Anne Jürgens: koroona siin ja seal ehk olukorrast Eestis ja Saksamaal ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Anne Jürgens
Anne Jürgens Autor/allikas: Erakogu

Võrreldes Eestit ja Saksamaad koroonaolukorras, on mulle Eestis käies silma ja kõrvu jäänud nii mõndagi huvitavat, kirjutab Anne Jürgens.

9. oktoobril käis Saksamaa meediast läbi uudis, et Eesti valitsus otsustas tõsta riiki sisenemise piirarvu 100 000 elaniku kohta 50-le. Eelnevalt oli see arv kuude viisi olnud 16 peal, muutes peaaegu kõik Euroopa Liidu riigid riskipiirkondadeks, kust saabujatele rakendusid sisenemispiirangud ning testimise ja eneseisolatsiooni nõuded.

Samaaegselt tõusis Saksamaa koroonaviirusesse nakatunute arv 4 500-le.1 Loogikaviga on ilmne: Eesti lõdvendas riiki sisenemise piiranguid, olgugi et Euroopa riikides on tõusuteel koroona teine laine.

Estravel tegi avaliku pöördumise, kritiseerimaks reisipiiranguid nii Eestist väljumisel kui Eestisse sisenemisel. See on ka mõistetav, sest näiteks Eestisse reisimine oli selle nädala alguseni problemaatiline väga madala piirarvu tõttu. Tasulise testi ja 14-päevase karantiini nõue välismaalastele (mis hiljem kohendati seitsmepäevaseks kontaktipiiranguks) põhjustas olukorra, kus Eesti ei olnud puhkuste ajal teistes Euroopa riikides esmaste reisisihtide hulgas.

Loomulikult oleks piirarvu pidanud tõstma juba mitu kuud varem, nimelt suvel, kui koroonaviirus oli enamikes Euroopa riikides taandumas. Estraveli kriitika riigist väljumise korra kohta on samuti õige, sest otselendude paaniline ärajätmine põhjustab olukorra, kus inimesed reisivad läbi mitme lennujaama, mis omakorda suurendab nakatumise riski, see on loogikaviga number kaks.

Kolmas loogikaviga, mis on mind juba alates suvest pannud kulmu kergitama, on piirarvu stoiline sidumine Euroopa Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse (ECDC) andmetega riigiti nakatunute arvu 100 000 elaniku kohta. Ometi peaks olema selge, et riigil ja riigil on vahe ja riigisiseselt võib regionaalne levik näidata väga erinevat pilti.

Näiteks lõi Eesti meedias mõni nädal tagasi laineid uudis, et Saksamaa oli riskipiirkondade hulka lisanud Ida-Virumaa sealse positiivsete testide kiire kasvu tõttu. Samas oli Saksamaa välisministeeriumi lehel selgelt öeldud, et risk on üksnes sellest piirkonnast saabujatel. Oleks Saksa kriisiametnikud tegutsenud Eesti loogika järgi, oleks terve Eesti sattunud riskipiirkondade nimekirja.

Arvan, et ei ole palju paluda Eesti välisministeeriumi ametnikelt võtta eeskujuks saksa lähenemine ning vaadelda regionaalset levikut Euroopa riikides – eriti, kui need on nähtavad sellesama ECDC leheküljel – ning hoiatada reisimise eest vastavasse riskipiirkonda. Selline dünaamiline lähenemine teeks Eestist reisimise võimalused palju avaramaks.

Samuti on minu arvates problemaatiline piirarvu määramine nädalate kaupa. Selle tõstmine möödunud nädala reedel põhjustas Saksamaalt saabujatele järgmise situatsiooni: nädalavahetusel Eestisse reisinutele kehtis veel eelneval reedel avaldatud madalam piirarv (mida Saksamaa ületas näitajaga üle 30) ning sellega kaasnes testi- ja kontaktipiirangu kohustus. Juba esmaspäeval samast sihtkohast tulles ei laienenud Saksamaalt saabujatele enam mainitud piirangud, sest uus piirarv tõsteti teatavasti 50-le.

Nüüdseks on piirarv Saksamaal tõusnud juba üle 50, kuid kehtimas on veel eelmise nädala seis. Võttes arvesse ülalpool toodud piirarvu problemaatikat ja samaaegset nakatumiste kasvu ja teades, et koroona puhul on tegemist eksponentsiaalse epideemilise kasvuga, oleks loogiline teha järeldus, et päevapealt võib positiivseid juhtumeid olla juba topelt eelneva päevaga võrreldes ja seega on piirarvu iganädalane kehtestamine kontraproduktiivne.

Piirarvu peaks jälgima iga päev, selle asemel, et kangekaelselt kasutada eelneva nädala seisu ning kehtestama reisipiiranguid ka siinkohal viiruse dünaamikat jälgides.

Maskidest

Eestis ei ole siiani kehtestatud maskikandmise kohustust. Tallinna linnapilt ei erine kriisieelsest ning suvel soojade ilmadega olid meelelahutusasutused, mereäärsed söögi- ja joogikohad ja ka rannad rahvast täis. Suvekuudel tundus, nagu ei oleks viirust ega eriolukorda olnudki.

Saksamaal peab seevastu juba alates aprillikuust kauplustes ja suletud avalikes ruumides kandma maski, restoranidel ja kohvikutel tuleb istekohti osaliselt vähendada, suurendamaks vahemaad külaliste vahel ning teenindavale personalile on maskikandmine kohustuslik. Samuti peavad kohvikute ja restoranide külastajad jätma oma kontaktandmed, et puhangu korral saaks nakatusketti järgida.

Saksamaal kehtib ühistranspordis maskikandmise kohustus, Eestis tegi minu küsimus, kas ma pean bussis maski ette panema, sõpradele nalja. Terviseameti direktori kohuseid täitev Mari-Anne Härma kirjeldas suvist olukorda Eestis sõnaga "ilus".2 Ja nüüd sügisel, kui olukord tõsisemaks muutub, ei pea ei terviseameti ametnikud ega valitsus maskikandmise kohustust vajalikuks.

Huvitav on siinjuures võrdlus eriolukorra kehtestamise alguspäevadega, mil inimestele sisestatud surmahirmust lähtuvalt lõpetasid paljud isegi poeskäimise, tellides toiduaineid koju kulleriga ja jättes need paariks päevaks ukse ette seisma "et viirus sureks".

Eesti uudiseid jälgides jäi mulle mulje, et lockdowni alguspäevil külvas Eesti valitsuse läbimõtlematu ja lühinägelik tegevus kaost ja paanikat. Inimestele tehti selgeks, et esiteks on nad ise enda eest vastutavad ja juhul kui keegi peaksid koroonaviirusesse nakatuma, on täiesti võimalik, et temale ei jätku haiglakohta ja arst peab otsustama, kas jätta ta hingamisaparaati kasutades ellu või mitte.

Nagu kirjeldasin ERR-i portaalis ilmunud artiklites märtsis ja aprillis, ei olnud sellisest paanikast ja surmahirmust Saksamaal jälgegi, pigem tehti koroona peatamiseks vajalikke otsuseid järk-järgult ning toetudes teadlaste hinnangule. Samaaegselt valmistati kiiresti ja efektiivselt ette tervishoiusüsteem, mis oli paari nädalaga niivõrd heas seisus, et tühjadele intensiivravi kohtadele paigutati raskes seisus patsiendid Itaaliast ja Pranstusmaalt.

Siinkohal tuletan meelde, et tervishoiusüsteem kuulub riigi poolt hallatava tuumteenuse hulka. Näiteks lubas Angela Merkel järgneva viie aasta jooksul investeerida tervishoiusüsteemi kokku neli miljardit eurot.3

Riigis, kus kehtib tervisekindlustus, peaks meditsiiniline abi olema nii heal tasemel, et kodanikud saaksid seda vajadusel piiramatult ja tasuta kasutada ega peaks kartma kriisiolukorras haigla ukse taha jääda.

Vaadates Eesti süsteemi tuleb tahes-tahtmata silme ette võrdlus USA-ga, kus inimesed ei saa endale arsti juures käimist lubada ja käivad palaviku ja ka koroonaga tööl, mitte Lääne-Euroopa riikidega, kus inimesed saavad täiesti tasuta käia arsti juures kasvõi iga päev.

Sellist diskrepantsi nähes huvitab mind küsimus mis saab nüüd, kui on juba tekkimas viiruse korduv levik. Kas siis pöördub riigi infopoliitika jälle surmahirmu sisestamise ja paanika levitamise juurde?

Majanduslikud aspektid

Probleemi ei näe ma ainult inimeste käitumise suunamises, vaid ka majanduslikke aspekte vaadeldes.

Tuttav juuksur kurtis, et Eesti valitsus ei olnud suuteline kehtestama kõigile ilu- ja isikuteenuste osutajatele  ühtseid kehtivaid norme klientide teenindamiseks kriisi ajal, jättes juuksurite ja kosmeetikute õlule otsuse, kas ja kuidas kliente teenindada.

Valitsuse poolt oli ülimalt vastutustundetu kanda otsustamise kohustus eluohtliku viiruse puhul ettevõtjale, kes peab valima ettevõtte majandusliku kasumi ja halvimal juhul enda ja kliendi elu ja tervise vahel. Selle asemel, et sisse viia kindel reeglistik ja majanduslikult abistada ettevõtteid, valiti laissez faire taktika, mis on eluohtliku viiruse leviku puhul pehmelt öeldes poliitiline saamatus.

Jällegi toon võrdluseks Saksamaa, kus juuksuritele ja kosmeetikutele oli kindlalt ette öeldud, millal nad peavad oma salongid sulgema ja millal võivad need jälle avada. Määrati maskikandmise, käte- ja peapesu kohustused ning mõningatele protseduuride esialgne keeld (näiteks kulmude ja habeme hooldus).4

Otsuseid põhjendati hoolitsusega nii kliendi kui ka teenuse osutaja tervise eest, mis ongi riigi üks peamistest kohustustest. Olen veendunud, et see ei ole ainuke näide koroonaga seotud selgusetusest Eesti majanduslikus igapäevaelus.

Pöördudes tagasi reisipiirangute juurde, toon jällegi võrdluseks Saksamaa ja isikliku kogemuse, mille käigus naasesin septembri lõpus Frankfurdi lennujaama Itaaliast. Peale maskikandmise kohustuse jälgimise vähese turvapersonali poolt, mida niigi kõik järgivad, ei palunud mul keegi lennujaamas teha testi ega kontrollinud dokumenti, rääkimata allkirjastatud kohustusest jääda eneseisolatsiooni trahvisaamise ähvardusel.

Sellest järeldan, et Saksamaa üldiselt usaldab oma riigi elanikke ja kodanikke ning eelduseks on, et inimene annab endale olukorrast aru ja need isikud, kellel on sümptomid, lähevad end ise testima. Loomulikult on ka Saksamaal oma siseriiklikud probleemid, kuid üldine valitsuse strateegia saab siiski laialdase poolehoiu osaliseks.

Ehk panebki mind imestama Eesti nn strateegia puhul asjaolu, et riigi kodanikke ja elanikke justkui ei usaldata ja koheldakse väikelastele sarnaselt. Ühelt poolt keelatakse reisimine ja sunnitakse naasjad testimisele ja eneseisolatsioonile ja teiselt poolt kardetakse jonnimist, kui peaks kehtestatama maskikandmise kohustus.

Võib-olla oleks mõtet lähtuda vähem paanikast ja rohkem teaduspõhisusest ja nii seletada tehtavaid samme, mida mõistaks iga täiskasvanud ja loogiliselt mõtlev Eesti elanik.


Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: