President Macroni võitlus islamistliku separatismi vastu kütab kirgi ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: SCANPIX/AFP PHOTO/Benoit Tessier

Prantsusmaa president Emmanuel Macron on kuulutanud sõja islamistlikule separatismile, mis püüab tema sõnul Prantsusmaal üles ehitada oma kontraühiskonda. Seda on kommenteeritud nii sammuna õiges suunas kui ka eksiteena ja õli tulle valamisena, mis teenib üksnes presidendi tagasivalimise kampaania eesmärke. Sel nädalal arutab Prantsusmaa valitsus vabariiklike väärtuste tugevdamise seaduseelnõu.

Les Mureaux linnakene asub Seine'i ääres ligikaudu 40 kilomeetri kaugusel Pariisi südamest. Just selle veidi rohkem kui 30 000 elanikuga linna valis president Emmanuel Macron oktoobri alguses oma sõjaplaani tutvustamiseks. Sihikul on islamistlik separatism, ütles president Macron.

"Radikaalses islamismis on afišeeritud tahe ja metoodiline organisatsioon, et rünnata vabariigi seadusi ja rajada paralleelne kord, kehtestada teised väärtused, arendada välja teistsugune ühiskonnakorraldus, esialgu separatistlik, aga lõppeesmärgiga haarata kontroll täielikult," rääkis Macron oma kõnes.

Lühidalt kokku võttes plaanib Macron ühelt poolt võtta moslemite usuelu suurema kontrolli alla ja piirata seal välismõjusid ning teisalt mitmel moel tugevdada riigi kohalolu avalikus ruumis. Lõpetatakse välisriikidest nagu Türgist, Marokost ja Alžeeriast lähetatud imaamide vastuvõtmine, Prantsusmaa islami nõukogu (CFCM) peab ise korraldama usuõpetajate koolituse ja neile tegevuslubade andmise. Prantsusmaa islami nõukogult oodatakse ühtlasi vabariiklike väärtuste hartale allakirjutamist. Usuühendused peavad tagama rahastamise läbipaistvuse. Macroni plaanides on ka islami instituudi rajamine ja araabia keele õppe laiendamine koolides.

Teiselt poolt üritab riik avalikus ruumis oma reegleid ja väärtusi senisest enam kehtestada. Avalike teenuste neutraalsuse nõue tähendab selget keeldu näiteks halal menüüle kooli sööklas või eraldi ujumisajale burkinides naistele ujulas. Riiklike toetuste saamise eelduseks on riigi väärtuste au sees pidamine. Kooliharidus muutub alates kolmandast eluaastast rangelt kohustuslikuks. Et lapsed äärmuslaste kasvatusasutustesse ära ei kaoks, saavad nad kõik riikliku identifitseerimisnumbri. President lubas ka riigi haridus- ja kultuuriasutuste võrku laiendada, et maa nii-öelda tagasi vallutada, samuti lubas ta seista kõigi võrdsete võimaluste eest ühiskonnas.

Tegemist on kaua ettevalmistatud ja oodatud algatusega, räägib rahvusringhäälingule ajalehe Le Figaro poliitikaajakirjanik Francois-Xavier Bourmaud.

"See on tekst, mis vastab paljudele küsimustele, millele vastamisega on siiani vaeva nähtud. See vastab hääletule murele radikaalse islamismi tõusu pärast Prantsusmaal veidi rohkem kui kümnekonna aasta jooksul, mis valimistel viib Rahvusliku Liidu tõusuni ja väljendub tänaval samuti meeleavaldustes ja rahutuses, mis tõi kaasa kollased vestid," ütleb Bourmaud.

Bourmaud' sõnul ei ole selge, kas konkreetsed ettepanekud osutuvad lõpuks tõhusateks, aga esmakordselt proovitakse sellist lähenemist.

Presidendi algatust on ka teravalt kritiseeritud. Näiteks on 33 avaliku elu tegelast, kes 2017. aastal Emmanuel Macroni kampaaniat toetasid, palunud tal loobuda vastavast seaduseelnõust koos teise paksu verd tekitanud - politsei filmimist piirava - seaduseelnõuga. Nende hinnangul viivad need algatused paremäärmuslaste unistuse ehk autoritaarse riigini.

Üks avalikule kirjale allakirjutaja on politoloog ja poliitilise islami uurija Euroopa Ülikooli Firenze instituudi professor Olivier Roy. Tema ütleb kommentaaris rahvusringhäälingule, et teda häirib presidendi liikumine poliitiliselt paremale, vabariigi väärtuste pealesurumine ja usupraktika kriminaliseerimine.

"Mõned algatused lähevad seadustega igati kokku, näiteks suurema kontrolli võtmine ühenduste üle, mida rahastab valitsus. Okei, miks mitte. Aga mošeede ja koolide osas jään mina totaalsesse opositsiooni. Ei ole võimalik õpetada ilmalikke väärtusi, neid saab jagada, aga mitte kohustuslikuks muuta. See on midagi, mida tegi Nõukogude Liit ja kommunism, see ei sobi lääne demokraatiasse. Väärtuste osas tuleb olla neutraalne," räägib Roy. 

Järjekordsed terrorirünnakud

Paar päeva pärast presidendi kõnet Mureaux's rääkis kooliõpetaja Samuel Paty sealt vähem kui 20 kilomeetri kaugusel teises Pariisi eeslinnas Conflans-Sainte-Honorine'i Bois-d'Aulne'i põhikoolis õpilastele sõnavabadusest ja näitas seejuures ajakirjas Charlie Hebdo ilmunud karikatuure prohvet Muhamedist.

Moslemitele solvavate piltide näitamise eel pakkus õpetaja neile õpilastele, kes soovivad sellest hoiduda, võimalust klassist lahkuda. Sellele vaatamata järgnes tunnile kõigepealt hukkamõist ja vaenukampaania internetis ning kümne päeva pärast, kui Paty õhtul koolist lahkus, varitses teda sealsamas 18-aastane tšetšeeni päritolu sisserändaja Abdullah Anzorov, kes ta tappis ja pea maha võttis.

Viimastel kuudel on Prantsusmaal aset leidnud kolm terrorirünnakut islami nimel, neis hukkus kokku neli inimest. Kooliõpetaja tapmine sõnavabadusest kõnelemise pärast tabas aga justkui prantsuse elukorralduse ja rõhutatult ilmaliku riigi südant. Süüdistuse sai seitse inimest – internetis vaenukampaania algatanud lapsevanem, sellele kaasa aidanud tuntud islamistlik usuõpetaja Abdelhakim Sefrioui, tapja abilised ja kooliõpilased, kes aitasid õpetaja ära tunda. Kinni pandi Pariisi äärelinnas Seine-Saint-Denis's asuv Pantini mošee, mis samuti levitas oma Facebooki lehel kooliõpetaja kohta videot.

Macroni pakett sai juurde veel ühe punkti - info jagamine inimese isiku ja tema asukoha kohta, mis seab tema elu ohtu, muutub kuriteoks.

Liberaalse islami tuntud eestkõneleja Prantsusmaal, Bordeaux suurimaam Tareq Oubrou ütleb rahvusringhäälingule, et on järjekordsetest terrorirünnakutest mõistagi väga puudutatud. "Alati on dramaatiline näha kaaskodanikke prantslasi suremas ideede ja sõnavabaduse pärast. Minu jaoks on see veel dramaatilisem moslemina, sest kuritegu on toime pandud minu religiooni, islami nimel," räägib Oubrou. Terroristid panevad tema sõnul moslemid Prantsusmaal väga haavatavasse olukorda.

Oubrou ei näe põhilise probleemina Prantsusmaal otseselt salafistliku või vahhabistliku ideoloogia levitamist, vaid pigem lihtsalt mitmel pool levinud islami konservatiivset tõlgendamist, näiteks mõned ortodoksse klassikalise islami doktriinid ja rituaalid. "Islam vajab reformi, mis viiks selle Lääne ühiskonnaga kooskõlla ja peab seega ilmtingimata põhinema Lääne väärtustel. Nii nagu on teinud katoliku kirik, protestandid ja juudid. See on töö, mis seisab nüüd moslemitel ees. Sest vastasel juhul tekitame me juurde islamit, millel ei ole lääne ühiskonnas mitte mingit tulevikku," räägib Oubrou.

President Macroni ettepanekuid kommenteerides ütleb Oubrou, et on siiski raske sisse seada seadus, mis teeks tõhusalt usupraktika põhjal vahet äärmuslastel ja tavamoslemitel. Samuti ei ole islami nõukogu (CFCM), mille abil riik üritab moslemitega dialoogi luua ja millele plaanitakse panna kohustus luua imaamide nõukogu, tegelikult prantsuse moslemeid laialdaselt esindav organisatsioon.

Oubrou kirjutas koos kümnekonna teise imaamiga avaliku kirja, milles ütleb, et riigi eesmärk on küll kiiduväärt, aga vahendid mitte. Islami nõukogu ei ole eriti esinduslik, see on justnimelt välismõjudega organisatsioon ja see koosneb pigem ilmalikest ametnikest kui usuinimestest.

Eeslinnad ja islamiäärmusluse kandepind

Les Mureaux' linnakese rahvastik on Teise maailmasõja järel kasvanud 5000 pealt 32 000-le. Kõrvalasuvas Flinsis tegutseb Renault' tehas, kus hiilgeaegadel, 1970. aastatel sai tööd üle 20 000 inimese. Sõjajärgsed aastakümned ja tööjõunäljas majandus tervitas sisserändajaid, eelkõige naaberriikidest Euroopas ja Põhja-Aafrikast – Alžeeriast, Marokost ja Tuneesiast – ning Türgist. Just suurlinnade eeslinnad muutusid paljudel juhtudel moslemite nägu ja nende justkui omaette paigutamine on võimaldanud mööda vaadata paljudest kasvanud sotsiaalsetest probleemidest.

Seda tunnistas oma kõnes ka president Macron: "Me oleme oma separatismi ise loonud".

Presidendi sõnul on riik ise getod loonud, kuigi parimate kavatsustega. "Me oleme viletsuse ja raskused kokku kuhjanud ja me teame seda," ütles Macron riigile tuhka pähe raputades. "Me oleme loonud linnaosad, kus vabariigi lubadusest pole kinni peetud ja neis linnaosades on osutunud atraktiivsemaks radikaalsemad sõnumid, mis on andnud inimestele lootust ja pakkunud lahendusi laste harimiseks, päritolumaa keele õppimiseks, eakate eest hoolitsemiseks, teenuste pakkumiseks ja spordi tegemiseks."

Montaigne'i instituut on analüüsinud eeslinnade probleeme ja leidnud, et kuigi paljude riiklike algatustega on püütud eeslinnade sotsiaalseid probleeme lahendada, on need seni siiski vähe edu toonud, sest keskendutud on heaolule ja majutusele, aga mitte niivõrd probleemide põhjusele ja sellele, kuidas eeslinnade rahvas majanduslikult paremini hakkama saaks.

Montaigne'i mõttekoda ja uuringufirma Ifop on uurinud ka moslemi kogukonda ja radikaliseerumist. Prantsusmaa on Lääne-Euroopa riikidest suurima moslemivähemusega riik, kui palju täpselt islamiusulisi seal elab, on aga teadmata ja hinnangud kõiguvad, sest riik ei kogu usupõhist statistikat. Montaigne'i mõttekoja hinnangul moodustavad moslemid viis-kuus protsenti Prantsusmaa üle 15-aastastest inimestest. Alla 25-aastaste hulgas on nende osakaal aga juba kümme protsenti.

Suur osa Prantsusmaa moslemitest ehk 46 protsenti elavad uuringu kohaselt usu ja väärtussüsteemi järgi, mis sobitub hästi Prantsusmaa riigi raamistikku. Teine grupp ehk 25 protsenti on vastuolulisemal positsioonil. Nad on uhked oma usu üle ja sooviksid seda lubatust rohkem välja näidata avalikus ruumis ja töökohtades. Šaria seadused on neile väga olulised, aga siiski vähem olulised kui Prantsusmaa seadused.

Kõige probleemsem on 28 protsenti moslemitest, kelle väärtuste süsteem läheb Prantsusmaa väärtustega vastuollu. Enamasti on tegemist noorte, väikeste oskustega sageli töötute inimestega, kes elavad suurlinnade eeslinnades. Montaigne'i instituudi hinnangul ei iseloomusta neid niivõrd konservatiivsus kui islami nägemine teatava mässu vormina. Nemad püüavad end ülejäänud ühiskonnast eemale hoida.

Ligilähedaselt sarnastest suurusjärkudest kirjutab avaliku arvamuse uuringute firma Ifop analüütik Jerome Fourquet ajalehes Le Figaro. Tema sõnul moodustavad moslemid Prantsusmaal kuus protsenti üle 18-aastasest elanikkonnast ehk neid on kolm miljonit. Neist laias laastus veerand ehk 750 000 suhtub pooldavalt radikaalide levitatud maailmavaatesse. Neist omakorda vaid üksikud on valmis terroritegudeks, aga see näitab värbamiseks soodsa pinnase olemasolu ühiskonnas. Julgeolekuasutuste radikaliseerunute nimekirjades on tuhandeid inimesi, ligikaudu 1500 džihadisti läks Prantsusmaalt ISIS-e ridades sõdima Süüriasse ja Iraaki.

Probleemi põhjused ja lahendused

Probleem on olemas, küsimus on selles, kui suureks keegi seda hindab ja millisest otsast püüab lahendama hakata. Jerome Fourquet kirjutab radikaalse islamismi püramiidist. Kui püramiidi tipuga tegelevad võimud terrorismivastase võitluse raames, siis tegeleda tuleb tema sõnul ka laiema ideoloogilise toetuspinnaga. See on koht, kust terroriste värvatakse, see õõnestab riigi aluseid ja on teatud piirkondades muutnud juba riiklike institutsioonide käitumist. Näiteks on kolmandik õpetajatest end Ifopi uuringu järgi hakanud juba tsenseerima, et vahejuhtumeid ära hoida.

Prantsusmaa ilmselt tunnustatuim islamismi uurija, Pariisi Poliitikauuringute Instituudi Sciences Po professor Gilles Kepel kirjutas ajalehes Le Monde, et seadusandlik süsteem, mis on alates 2015. aastast keskendunud terrorirünnakutele ei toimi enam üldisest õhkkonnast tuleneva džihadismi puhul, mis on iseloomustanud viimase aja rünnakuid. Uus seadus peaks tema sõnul tegelema põhjustega ja mitte üksnes tagajärgedega.

Nii näivad Emmanuel Macroni sammud nende mõtetega samas suunas liikuvat. Plaan on üksnes terrorismile keskendumise asemel suunata jõupingutused vaenulikule ideoloogiale ühiskonnas laiemalt.

Mitte kõik ei ole aga presidendi lähenemist kiitnud. Olivier Roy on Prantsusmaal kuulsaks saanud vaidlusega Gilles Kepeliga, rääkides radikaalsuse islamiseerumisest mitte islami radikaliseerumisest nagu tavaliselt räägitakse. See tähendab, et äärmuslusel on sageli eelkõige teised põhjused, mis on leidnud islamistliku vormi. Ka praegu leiab Roy, et president on valel teel: "Radikaalsed moslemid ei tule mošeest. Mošeede reformil ei ole mingit mõju äärmuslusele. Noored mehed radikaliseeruvad ise oma grupis ja interneti kaudu. Ja vahel on see lihtsalt üksik inimene noaga. Võib reformida mida tahes, aga see ei muuda seda. Seda ei tehta nii vaid see tähendab vastupidist."

Roy leiab, et praegustest seadustest piisab ja terrorismivastase võitlusega peab tegelema politsei. Teiseks tuleks tema sõnul julgustada moslemeid rohujuuretasandil suuremale aktiivsusele institutsioonide loomisel: "See peab tulema altpoolt. Niinimetatud moslemiliidrid ei ole Prantsusmaal legitiimsed, sest nad on valitsuse poolt ametisse pandud. Neil puudub kontakt moslemitega tänaval. Selle asemel, et panna survet tavamoslemitele peaksime me võimaldama neil ise organiseeruda prantsuse institutsioonide raamistikus."

Tareq Oubrou näeb probleemi nii sotsiaalsetes probleemides kui ka teatavas usuõpetuses. Üksnes imaamide abil ei ole aga tema sõnul võimalik radikaliseerumisega võidelda: "Radikaliseerumine areneb sotsiaalvõrgustikes ja internetis ja mitte mošeedes. Need inimesed siin, kes panid toime kuritegusid ja tapmisi, terroritegusid, nemad ei käinud mošees. Nad olid omavahel seotud sotsiaalvõrgustike kaudu, seal suunatakse neid kuritegudele. Prantsusmaa seisab niisiis väga keeruka probleemiga silmitsi."

Emmanuel Macron suutis sel teemal ühekorraga tülli minna nii moslemiriikidega kui ka angloameerika ajakirjandusega. Ingliskeelses pressis ilmusid pealkirjad nagu näiteks "Macroni sõda islamiseparatismiga lõhestab Prantsusmaad üksnes sügavamalt" Financial Timesis, "Ohtlik Prantsusmaa ilmalikkuse usk" Politicos, "Selle asemel, et võidelda süsteemse rassismiga, tahab Prantsusmaa reformida islamit" Washington Postis, "Kas Prantsusmaa annab islami terrorismile hoogu selle asemel, et seda piirata" Timesis. President Macroni raevukas reaktsioon, et tema sõnu on valesti tsiteeritud ja et prantsuse ilmalikkuse põhimõtet ei mõisteta, viis mõne artikli pretsedenditule mahavõtmisele.

Le Figaro ajakirjanik Francois-Xavier Bourmaud räägib Prantsusmaa ilmalikkuse eripärast: "Et mõista prantsusepärase ilmalikkuse omapära tuleb kuulata, mida Barack Obama ütles hiljuti USA ühiskonna kohta. Ta seletas, et USA oli esimene katse luua multikultuurset ühiskonda, kus erinevad kogukonnad elavad külg külje kõrval. Prantsusmaal on see vastupidi. Selle sätestab ilmalikkuse seadus. See tähendab, et usklik olemine peab jääma tahapoole kodanikuks olemisest. Religioossel praktikal ei ole kohta avalikus ruumis. See on täiesti erinev visioon, aga mis püüdleb sama asja ehk ühiskonnas koos eksisteerimise poole. Ma saan aru, seda et ilmalikkuse kontseptsiooni on raske mõista."

Riigi ja kiriku lahushoidmine on sündinud vihasest võitlusest katoliku kirikuga ja see on Prantsusmaal oluline põhimõte. Selle printsiibi kriitikud ütlevad aga, et näiteks pühi peetakse ikka kristliku kalendri järgi, mis tähendab, et ilmalikkuse põhimõte soosib domineerivat usku ja diskrimineerib teisi. Lisaks võib rõhutatud ilmalikkus ja keeld oma religiooni eksponeerida iseenesest usklikes inimestes protestivaimu esile kutsuda.

Olivier Roy jaoks ei ole aktsepteeritav, et riik üritab määrata viisi, kuidas usklik olla: "Valitsuse jaoks on asi selge, hea islam on ilmalik islam, hea religioon on ilmalik religioon, mida vähem religioosne sa oled seda parem usklik. Selline on valitsuse definitsioon, mis ei lähe kokku usklike omaga."

Kuigi Emmanuel Macron oma kõnes rääkis ka probleemi teisest tahust ehk sotsiaalsetest probleemidest, töötusest, vaesusest ja võrdsete võimaluste puudumisest, millega moslemi kogukond sageli silmitsi seisab, ning lubas nendega tegeleda, siis ometi ei ole sellest hiljem enam midagi kuulda olnud.

Les Mureaux' lähedal asuvast Renault tehasest tulid samas uudised, et ettevõte võib seal autode kokkupanemise nelja aasta pärast hoopis lõpetada, nii võivad sotsiaalsed probleemid konkreetselt selles piirkonnas lähiaastatel hoopis kasvada. Lihttöökohtade vähenemisega majanduses kumab ka üldiselt pigem sotsiaalsete probleemide kasv kui kahanemine.

Samal ajal on riik juba alustanud kahtlaste mošeede läbikammimist ähvardusega ohtlikud neist kinni panna. Vabariiklike väärtuste tugevdamise eelnõu peaks valitsuse töölauale jõudma sel nädalal. President Macron sai seekord ebatavalisel moel kiita oma rivaalilt Rahvusliku Liidu juhilt Marin le Penilt. Kriitikud ütlevad, et tegu on lihtsalt valimiskampaaniaga ja Macron on võtnud suuna paremale. Järgmised presidendivalimised leiavad aset ülejärgmisel aastal.

"Ta on näinud, et häälte varu, mida on võimalik püüda järgmistel presidendivalimistel, on paremal mitte vasakul. Sellegipoolest macronism püsib kahel jalal – parem- ja vasakpoolsel. Ta püüab mõnede ministritega liikuda rohkem vasakule, aga ta näeb, et paremal on suurem häälte varu," ütleb Francois-Xavier Bourmaud. "Järgmiste presidendivalimiste kaalukauss on paremal, aga see oli nii ka eelmisel korral, kus vastamisi olid Emmanuel Macron ja Marine le Pen. Ühiskonnas on liikumised, mida on raske eirata. Nii et pööre paremale on peaaegu automaatne."

Iga järjekordse islamistliku terrorirünnaku järel tunnevad paljud tavamoslemid kahtlustuste ja stigmatiseerimise lainet. Paljude teiste prantslaste jaoks tõusetub aga taas hirm, seda nii füüsiliselt kui ka kultuuriliselt. Tareq Oubrou nimetab seda kultuuriliseks ebakindluseks.

Tema suhtub kooselu võimalusse siiski optimistlikult ja usub, et integreerumine toimub kolmanda-neljanda põlvkonnaga: "Moslemid moodustavad Prantsusmaal suurima moslemivähemuse läänes, nad on avalikus ruumis nähtavad ja on linnaosasid, mis kuuluvadki peaaegu täielikult neile. Paljud prantslased kardavad, et näiteks Magribi ja Türgi moslemikultuur võivad olla kontrakultuuriks prantsuse läänelikule kultuurile. On hirm, et prantsuse identiteet muutub moslemite tõttu. Loomulikult on poliitilisi parteisid ja intellektuaale, kes selle mõttega mängivad, ja kes räägivad isegi prantsuse tsivilisatsiooni asendamisest moslemi tsivilisatsiooniga. Aga ma arvan, et moslemid ilmalikustuvad, läänestuvad ja võtavad üle lääne kombed, loomulikult hilinemisega, kuna neid on niivõrd palju, aga ma arvan, et see on vaid aja küsimus."

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: