Meelis Oidsalu: Freud, Jung ja Rogers riigikogus
Jüri Ratas jõudis oma teisel valitsusajal sarnasesse moraalse ümberpiiratuse olukorda, kui seda Keskerakonna juhina oli kogenud tema eelkäija Edgar Savisaar, nendib Meelis Oidsalu Vikerraadio päevakommentaaris.
Politoloog Tõnis Saartsilt ilmus läinud aastal manifestiliselt hoogne raamatu-ülevaade pealkirjaga "Haritlasdemokraatia. Tänan, ei". Saarts tutvustas selles kahe Hollandi sotsiaalteadlase väidet, et Lääne poliitiline eliit on sattunud haridusmulli, ülikoolidiplomiga professionaalsed poliitikud võõranduvad üha enam rahvast ning eliidi äralõigatus tekitab esindusdemokraatiale eksistentsiaalseid probleeme.
Saartsi avaldus mõjus uudsena, pole ju Eestis näiteks riigikogulasi seni keegi avalikult kahtlustatud üleharituses. Ülikoolidiplom ei ole kilekott väikelapse käes, millega mängides end kogemata lämmatada võib. Igatahes näitas varem trumpismi paratamatust nentinud politoloogi omalaadne nanoharta, et demokraatia kriisi diagnoosimiseks läheb vaja peale külma närvi ka omaenda ideid.
USA-s peetakse ultraprogressiivsuse ja trumpismi vastasseisu populistlikuks keeriseks eskaleerumise põhjuseks Ameerika Ühendriikide elanike usalduse kaotust kehtiva valitsuskultuuri vastu.
Sellesse usalduskriisi panustasid valedel põhinenud Iraagi sõda ning üleilmse finantskriisi lahendamine hoiustajate arvelt pankurite kasuks, samuti 2000. aasta USA presidendivalimistest (Bush vs Gore) saadik poliitikute poolt tehtud püüded valimissüsteemi torpedeerimiseks.
Nii Brexiti kui ka Ameerika Ühendriikide valimistega tõusid demokraatlikke esindusprotsesse moonutama kahtlase päritoluga ühismeediakampaaniad. Oma rolli on esindussuhete muutumises mänginud peavoolumeedia tulude kuhtumine, veebimeedia ja parteiajakirjanduse tõus.
Jüri Ratas jõudis oma teisel valitsusajal sarnasesse moraalse ümberpiiratuse olukorda, kui seda Keskerakonna juhina oli kogenud tema eelkäija Edgar Savisaar.
Sarnaselt Savisaarele viljeles lahkuv koalitsioon valitsusstiili, mida võiks nimetada "jungiaanlikuks machiavellianismiks". Selle demokraatliku kultuuri esindajad väidavad nägevat vajadust ühiskonnas eksisteerivaid tumedaid või ohtlikuks peetavaid tunge meie kollektiivsesse enesetajusse kaasata, n-ö päevavalgele vedada, et neid integreerida ja seeläbi võimaldada Carl Jungi terapeutilisele käsitlusele sarnanevat elektoraadi individuatsiooni, eneseks saamist.
Seda protsessi hõlbustab müütiline mõtlemine ja arhetüübilembus. Abielureferendumi korraldamise idee taga kumas kindlasti poliitilise omakasu küüniline taotlus, ent muuhulgas aimdus sellest ettevõtmisest ka ühe arhetüübi rituaalse kollektiivse ülekinnitamise ja seeläbi taas "eneseks saamise" lootust.
Reformierakonna demokraatliku kultuuri käsitus näib seevastu olema inspireeritud Sigmund Freudist, kelle arvates enesetaju tumedad varjundid tuleb ühiselulise edu nimel eneses üheselt alla suruda. Meenutagem reformierakondlaste mõned aastad tagasi räägitud juttu "valgete ja mustade jõudude" võitlusest ühiskonnas.
Sealjuures on superego rolli selles protsessis täitnud arenenud Lääs ning ühiselulise arengu keskmes on olnud tulevikus paiknev heaolu ja seda tulevikuheaolu juba ette nautiv praegusest selgelt tsiviliseeritum kollektiivne mina. Kunagi esindasid seda koolkonda ka isamaalased, nüüd on nad selgelt jungiaanide leeris.
Nende kahe Eestis kogu taasiseisvumisaja jooksul konkureerinud demokraatliku kultuuri – tulevikku vaatava freudistliku neoliberalismi ja kaotatud "kuldajastu" nostalgiaga mängitseva junginaanliku machiavellismi - kõrval võib mõistagi välja tuua kolmanda: egalitaarsust ja ühiskonna teaduslikku juhtimist väärtustava humanistliku egalitarismi, mida on viljelenud sotsiaaldemokraatlik erakond.
Selle demokraatliku kultuuri keskmes on psühholoog Carl Rogersi teraapiavõttestikku suunanud inimesekäsitus. Ühiskonnas võimudistantse vähendada püüdva ja ebavõrdsusest tulenevatele olevikumuredele keskenduva kultuuri näojooni kandsid ka 2001. aastal avaldatud "Kahe Eesti" pöördumine ja 2012. aasta "Harta 12" manifest.
Ilmselt on igal kirjeldatud demokraatlikul kultuuril oma eluõigus, aga ka sisemine kriisipotentsiaal: freudistliku neoliberalismiga seoses on kõneldud progressist mittehuvitatute või tsiviliseerumispüüdeid ohustavate (nt venekeelse elanikkonna) ilmajäetusest ja allasurutusest.
Jungiaanlik-machiavellistlikku valitsustiili kummitab oht mattuda ühiselulist turvatunnet lõhkuvasse võitluslikkusesse ja sotsiaalsest reaalsusest irduvasse mütoloogiasse. Sotsiaaldemokraate on mõne arvates valijaskonnast võõrandanud nende poliitika "ülevalgustatus", tavainimest väsitav teadlikkusetaotlus ja individualismi ohustav võrdsuseiha.
Kuulsate psühholoogide inimese-käsituste ja erakondlike agendade seostamist ei tasu võtta psühholoogia politiseerimise või poliitika õilistamise katsena. Kindlasti pole poliitikud terapeudid, kes valijate õnne ja vaimse tervise eest võitlevad. Aga võib ju olla, et me ei vali demokraatlikel valimistel ühiselu korraldavate ideede, vaid inimesekäsituste vahel, mida need ideed esindavad.
Valitsuse sunnitud taandumine näitas, et korruptsioon ja oligarhid ühegi demokraatliku valitsusstiili juurde ei kuulu, nii nagu ei kuulu selle juurde ka koalitsiooni plaan likvideerida poliitilise kultuuri jaoks märgilise tähendusega erakondade rahastamise järelevalve komisjon.
Kilekotidemokraatia. Tänan, ei.
PS Pikemalt kirjeldan probleeme haritlasdemokraatia ideega ja erinevaid taasiseseisvunud Eestis ilmnenud demokraatlikke kultuure ajakirja Vikerkaar peatselt ilmuvas selle aasta esimeses numbris.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.
Toimetaja: Kaupo Meiel