Eiki Berg: mis sõda, kelle sõda ja miks? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Eiki Berg.
Eiki Berg. Autor/allikas: Erakogu

Laiaulatuslikud lahinguoperatsioonid on Mägi-Karabahhis väldanud juba nädalapäevad. Sellest, et olukord on ülitõsine, räägivad igapäevased rindeteated hukkunutest ja purustustest, kirjutab Eiki Berg.

Väidetavalt turvalisuse kaalutlustel piiratakse ajakirjanike lahingutegevuste kajastamisi. Küll on aga kohal tunnustamata Artsahhi Vabariigi president Arayik Harutyunyan, kelle postitustest sotsiaalmeedias saab ülejäänud maailm teada nii Stepanakerdi pommitamisest aserite poolt kui ka Mägi-Karabahhi relvaüksuste vastulöögist, mis hävitab Aserbaidžaani suuruselt teise linna Ganja sõjaväebaasi.

Nii ei jäägi muud üle, kui mõistatada, mis sõjaga on tegemist, kelle vahel see toimub ja miks.

Alustada tuleks meediapildist

Arayik Harutyunyan räägib pühast isamaasõjast, eksistentsiaalsest ohust, õigusest ajaloolisele kodumaale. Sõja tulemus on määrava tähtsusega mitte ainult Karabahhi armeenlastele vaid kogu armeenia rahvusele laialipillutatuna terves maailmas. Võit võimaldab edasi elada, kaotus tähendab lõplikku hävingut.

Armeenia peaminister Nikol Pashinyan osaliselt jätkab eksistentsiaalsetel teemadel – vaenlase eesmärgiks olla armeenlaste vastase genotsiidi lõpuleviimine –, teisalt jällegi laiendab ohu määratlust, tuues sisse rahvusvahelise terrorismi mõõtme.

Nii väljub konflikt kitsalt määratletud territooriumilt (Mägi-Karabahh) ja haarab endasse kogu Lähis-Ida ning sellest veelgi kaugemal paiknevad maanurgad. Rivaalitsevate rahvusgruppide (Karabahhi armeenlased ja aserid) kõrval aga annavad tooni Süüria päritolu palgasõdurid, kelle kulud katab Türgi.

Õigupoolest ongi Armeenia etnokultuuriliselt pigem Lähis-Idas kui Kaukaasias. Kui armeenlaste huvides on konflikt suureks puhuda, saada mitte ainult rahvusvahelist tähelepanu vaid ka otsese sõjalise sekkumise Venemaa näol – sellest siis ka süüdistused Türgi aadressil, et tolle sõjaline abi Aserbaidžaanile ei piirdu üksnes kaasaegse relvastuse tarnetega –, siis Aserbaidžaan selgitab sõjas olemist vaid okupeeritud alade vabastamisega. Aserite sõda on nende endi arvates lokaalse iseloomuga ega kandu üle mujale.

Mis türklastesse puutub, siis see ju sama rahvas, ainult et teises riigis. Türgi kaasatus sõjategevusse võrdub aserite jaoks Armeenia igakülgse abiga Mägi-Karabahhi armeenlastele. Mitte kellelgi teisel poleks asja nende kahe vana rivaali arvete õiendusse. Sellise kahe vastandliku nägemusega käesolevast sõjast haakub hästi aserite popmuusikasse rüütatud sõjahüüd ja armeenlaste tõdemus, et nad on selle sõja keskel jäetud ihuüksinda.

Eeltoodu andis ehk aimu vabastusliku/olelusvõitlusliku iseloomuga sõjast, millel on lokaalsed, regionaalsed ja globaalsed mõõtmed ning kus vastamisi Karabahhi armeenlased ja aserid, Türgi ja Armeenia. Lisaks palgasõdurid, armeenia diasporaa ja maailma suurvõimud.

Loomulikult on Armeenia selja taga Venemaa, kelle huvides on pigem status quo säilimine kui et vastasseis Türgiga ja läbi selle ka NATO-ga. Venemaa mõju selles regioonis on otseses sõltuvuses sellest, kuivõrd ta suudab läbi vastaspoolte relvastamise hoida habrast jõududevahelist tasakaalu konfliktipiirkonnas. Juhul kui see peaks nihkuma ning päädima sõjategevusega, siis on Venemaa usalduskrediidi määr sõltuv jällegi sellest, kuivõrd edukaks kujuneb veenmine relvarahust.

Veel väärib mainimist Iraan, kes ametlikult hoiab neutraalset joont, kuid tegelikkuses toetab Armeeniat. Põhjuseid selleks on mitu. Iraanil on vaja Moskva näol liitlast ÜRO Julgeolekunõukogus, et pehmendada USA survet.

Veel pelgab Teheran aserite joovastust sõjalisest edust, sest see võib sütitada ka Iraanis paiknevat 18-miljonilist aseri kogukonda. Pealegi häirivad Teherani Bakuu tiivaripsutamine Iisraeliga ja üldine usuleigus.

Teistest nn OSCE Minski grupi liikmetest on Prantsusmaa mõningast aktiivsust üles näidanud. Ei ole vist kahtlust, kuhu poole Pariis oma valikutes kaldub. USA-l on kindlasti selged huvid mängus, kuid nende teokstegemisel on saavutusi ette näidata veelgi vähem kui Venemaal – kogu riik on valimiste karusellis ja üks selle tralli peaosalistest koroonahaige.

Kas saba liputab koera?

Kui nüüd võib jääda mulje, et kogu võrrand ongi lahendatud ning praegune relvade täristamine Mägi-Karabahhis tuleneb konfliktsetest huvidest, mis varem või hiljem lahvanduvad Ankara ja Jerevani juhtimisel suuremaks sõjaks, siis siin on vaid pool tehet tehtud. Kas on mõeldav ka see, et "saba liputab koera"? Ehk teisisõnu, mis mõju on Stepanakerdil Jerevani ja Bakuul Ankara üle?

Alustame Aserbaidžaanist. Pole vist saladus, et Türgi vajab aserite maagaasi ja naftat. Pealegi on Türgi omad rahvuslased need, kes vajadusel Bakuu ulatatud kondist valmis kinni haarama. Türgi on seadnud eeltingimuseks suhete normaliseerumisel Armeeniaga okupeeritud alade vabastamise Mägi-Karabahhis.

Vahest kõige markantsemalt avaldus Bakuu surve Ankarale nn jalgpallidiplomaatia päevil 2009. aastal, mil Türgi ja Armeenia presidendid tegid vastakuti ajaloolised viisakusvisiidid, mis mõistagi aseritele ei meeldinud. Suurema sisepoliitilise pommi plahvatamise hirmus jätsid türklased suhete normaliseerimise siiski katki. Samad kaalutlused ajendasid ka armeenlasi pigem vaoshoitusele.

Veelgi huvitavamad mustrid joonistuvad aga välja Mägi-Karabahhi suhetes Armeeniaga. Tõsi, Mägi-Karabahh on igas mõttes integreeritud Armeenia külge. Viimane esindab Karabahhi armeenlasi ka OSCE Minski gruppi kõnelustel. Kuid sellega ka ühepoolne patrooni-kliendi vaheline sõltuvussuhe piirdub.

Edasi ehk väärib mainimist asjaolu, et kuni 2018 aasta sametise revolutsioonini oli Armeenias võimul nn "Karabahhi klann". Selle kaks juhtfiguuri – Robert Kocharian ja Serzh Sargsyan – alustasid oma poliitilist karjääri ajal, mil Karabahhi armeenlased võitlesid välja oma vabaduse. Edasi said neist Armeenia presidendid (Kocharian 1998-2008 ja Sargsyan 2008-2018) ja nende lähimatest kaasvõitlejatest ustav toiduahel.

Eeltooduga seonduvalt liideti Mägi-Karabahhi küsimus automaatselt Armeenia sisepoliitikaga. Mägi-Karabahhi enda eliit teab väga hästi, kuidas survestada Armeenia valitsust, eriti kui julgeolekuküsimused on päevakorras. Viimasel ajal on Karabahhi poliitikud edukalt müünud Armeenia avalikkusele kuvandit Venemaa madalast usaldusväärsusest, sest Moskva aitavat relvastada Aserbaidžaani.

Kuigi armeenlaste nööritõmbamise tulemusel õnnestus 2017. aasta aprillis upitada Kollektiivse Julgeolekulepingu Organisatsiooni etteotsa Armeenia kindralstaabi ülem Juri Khachaturov, keda nähti Karabahhi armeenlaste esindajana, jätkus seda rolli vaid aastaks. Nüüdseks on Khachaturov selle ameti maha pannud ning seoses Movses Hakobyani tagandamisega Armeenia kindralstaabi eesotsast on seegi nabanöör läbilõigatud Nikol Pashinyani meeskonna ja "Karabahhi klanni" vahel.

1994. aasta võit aserite üle mõjutas armeenlaste kollektiivset teadvust aga sedavõrd, et sõnast "kompromiss" on nüüdseks saanud reeturluse sünonüüm. Väidetavalt sai just Levon Ter-Petrosyanile Armeenia presidendina saatuslikuks katse otsida lahendust Mägi-Karabahhi ummikseisust väljumiseks. Ja küllap on ka Stepanakerdi võimukoridorides neid, kelle arvates Jerevani võim püsib täpselt sama kaua kui Karabahhi armeenlased seda võimaldavad.

Kas see võib tähendada võimalikke ebameeldivusi praegusele Armeenia peaministrile Nikol Pashinyanile? Juba on piisavalt kriitikuid Pashinyani 3. oktoobri pöördumisele Armeenia rahvale, sest peaminister rõhus vaid võidule, aga jättis nelja silma vahele Mägi-Karabahhi iseseisvuse tunnustamise.

Pashinyan näib olevat valinud aga taasühendamise tee. Külastades 2019. aasta augustis Stepanakerti, skandeeris Pashinyan rahvahulgale: "Miatsum!" ("ühinemine" armeenia keeles), mis sai vaid leige vastuvõtu osaliseks. Pole ka ime, sest 2020. aasta veebruaris läbiviidud küsitlused näitavad Washington Posti andmetele tuginedes kõigest 33-protsendilist toetust ühinemisideele Mägi-Karabahhis, samal ajal kui Armeenias endas oli see näitaja 78 protsenti.

Praeguses sõjas on Pashinyanil keeruline astuda samme, mis muudaksid Mägi-Karabahhi staatusküsimust. Artsahhi Vabariigi tunnustamine Armeenia poolt ei ole ratsionaalne valik ega oluliselt erinev ühendamisest emamaaga, sest see asetaks domineeriva käsitluse sõjast ja selles osalejatest hoopis teise valgusesse. Samas annab käimasolev sõda võimaluse siluda roosteläinud suhteid Mägi-Karabahhi võimueliidiga. Mis polegi nii väheoluline vastus küsimusele: "miks?". 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: