Meeleavaldused toimuvad veel, kuid streigid juba vaibuvad. Miks?

Valeri Tsepkalo: Lukašenko poliitika seisneb selles, et ettevõtted peavad kuuluma riigile, et ta saaks koondada vähemalt pool töötajatest, kui vaja on. Ja inimesed, kes seal töötavad, saavad 400 dollarit palka ja see turvapadi või reserv, mis lubaks neil mitte töötada, on neil minimaalne.

Miks aga jõustruktuurid jäävad Lukašenkole lojaalseks?

Valeri Tsepkalo: Ma arvan, et Lukašenko räägib märulipolitseinikele ja nn korrakaitsjatele, kes sooritasid kuritegusid valgevenelaste vastu ja peksid neid, nii: "Jah, te teate, et mina olen kurjategija. Aga te olete samuti kurjategijad. Me oleme sama verega seotud. Teid antakse kohtu alla. Nii et teil ei jää muud, kui toetada mind lõpuni".

Miilitsal on juba käed verised, aga miks Valgevene tavalised riigiametnikud ei pööra režiimile selga?

Valeri Tsepkalo: Miks riigiaparaat ei pööranud talle selga? Tegelikult riigiaparaat Valgevenes praegu ei tööta ja Lukašenkol ei ole enam Valgevenes võimu. Ja isegi kui inimesed jäävad oma kohtadele, see ei tähenda, et nad täidavad mingeid tema ülesandeid ja et riik toimib. Riik ei toimi.

Veronika Tsepkalo: Meil on sõbrad ja tuttavad riigiametnike seas, kellega suhtleme. Nad ei toeta, aga nad mõistavad Lukašenko hukka, sest 26 aasta jooksul kultiveeriti meie seas hirmu. Aga ma võin kindlalt väita, et eliidi lõhestumine on juba ammu toimunud, sest kellega iganes me ei räägiks, mitte keegi ei toeta Lukašenkot.

Lukašenko ise on võimul juba 26 aastat. Kuidas ta siis oma riigiametnike armeed juhatab?

Valeri Tsepkalo: Ta ei usalda mitte kedagi. Lukašenko lasi erru üheksa peaministrit, umbes 500 ministrit, väga palju asepeaministreid. Ja mitte ükski neist ei saanud pärast poliitilise eliidi osaks. Ta lihtsalt saatis nad olematusse. Nad ei saanud parlamenti, sest parlamendisaadikuid ta ise määraski.

Eelmise peaministri Sergei Rumasi lasi Lukašenko erru juuli alguses, kuu enne valimisi. Miks?

Valeri Tsepkalo: Ta hakkas valmistama mingit reformide programmi, mille peale Lukašenko talle ütles: "Ma panin sind siia mitte selleks, et sa programme kirjutaksid, vaid et sa minu korraldusi täidaksid". Nii ta näitaski talle koha kätte ja mingi aja pärast Rumas ise kirjutas lahkumisavalduse. Enne Rumasi oli Kobjakov, kelle ta samuti erru saatis. Lukašenko andis korralduse mingit lagunenud lehmalauda seina remontida. Seda remonditi halvasti ja selle eest lasi ta erru peaministri ja kogu valitsuse. See oli veel enne Rumasi.

Lukašenko hoiab enda käes oma peamist võimuallikat - suhteid Venemaaga.

Valeri Tsepkalo: Integratsioonist meil räägiti kui tehingust nafta muside vastu. Lukašenko käis Moskvas ja rääkis, et me oleme Venemaaga sõbrad ja Venemaa tarnis meile odavat naftat, gaasi ja andis ligipääsu oma turule, kuhu Lukašenko saatis salakaupa Valgevene toodete silla all.

Tundub, et praegu nii Lukašenko kui ka tema oponendid püüavad Moskvale oma sõbralikkust tõestada.

Valeri Tsepkalo: Me peame õppima mitte ainult oma kogemustest, vaid ka teiste kogemustest. Ja meil on kindlasti vaja vältida neid tagajärgi, mis tekkisid Ukrainas pärast Maidani. Me ei taha Maidani. Sellepärast Valgevene protest on eredalt suunatud Lukašenko vastu, aga mitte Venemaa või Euroopa või kellegi teise vastu. Sellest saab Valgevene strateegiline seisukoht: me ei pea mitte kunagi olema kellegi platsdarm kellegi teise vastu. Ei Venemaa jaoks NATO vastu ega NATO jaoks Venemaa vastu.

Kas aga Venemaale selline neutraalne naaber sobiks?

Valeri Tsepkalo: Mulle tundub, et Venemaa peab juba aru saama, et tema jaoks on parem ettearvatav, arusaadav ja sõbralik partner, kui selline hullumeelne naaber nagu Lukašenko.

Kas Valeri Tsepkalo ise sobiks siis Moskvale Valgevene presidendiks?

Valeri Tsepkalo: Ma arvan, et see on kõige parem küsimus, millega me saaksime lõpetada, et te võiksite selle esitada Venemaa juhtkonna esindajatele.