Estonia huku uurimiskomisjoni kuulunu: kereaugud põhjustas rebenenud visiir
Soomlasest ekspert ei pea hukkunud parvlaeva Estonia kerre tekkinud aukude põhjustajaks ei kive mere põhjas ega ka kokkupõrget allveelaevaga. Ta on veendunud, et augud rebestas laevakeresse lahti tulnud vöörivisiir, mille konserviavajat meenutavad konksud liikuvasse laevakeresse haakusid ja edasi libisesid.
Läänemere ohvriterohkeimas rahuaegses mereõnnetuses põhja läinud parvlaev Estonia kerest leitud aukudele võib olla loogiline selgitus, ütleb 90ndatel rahvusvahelisse uurimiskomisjoni kuulunud soomlasest ekspert, vahendab Helsingin Sanomat.
Tugevusõpetusele spetsialiseerunud tehnikateaduste doktor Klaus Rahka usub, et augud tekkisid laevakeresse siis, kui lahti tulnud vöörivisiir kukkus piki laeva keret ja läbistas seda. Augud võisid tulla nüüd esile seetõttu, et laevavrakk on aastate jooksul merepõhjas pisut nihkunud.
Laeva keresse tekkinud kaks auku tuvastasid seda vee alla üles filmima suundunud dokumentalistid. Suurem auk laevakeres on umbes neljameetrise läbimõõduga.
Auguleiud on põhjustanud ohtralt spekulatsioone, millest need tekkida võisid. Uued teooriad räägivad nii kividest mere põhjas kui ka kokkupõrkest allveelaevaga.
Klaus Rahka on spetsialiseerunud murdepindade analüüsile. Nüüd pensionipõlve pidav teadlane tegeles üle 30 aasta teraskonstruksioonide murdumise uurimisega. Muu hulgas on ta uurinud ka Loviisa tuumajaama surveanuma terase väsimist.
Oma senise töökogemuse pealt hakkas Rahka kahtlema uues teoorias, et augud Estonia küljel põhjustas vraki vajumine merepõhjas kivide otsa.
"Mina murdepindade analüütikuna nägin midagi muud, kui et vrakk on vajunud kivide peale," ütleb Rahka. "Seetõttu tegin oma raporti murdepindade analüüsiga ja jõudsin järeldusele, et väga tugeva teooria kohaselt rebestas augud laeva keresse kukkuv visiir."
Rahka on oma järelduste asjus võtnud juba ühendust ka Eesti ja Rootsi vastavate ametkondadega ning koostanud arvutuste ja järeldustega põhjal veel avaldamata raporti.
Raporti kohaselt on saanud ilmsiks, et rebendid on tekkinud laeva küljele kohe visiiri irdumise järel. Seda versiooni toetavad Rahka tehtud füüsikalised arvutused visiiri kukkumise jõust. Selle teooria toetamiseks on Rahkal ka huku üleelanute tähelepanekud, kes täheldasid teravaid, kriipivaid helisid, mis võisid tekkida just vöörivisiiri kukkumisest piki Estonia külge.
Rahka tähelepanekud ei muuda Estonia lõppraportis välja toodud järeldusi huku põhjustest. Komisjoni hinnangul hukkus Estonia vöörivisiiri rebenemise tagajärjel.
Rahka sõnul on visiiril konserviavajat meenutavad konksud. Murdepinna analüüs lubab väita, et selle neljameetrise augu rebestas just sellise kujuga jõud, mis sobitub täpselt selle augu keskele.
Teadlase sõnul kukkus Estonia visiir laeva liikumissuunast paremale merre ja hõõrdus vastu liikuva laeva külge. Visiiri õhutasku tõttu püsis see pinnal veel umbes paarkümmend sekundit, misjärel asus kukkuma seitse meetrit sekundis liikuva laeva keret pidi, põhjustades nüüd avastatud augud. Seda teooriat toetavad ka ellujäänute mälestused, mis kirjeldavad visiiri kolksatusi vastu külge, millele järgnes libisemine, tekitades sellega edasiliikuvasse laevakeresse augu - kõigepelt jäi visiir oma konksuga korraks Estonia keresse kinni, kuni irdus ja rebestas kukkudes nüüd avastatud augu.
Rahka sõnul põhjustas visiiri kinnijäämine selle, mida inimesed kirjeldasid kui hetkelist äkkpidurdust, millele järgnes laeva värisemine.
Rahka tunnistab, et nii nagu ka lennuõnnetuste puhul, on siingi teooria tõestamine keeruline: "Aga see on kõige tõenäolisem põhjus."
Estonia uppus 28. septembril 1994. Õnnetuses jättis elu 852 inimest, päästa õnnestus 137 inimest.
Toimetaja: Merilin Pärli