Me oleme nüüd targemad kui kevadel, meil on rohkem teaduspõhist teadmist. Kas eneseisolatsiooni võiks lühendada ehk reeglistiku üle vaadata?

Seda kindlasti ja paljud riigid seda teevad. Meil on palju rohkem teadmisi olemas. Kui me veel pool aastat tagasi ei teadnud, et kaua immuunsus kestab, kas antikehad üldse kestavad, ja kui nad olemas on, kas nad kaitsevad üldse infektsiooni eest. Praeguseks me oleme näinud, et – ma ei ütle, et üldse pole korduvjuhtumeid olnud, neid on maailmas olnud – on peaaegu 70 miljonit nakatumisjuhtu ja kahe käe sõrmedel või natuke rohkem võib üles lugeda korduvjuhtumid. Nii et ilmselt antikehad kaitsevad haiguse eest ja päris palju on ka uuringuid, mis näitavad, et antikehad siiski on olemas vähemalt kuus kuud peale haiguse teket.

Näiteks isolatsiooniaja pikkus, kui reisilt tullakse, kus on ikka väga väike võimalus haigust tuua, eriti kui lennujaamas testitud on. Teised on lähikontaktsed, kelle võib ka kaheks jagada: on sotsiaalsed kontaktid või mis mul on töö juures, kui palju seal haigestus. Ja öeldakse, et seal nelja-kuue päeva jooksul väga suur protsent haigestub, nii et võib-olla selle isolatsiooni pikkust võiks vähendada. Või vähemalt kaaluda, et kui me võtame mingi riski, siis kui suur see risk on. See on väga palju segadust tekitanud, väga paljud inimesed on isolatsioonis ja see on ilmselt koolides segaduse üks allikas ka.

Omaette küsimus on, kuidas valitsus kommunikeeris neid otsuseid. Kui teie nüüd sellele kõigele tagasi vaatate, siis miks läks viltu?

Seda ilmselt tuleb mõne kommunikatsioonispetsialisti käest küsida. Me kõik rääkisime ausalt. Need inimesed, kes teisipäeval rääkisid, et koolid kinni ei lähe, rääkisid ausalt, sest nemad ei teadnud, mis hilisematel õhtutundidel juhtuma hakkab. Keegi minu arust ei valetanud, kõik rääkisid nii, nagu oli.

Mulle on jäänud mulje, et meditsiinieksperdid ja need, kes seda protsessi juhtima peavad, ei räägi päris kõike ära. Meile räägitakse, palju on intensiivravis inimesi, aga kui palju kohti on, sellest ei räägita. Me peame eraldi küsima ja ka siis ei saa vastuseid.

Sellega olen ma väga nõus, et tuleb asjad konteksti panna. Kui meil oli täna 254 inimest haiglas, siis tuleb öelda, palju meil haiglavoodeid ja kui palju neist saab eraldada COVID-ile. Ja intensiivravi kohti. Probleem on võib-olla selles, et see, et meil on kuus või seitse intensiivravi kolmanda astme voodit vaba Pärnus, ei aita kuidagi Narvat. Meil võib kogu Eesti peale olla palju vabu kohti, aga on väga oluline teada, kui palju on selles konkreetses piirkonnas. Kogu Eesti numbrid võivad olla segadusttekitavad.

Teadusnõukogus on praegu viroloogid, arstid, selle poole asjatundjad. Kas teadusnõukogus peaks olema ka teiste erialade esindajaid, kes teevad konteksti laiemaks – kuidas see mõjutab majandust, kuidas inimeste enesega hakkamasaamist?

Ma olen seda korduvalt öelnud, et seda teadusnõukogu väga suuremaks ajada ei ole mõtet, meil on juba praegu esmaspäevased koosolekud kaks ja pool tundi. Kui seal oleks rohkem inimesi, siis need kestaksid kuus ja pool tundi. See mõte oligi, et me saaksime ühele teemale kontsentreeruda. Aga mida on hädasti vaja, ja seda ma olen ka aprillikuust rääkinud, et kas teiste erialade – majandus, võib-olla psühholoogia, sotsiaalteadused – teadusnõukogusid kokku tuua. Sellist erinevat nõuandmist on valitsusel kindlasti vaja, selle poolt ma olen kahe käega.