Mägi-Karabahhis on uuesti lahvatanud Armeenia ja Aserbaidžaani sõjaline konflikt. Suure sõja haavad 90-nendal aastal on taas lahti kistud

Armeenia ja Aserbaidžaan kirjutasid 1994. aasta mais Moskvas alla relvarahule, mis lõpetas lahingud Mägi-Karabahhi pärast. Aserbaidžaani alal asuv armeenlaste elupaik jäi Jerevani kontrolli alla, niisamuti laiendatud puhvertsoon. Aserid lubasid millalgi tulevikus kogu territooriumi tagasi võtta.

Mägi-Karabahh ei ole näinud pärast 1990. aastaid rahuaega. Viimased ägedad lahingud olid 2016. aastal, mil hukkus ametlikel andmetel üle 100 inimese. Pühapäeval alanud Aserbaidžaani pealetung ähvardab selle ohvrite arvu ületada. Juba praegu on Stepanakert ja Jerevan kinnitanud üle 30 sõjaväelase hukkumist.

Armeenia kuulutas välja sõjaseisukorra ja mobilisatsiooni.

"Kui vaadata pingete eskalatsiooni ehk Aserbaidžaani sõnu ja sõjakat keelekasutust nagu ka sõjalisel poolel ettevalmistusi, siis selle rünnaku küsimus oli pigem millal ja millise intensiivsusega, kui et kas üldse. Valgevene sündmuste järel isolatsiooni jäänud Aserbaidžaani valitsuse jaoks oli see väga ligitõmbav võimalus pöörata tähelepanu kõrvale sisepoliitilistelt probleemidelt ajal, mil maailm on hajameelne. USA on pikalt olnud eemal, Moskva pilk on mujal ning Türgi tegutses tõukajana, provotseerides rünnakut," rääkis analüütik Richard Giragosian ERR-ile.

Rahvusvaheline kriisigrupp tõi välja, et alates 2018. aasta septembrist on kahe riigi vahel toimunud 16 intsidenti ehk tulevahetust. 13 neist on alal, kus Aserbaidžaan vahetas välja sõjaväelased piirivalvega. Toona põhjendas Bakuu seda vajadusega suurendada elanikkonna turvalisust ja usaldust. Bakuu väitel oli tegemist oliivipuuoksa pakkumisega Jerevanile, millele uus peaminister Nikol Pašinjan keeras selja.

Rahvarevolutsiooniga valitsusjuhiks saanud Pašinjan andis alguses lootust, et rahuprotsess saab uue hingamise, kuid pettumus saabus peagi, kui Pašinjan ütles: "Karabahh on Armeenia. Punkt."

Pinged kasvasid juulikuus paaripäevaseks tulevahetuseks, mille järel tihenesid Türgi ja Aserbaidžaani kõrgetasemelised kohtumised. President Ilham Alijev vallandas 16 aastat ametisolnud välisministri, kes oli ka rahuläbirääkimiste eestvedaja. Ankara kõva retoorika andis üha tugevamalt Bakuule märku, et nüüd võiks jõulisemaid samme astuda. Pealegi korraldati juulis ja augustis suured ühisõppused.

"Türgi jätkab sõbraliku ja vennaliku Aserbaidžaani kõrval seismist kogu oma jõu ja südamega. On aeg lõpetada kriis regioonis, mis algas Mägi-Karabahhi okupatsiooniga," kõneles Türgi president Recep Tayyip Erdogan.

Hiljuti keelas Bakuu oma õhuruumi kasutamise Süüriast naasvatele Vene sõjalennukitele. Lisaks ühistele julgustavatele õppustele võis Bakuule solvanguna tunduda äsjalõppenud Venemaa lõuna ringkonna õppused. Bakuu lükkas Moskva kutse õppustel osaleda tagasi. Kavkaz 2020 õppustel harjutasid koos 1500 Armeenia ja Vene sõdurit. Ühisel Kaspia merel harjutasid Venemaa, Hiina ja Iraani merevägi dessanti, millel mõne militaaranalüütiku arvamuse kohaselt oli kindel sõnum Bakuule - ära mängi õnnega.

Venemaaga ragistav vennalik Türgi pakub aga oma abikätt.

"Enamik poliitilisi parteisid, olenemata sellest, kas nad on opositsioonis või mitte, on väljendanud toetust Aserbaidžaanile. Eile oli ka mitmes saates kõne all teema, kas Türgi peaks Aserbaidžaani sisse seadma enda sõjaväe baasi, et tasakaalustada Venemaa kohalolekut Armeenias," rääkis Türgis elav Hille Hanso.

"Selline liigutus oleks samm liiga kaugele. Türgi ja Venemaa liiguvad konkureerival trajektooril, sest nad on rivaalid ning nende huvid on praegu avatud kokkupõrke kursil, olgu selleks Süüria või Vahemere idaosa, kuid eriti Lõuna-Kaukaasia. Eeldatavasti toetuvad Ankara ja Moskva varisõjale otsese sekkumise asemel," ütles Giragosian.

Kuigi Ankara on teateid eitanud, väidab kurdi meedia, et Aserbaidžaani on saadetud sõdima seni Liibüas võidelnud Türgi palgasõdurid. Tung olla olnud suur, sest kui võitlejatele Liibüas alandas Türgi palka 600 dollarini, siis Aserbaidžaani mineku eest pakuti 1500 kuni 2000 dollarit. Ankara huvi on võtta Venemaaga mõõtu, kuid samal ajal kasvatada ka eksporti.

"Türgi on kasvav sõjatehnika tootja ja eriti just droonide tootja. Kuna Aserbaidžaanil ja Armeenial on kasutusel võrdlemisi kaasaegsed süsteemid, siis näiteks peetakse ebaloogiliseks, et kasutusele võetakse hävitajad. Kuid mida kindlasti saaks Bakuu kasutada, on Türgi droonid, millega vähendada Aserbaidžaani poolset ohvrite hulka. Need on tehnoloogiliselt vägagi edasijõudnud droonid. Ei tasu teistpidi alahinnata seda, et Aserbaidžaanil on Türgile väga suur mõju. Türgi on viimased aastad üritanud vähendada sõltuvust Vene maagaasist. Tanapi gaasitoru, mis läbi Gruusia, tuleb Türki, on selleks välja ehitatud," rääkis Hille Hanso.