Anton Aleksejev: Lukašenko on valmis mistahes lepingutele alla kirjutama ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Siim Lõvi /ERR

Moskva peamine eesmärk on Aleksander Lukašenko võimult eemale sundimine ja endale lojaalse Valgevene bürokraatia tekitamine. Praegu on selge nii Moskvale kui ka Valgevene opositsioonile, et Lukašenko on valmis mistahes lepingutele alla kirjutama, konstateerib Anton Aleksejev Vikerraadio päevakommentaaris.

Eelmisel nädalal käis Eestis Valgevene opositsionääridest abielupaar Valeri ja Veronika Tsepkalo. Nende mõlema ütlemistes kumas läbi Venemaad mitte solvata sooviv toon. Kuigi just Venemaa teeb praegu kõik, et Aleksander Lukašenko võimule jääks – seesama, keda Tsepkalod nimetavad diktaatoriks ja türanniks. Selles seisukohas on oma loogika.

Venemaa tõusis esile kui tähtsaim otsustaja Valgevene kriisis. Kohe pärast valimisi oli Moskva palju tagasihoidlikum, jälgides, kes võidab – kas praegune võim või opositsioon. Kui selgus, et jõustruktuurid ja riigiaparaat jäid oma enamuses Lukašenkole lojaalseteks, tegi Moskva ka panuse Lukašenkole.

Vähe sellest, kui Vladimir Putin kohtus nädal tagasi Lukašenkoga Sotšis, pakkus vene liider oma Valgevene kolleegile kohe poolteist miljardit dollarit riigilaenu. Sellist "kingitust" ei osanud Lukašenko küll oodata. Ilmselt alles siis, kui ajakirjanikud läbirääkimiste ruumist lahkusid, seletas Vladimir Putin, mis samme Venemaa sellise lahke toetuse vastu soovib.

Putin andis selgelt mõista, et Valgevene peab ellu viima põhiseadusreformi ning minema presidentaalse vabariigi vormist üle parlamentaarsele vabariigile. See ei tähenda, et Venemaast järsku sai demokraatia edendaja – Venemaa on ise super presidentaalne vabariik. Kuid Moskva on väsinud sellest, et kõik kahekümne aasta jooksul tekkinud integratsiooniga seotud küsimused otsustab ainult president Lukašenko.

Eelmise aasta lõpus, just enne Aleksandr Lukašenko visiiti Venemaale, toimusid Minskis protestimeeleavaldused sügava integratsiooni vastu. Protestijad kandsid neidsamu valge-puna-valgeid lippe, mille alusel nüüd Minskis vangi võib sattuda.

Kuid eelmise aasta detsembris ei võtnud Valgevene miilits kedagi kinni, sest Aleksandr Lukašenkol oli vaja näidata Vladimir Putinile, et mitte ainult tema ise, vaid ka kogu Valgevene rahvas ei taha olla Venemaa vasallid. Venemaal saadi hästi aru, et sellised meeleavaldused ei ole võimalikud ilma Lukašenko otsese heakskiiduta ja jätsid selle meelde. Tookord odavat naftat, gaasi ega krediiti Lukašenko Moskvast koju ei toonud.

Nüüd teatas Vladimir Putin, et Moskva toetab kahe käega Lukašenko põhiseaduse reformi plaani. Perspektiivis annaks see Moskvale võimaluse muuta võimusüsteemi naaberriigis nii, et saada kontroll Valgevene bürokraatia üle. Parlamendi rolli tugevdamine ja Valgevene parteisüsteemi arendamine annab lootust uute Venemaa-meelsete parteide ilmumiseks.

Kui peaminister ja kogu valitsus saavad rohkem volitusi, saavad nad ise kontakteeruda oma vene kolleegidega integratsiooni küsimustes Valgevene presidendilt luba küsimata. Peale selle nõustus Lukašenko Putiniga kohtumise alguses, et kaks riiki peavad tugevdama majandussuhteid.

Ühest küljest: kuhu veel? Viiskümmend protsenti Valgevene väliskaubandusest on kaubavahetus Venemaaga. On aga ka teine külg, Vene oligarhide soov saada endale Valgevene ettevõtted.

Loogika on lihtne. Miks näiteks Vene suurim naftakompanii RosNeft peab tarnima oma naftat Mozõr naftatöötlemistehasesse hinnaga, mida Lukašenko Putinilt välja kauples? Pigem RosNeft ostab ise selle tehase endale ja siis otsustab ise nii tehase kui oma nafta saatuse üle.

Sellised perspektiivid Aleksandr Lukašenkole ei meeldi, kuid ta vajab Venemaa toetust iga hinna eest. Ja ta lubab maksta seda hinda, samal ajal lootes petta oma partnerit nagu ta seda varasemalt mitu korda on juba teinud.

Moskva otsustas aga seekord jõuda eesmärgile. Sellepärast poolteist miljardit, mida Putin lubas, hakkab Valgevene saama osade kaupa. See krediit tekitab tegelikult palju küsimusi.

Veel augustis ütles Lukašenko, et leppis Venemaaga kokku eelmiste krediitide restruktureerimises. Selle aasta krediidimaksed on umbes miljard dollarit. Võib-olla sellest pooleteisest miljardist üks miljard lähebki sellele restruktureerimisele, nii et Lukašenkole jääb kätte vaid 500 miljonit. Aga on ka Minski võlg gaasi eest – 300 miljonit.

Vladimir Putin ütles, et uus laen lahendab selle probleemi. Sel juhul jääb Minskile ainult kakssada miljonit dollarit. Seda ei ole eriti palju. Viimase kuu protestide jooksul raiskas Valgevene rahvuspank poolteist miljardit dollarit Valgevene rubla kursi toetamiseks. See aga ei aidanud. Kurss langes kümne protsendi võrra.

Moskva ja Minski rahaliste suhete ajalugu on üldse väga keeruline. Kahe tuhande kolmeteistkümnendal aastal lubas Venemaa näiteks anda riigilaenu Ukrainale, mille presidendiks oli veel Viktor Janukovitš. Plaani järgi pidi Kiiev pakkuma Dublini börsil viieteist miljardi dollari väärtuses riigiobligatsioone, mille Venemaa ostaks omakorda kohe välja.

Sellisel moel jõudis Janukovitš saada kolm miljardit, aga pärast, Maidani võidu tõttu, põgenes ta Venemaale. Ukraina uus võim loobus võla tagasimaksmisest. Tekib küsimus, et kas sama saatus ei oota Lukašenkole antud laenu?

Janukovitši puhul me teadsime vähemalt laenutingimusi ja selle edastamise detaile. Valgevene puhul ei tea me mitte midagi. Venemaa valitsus on andnud mitu aastat järjest laene Valgevene valitsusele. Kui võtta periood 2008 kuni 2020, siis nende laenude kogusumma on umbes 7,5 miljardit dollarit, pluss uus poolteist miljardit.

Valgevenele andis laenu ka Vene Vnešekonombank – 2014. aastal eraldas see Minskile pool miljardit dollarit. 2016. aastal sai Lukašenko kaks miljardit dollarit Euraasia stabiliseerimis- ja arendusfondilt, mille peamine osaleja on samuti Venemaa.

Nii et viimase kaheteistkümne aasta jooksul sai Minsk Venemaalt ühel või teisel moel, rohkem kui 11,5 miljardit dollarit. See on peaaegu üks miljard dollarit aastas. Tuleb välja, et umbes kümme protsenti Valgevene riigieelarvest on Venemaalt või Venemaa kaudu laenatud raha.

Kes ja kuidas seda raha tagasi maksab? Svetlana Tihhanovskaja väitis, et kõik Lukašenko allkirjastatud lepingud tuleb pärast tema võimult kõrvaldamist ümber vaadata. Valeri Tsepkalo oli oma ütlustes tagasihoidlikum – tema sõnul peavad kõik lepingud kehtima jääma. Moskval ei ole aga praegu aega selgitada, kes on kes Valgevene opositsioonis.

Moskva peamine eesmärk on Lukašenko võimult eemale sundimine ja endale lojaalse Valgevene bürokraatia tekitamine. Praegu on aga selge nii Moskvale kui ka Valgevene opositsioonile, et Lukašenko on valmis mistahes lepingutele alla kirjutama. Kuid need lepingud on odavamad kui paber, millele nad on kirjutatud.


Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: