilistel hetkedel, võimaldades kaitseväel täita oma sõjalisi ülesandeid Eesti riigi kaitsel.

Ma pean vajalikuks usaldada kaitseplaneerimine praegu ja tulevikus kaitseministeeriumi, kaitseväe ja riigikaitseinvesteeringute keskuse kätesse ja jätkata kaitsevõime ülesehitamist läbimõeldult, läbipaistvalt ja kõiki huvitatud osapooli kaasates.

Need organisatsioonid ei ole alati kaitseinvesteeringute osas ühel meelel olnud, aga nende vahel valitsev hea teineteisemõistmine ja koostöövalmidus loob soodsa keskkonna heade otsuste tegemiseks. Seepärast pole põhjust kahelda nende hinnangute pädevuses.

Teiseks on põhjust tõsta taas päevakorda hankepoliitika uuendamine, et leppida poliitikute, ametnike, kaitseväelaste, tööstuste ja teiste asjaosaliste vahel sisuliselt kokku selles, kuidas Eesti kaitsehankeid planeeritakse ja läbi viiakse. Sellise hankepoliitika olemasolu aitaks vähendada juba eos osava lobitöö või muidu uitmõtete saatel lauale ilmuvaid protsessiväliseid hanke-ettepanekuid, mis õõnestavad valdkonnas valitsevat usaldust ning läbipaistvust. 


* Milworks on Eesti kaitsetööstusettevõte, mille peamiseks kliendiks on Eesti kaitsevägi. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: