Rein Raud: viis põhjust, miks vähim halb on hetkel võimalustest parim

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Rein Raud Autor/allikas: Rosita Raud

Reformierakonna ning Keskerakonna liit katab Eesti ühiskonna poliitilist arvamusspektrit selle kogu laiuses enam-vähem sama hästi kui Reformierakond, SDE ja Isamaa üheskoos. Aga kahe suurema parlamendipartei koostöö saab olla ainult pragmaatiline ja teisiti kui pragmaatiliselt Eesti riiki sellest mudast välja ei tõmba, kirjutab Rein Raud.

Ma ei ole kunagi olnud ei Reformierakonna ega Keskerakonna valija, ehkki erinevatel põhjustel.

Mulle on olnud vastumeelsed paljude Reformierakonna juhtpoliitikute küünilisus ja arrogants ning nende üsna kompromissitu lojaalsus ühiskonna kõige rikkamale osale.

Keskerakonnale on mul ette heita põhiliselt eetilise selgroo liigset vetruvust, mis on mitmete tema juhtfiguuride osas ajaloo jooksul sageli tekitanud kahtlust, kas neil see üldse on. Ja mõistagi nii nende roomamisi läbi korruptsiooniafääride kui ka väidetavalt mittetoimivat koostööd Kremli võimuparteiga.

Aga praeguseks saavutatud madalseis Eesti poliitikas on üks kõige kriitilisemaid kogu taastatud iseseisvuse vältel, seega on uudis, et Reformierakond ja Keskerakond kahekesi moodustavad järgmise Eesti valitsuse, mu meelest tervitatav ja annab teatavat lootust.

Esiteks seetõttu, et nii ühiskond kui ka riik on peaaegu lakanud normaalselt toimimast. Ka õiguspäraseid protseduure ei nähta enam sellena, mis nad on, vaid alati osana mingist suuremast kurjast plaanist. Seda põhjusel, et õigusriigi alustaladesse ongi end sisse närinud majavamm, mida toitis eelmise valitsuse poliitika.

Vähe sellest: koroonakriis, majanduse olukord ja ühiskonna lõhestatus võimendavad üksteist ning muu maailma tõmblemine teravdab probleeme veelgi. Et sellest olukorrast välja tulla, on vaja süsteemset, põhjalikku ja mitte mingist vihast või pimedast usust ajendatud tööd.

See aga tähendab, et me vajame järgmiste valimisteni toimivat stabiilset valitsust, mida ükski osapool ei saa niisama lihtsalt kõigutada. Kui aga koalitsiooni moodustaksid Reformierakond, SDE ja Isamaa, mis maailmavaateliselt sobiks mulle palju paremini, oleks see valitsus kummagi väiksema partneri poolt pidevalt šantažeeritav.

Ja Reformierakonna ning Keskerakonna liit katab Eesti ühiskonna poliitilist arvamusspektrit selle kogu laiuses enam-vähem sama hästi kui Reformierakond, SDE ja Isamaa üheskoos. Aga kahe suurema parlamendipartei koostöö saab olla ainult pragmaatiline ja teisiti kui pragmaatiliselt Eesti riiki sellest mudast välja ei tõmba.

Teiseks tundub mulle, et kuigi Isamaa erakonnas on mitmeid arvestatava poliitilise mineviku, oleviku ja tulevikuga tegijaid, on see erakond oma praeguse juhi ja mõne teise kõneisiku poolt viidud kriisi, temast on saanud EKRE-light, mis on teisitimõtlejatel käskinud minema minna.

Parempoolsete ratsionaalsem, avatum vaade lihtsalt ei ole suutnud end Isamaa sees kehtestada. Kuigi valitsuses on mõned ministrid nende liini hoidnud, ei ole erakond kui tervik mu silmis hetkel valitsusvastutuseks valmis.

Äkki oleks Isamaal aeg loobuda oma demokraatlikust tsentralismist ja tuua Eesti poliitilisele maastikule tagasi oma traditsioon, see mõistlik konservatism, mis sealt praeguseks on enam-vähem täiesti ära kadunud?

Kolmandaks hirmutaks mind Keskerakonnast ja EKRE-st koosneva opositsiooni võimalus ja sellest võrsuvad soojad koostöösuhted, mis võiksid tulevikus anda üsna mürgiseid vilju.

Ei ole mõtet endale illusioone teha, Keskerakonna siseilm näib väga kirju ning võimalikke liikumissuundi on tema ees lahti üsna mitu ja kuigi nõukanostalgiline valijaskonna segment peaks demograafilistel põhjustel edaspidi pigem kahanema, on see siiski piisavalt arvestatav, et Keskerakonna tumedaid jõude senisest veel enam EKRE väärtustega solidariseeruma innustada — kas või selleks, et osa oma traditsioonilisest võimubaasist mitte ära kaotada.

Samas analoogilist SDE ja EKRE ühisrinnet ma ette ei kujuta. Isamaas võiks aga praegu opositsiooni jäämine tekitada teistpidise pereheitmise kui see, mida juhtkond on soovitanud, krüptoekreiidid võiksidki siirduda emaparteisse, mõistlikel konservatiividel oleks aga opositsioonis võimalik pigem tugevneda.

Neljandaks arvan, et Reformierakond ja Keskerakond saavad kahekesi ehk lihtsamini tagasi pöörata mõned eelmise valitsuse eriti kahjulikud otsused, mida kumbki pole tegelikult soovinud, või vähemalt mõelda, kuidas leevendada nende mõju. Seda nii kodumaal kui ka kogu maailmas.

Olen üsna kindel, et neil õnnestub koos tuua Eesti kiiremini välja ka sellest postkommunistlike idaeurooplaste klubist, kuhu välisminister Urmas Reinsalu ja tema sõbrad meie riiki jõuliselt tõukasid.

Viiendaks, ma loodan, et Reformierakond ja Keskerakond võiksid — ehkki see tundub paradoksaalne — teha midagi head ära ka integratsiooni küsimustes.

Võib ju olla, et valitsuskoostöö sunniks mõlemat suurerakonda formuleerima oma ideoloogilisi loosungeid ümber praktiliselt teostatavateks ja ühiskonna kui terviku huvisid teenivateks poliitikateks.

Näiteks haridusküsimustes on just Mailis Repsi juhtimisel mindud kaugele edasi sellise ühtse koolimudeli väljatöötamisega, mis suudaks aidata vene emakeelega noortel jõuda võrdsete eneseteostamisvõimalusteni, ja mis teoorias võiks ka Reformierakonna ettekujutustele vastata.

Eesti poliitikas on juba ammu käes aeg loobuda vanast skeemist, mille järgi otsitakse enne iga lähenevat valimispäeva sahtlipõhjast üles "vene kaart", mis annab ühtedele võimaluse teeselda tulihingelisi patrioote, teistele aga siiraid vähemuste eestkõnelejaid — ja mõlematele viisi summutada arutelud kõigis muudes küsimustes.

Aga kuidas siis poliitika puhtusega jääb, võidakse küsida, ja paraku väga põhjendatult. On kahju, et praegusel hetkel suudaksid mu meelest kõige sobivama valitsuse moodustada ainult erakonnad, millel on mõlemal minevikust plekid peal ja ühel neist ka olevikus vaja end ränga ja ilmselt põhjendatud süüdistuse vastu kaitsta.

Teisalt ei ole ma kuulnud ka uudist, et Isamaa oleks tagastanud sama asja raames süüdistuse saanud suurannetajalt tulnud meelehea. EKRE võib jaurata korruptsiooni teemal, kui palju soovib, aga ma loodan, et uue valitsuse ajal tuuakse tema telgitagused päevavalgele.

Üsna ilmne ju, et kuna rahandusminister Martin Helme on oma arvutamisoskust (või täpsemalt selle puudumist) avalikkusele jõuliselt demonstreerinud, siis võib oletada, et märksa paremini rehkendav, aga praeguseks korruptsioonikuritegudes kahtlustatav nõunik Kersti Kracht on varem valmistanud ette suure osa tema otsustest.

Oletan, et selgus saabub varem või hiljem ka Louis Freeh asjas, eriti kui rahandusministri toolile peaks istuma taas mõni neist, kes on ses ametis varem tunnistatud Euroopa parimaks.

Nõnda saab korruptsioonisüüdistustes parlamendierakondadest enam-vähem puhtad paberid hetkel ainult SDE, aga kas see tuleb nende eetilisest erilisusest või asjaolust, et neil pole lihtsalt olnud praktilist võimalust sedasi oma käsi määrida, on omaette küsimus. Eriti kui meenutada erakonna kunagist valmidust osaleda Edgar Savisaare teada-tuntud viisil juhitud linnavalitsuses.

Tõsi, SDE on sellest ajast suured muutused läbi teinud, aga sama käib mõningate mööndustega ka teiste erakondade kohta.

Seega — kuigi jään ka tulevase valitsuse osas kriitiliseks nagu ikka, soovin talle rohkeid õnnestumisi. Eriti tore oleks muidugi, kui Keskerakond ka ametlikult ütleks lahti oma koostööleppest Kremliga, aga karta on, et kõike ei saa.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: