Marju Himma: ajakirjanduse tasakaalu kõrval peaksime hindama mitmekesisust ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Kairit Leibold /ERR

Kallutatud või tasakaalus, subjektiivne või objektiivne ajakirjandus – nende üle kisklemise asemel tuleks hoopis hinnata avalikes aruteludes olevat mitmekesisust (või selle puudumist), leiab Vikerraadio päevakommentaaris ajakirjandusuuringute teadur Marju Himma.

Jälgin Eesti ajakirjandust ning laiemalt avalikkuses toimuvaid arutelusid keskmisest suurema tähelepanelikkusega. Ilmselt nagu teile, head raadiokuulajad, nii ka mulle on kõrva ja silma jäänud väited, et ajakirjandus on kallutatud, üks või teine ajakirjanik on ülemääraselt liberaalne või hoopis äärmuslikult konservatiivne, räägitakse ühest või teisest teemast põhjendamatult palju või jällegi liiga vähe.

Tartu Ülikooli ajakirjandussotsioloogia dotsent Ragne Kõuts-Klemm selgitas eelmisel nädalal tasakaalustatust väitega, et ajakirjandus kajastab teemasid, mis on parasjagu ühiskonnas uued ja muutumises, kuid see kõrgendatud tähelepanu ei viita veel tasakaalustamatusele. Nõustun Ragne Kõuts-Klemmiga, et tasakaalustatust on üsna võimatu hinnata, sest ühiskond, millega kajastust võrdleme, on ise hoomamatult keeruline.

Tasakaalu ja kallutatuse ümber käivas vaidluses olen üha enam tabanud end mõtlemast, kes on ajakirjanduslikult pildilt puudu ja miks neid seal ei ole. Mõtlen näiteks, et kas vanadekodus olevad eakad tunnevad, et nende hääl on esindatud? Või teismelised, kes kohe-kohe saavad kohalike omavalitsuste valimistel hääletada? Või üksikemad? Ja ka üksikisad. 

Viimane "Suud puhtaks" saade käsitles ebainimlikke tingimusi vanadekodudes ja hooldushaiglates. Kõnelesid teemaga kokku puutuvad inimesed ja õige pisut said sõna ka eakad ise. Me kuuleme väga harva eakate arvamusi nende eluõhtu tingimuste kohta. Miks?

Või võtame viimased poliitikateemad pensionisambast ja abielu puudutavast rahvaküsitlusest. Need arutelud puudutavad kõige rohkem noori, õigupoolest praegu veel teismelisi, kel kõik sellised valikud seisavad ees mõne aasta pärast. Nemad peavad hakkama meie praeguste otsuste järgi oma elu seadma. Kas ja kui palju on nendes aruteludes kõlanud teismeliste hääl? Ma ütleks, et üldse mitte. Miks?

20 saatejuhist neli naist

Võtame pisut laiemalt. Eesti raadioprogrammides on kokku seitse ühiskondlik-päevapoliitilist arvamussaadet*. Neid saateid juhivad ligi 20 inimest, kellest vaid neli on naised. Nende naiste mõttekäike kuuleb kokku kahes saates: "Keskpäevatunnis" on aeg-ajalt Marica Lillemets ning "Rahva teenrites" Heidit Kaio, Merilin Pärli ja Evelyn Kaldoja. On nädalaid, kus poliitikasaadetes ei kõla ühegi naisajakirjaniku arvamusi. Miks?

Võib muidugi väita, et saatejuhi sugu ei mängi rolli, sest poliitika üle arutlemine nõuab lihtsalt teemas pädev olemist. Aga see pole päris nii. 

Naised märkavad ja mõtestavad asju teisiti kui mehed. Ühelt poolt seepärast, et naised väärtustavad rohkem inimest ja vähem võimu. Seetõttu käsitlevad naisajakirjanikud ühiskonna ja poliitika teemasid teistsugusest vaatepunktist. 

Nende nelja naissaatejuhi puhul on alati huvitav kuulata Marica Lillemetsa rahulikus toonis kõneldud arutelukäike, mis on hästi argumenteeritud, esitatud hea teadmistepagasi pealt ja lugupidavad teistsuguste arvamuste suhtes. Samuti lahkavad naissaatejuhid teemasid näiteks ema, üksikvanema, juhi, hooldaja või muust rollist, mida mehed sageli üldse ei täidagi. 

See mitmekesistab ajakirjandust. Ja loob võimaluse end raadiost, televisioonist või leheveergudelt ära tunda rohkematel ühiskonnagruppidel. 

Tüdrukud ei kakle

Naisi, mitte nende soo, vaid nende tegevuse pärast, peaks üldse rohkem olema näha. Miks? 

Olgu see hea või halb, aga elame ühiskonnas, kus kehtib ühiskondlik surve ja norm, mille järgi tüdrukud ei kakle, on viisakad, viksid ja järgivad reegleid. See norm kandub tüdrukupõlvest üle ka täiskasvanu ellu. Kas poleks nii mõnigi meie valitsuse tüli olnud olemata, kui poliitikud oleksid käitunud viisakalt, viksilt, kaklemata ja reegleid järgides?

Muide ajakirjandus siiski armastab näidata tublisid ja korralikke, edukaid ja Eesti elu edendavaid naisi. 

Eelmisel nädalal sai Aasta põllumehe tiitli Kaja Piirfeldt. Ta on naine, kes peab ja arendab 300-pealist piimakarja, on üles ehitanud laudad, õpetab noortalunikke ja kasvatab talule peremeest. Lugesin hiljuti ka väga huvitavat persoonilugu noorest tuumainsenerist, kellest ilmselt saaks Eestis tuumajaama juht. Temagi on naine, Merja Pukari. 

Need naised teevad iga päev tööd, mis päriselt edendab Eesti majandust. Nad aitavad iga päev meid riigi ja rahvusena edasi areneda. Nende suust ei kuule tühje tülikiskumisi, sest nad ei pea oma võimust ja kohast kümne küünega kinni hoidma. Tahaksin väga kuulda rohkem selliste naiste arvamusi ja mõtteid ühiskonna ning poliitika kohta. 

Usun, et ühiskonnas on lisaks tarkadele ja edukatele naistele veel palju teisigi gruppe, kelle mõtteid ja argumente on kasulik kuulata. Elukogenute, erialaselt tarkade, loominguliste, noorte või kelle iganes teise hääl mitmekesistab meie kõigi arusaamu ning siis ehk oskame kallutatuse nõiajahi kõrval näha, et tasakaal peitubki sageli hoopis mitmekesisuses. Kas seda on praegu piisavalt?

* "Muuli ja Riikoja", "Rahva teenrid", "Poliitikaguru", "Keskpäevatund", "Olukorrast riigis", "Samost ja Sildam", "Olukorrast ajakirjanduses". Televisioonist võib lisaks tuua veel "Esimese stuudio". 


Marju Himma on Tartu Ülikooli ajakirjandusuuringute teadur ja Karlstadi Ülikooli järeldoktor.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: