Estonia hukku uurinud ajakirjanik: Eesti peaks uurimises võtma juhtrolli
Rootsis Estonia huku teemat uurinud ajakirjanik Lars Borgnäs ütleb, et Eesti peaks uues uurimises võtma enda kanda juhtrolli ja uurimine peaks olema läbipaistev, iseseisev, rahvusvaheline ning ulatuslik.
Estonia uurimises on uus pöördepunkt seoses dokumentaalfilmiga ja Rootsi valmistab sellega seoses ette seadusemuudatust. Kui optimistlik te selles osas olete ja milline see muudatus võib olla?
Ma ütleksin, et esimest korda paljude aastate jooksul olen ma üsna optimistlik, et midagi peab sellest välja tulema. Me oleme arvanud seda ka varem, aga nüüd näib, et ei ole võimalik seda sinnapaika jätta, midagi tuleb teha. Aga kõik sõltub sellest, kes võtab initsiatiivi. Ja ma arvan, et Eestil on siin väga oluline osa. Ma arvan, et initsiatiiv peaks tulema Eestist. Rootsi pool ja Rootsi valitsus on üles näidanud üles kalduvust püüda uurimist piirata ja pidurdada ega ole olnud kuigi aktiivne. Seda arvestades võiks Eesti juhtrolli enda kanda võtta.
1994. aastal oli Eesti noor riik. Rootsi oli mitmes mõttes oluliselt tugevam. Rootsi domineeris ja võib-olla oli see veidi nagu väikse venna tunne Eestis. Nüüd on olukord muutunud, Eesti on Rootsiga võrdne ja saab võtta uurimise eest täisvastutuse selleks et vastata Eesti inimeste küsimustele, mis on tegelikult samamoodi ka Rootsi inimeste küsimused, Rootsi pääsenute ja hukkunute lähedaste küsimused. Ehk teisisõnu, mis tegelikult juhtus? Ja mida me praegu ei tea õnnetusest ja mida me võiksime välja uurida kui me läheksime alla laevavraki juurde ja vaataksime seda. Ma arvan, et seda tuleks teha ja Eesti peaks selles asjas võtma juhtrolli.
Plaanis on selleks seadust muuta. Kui selle kohta lugeda, siis ühelt poolt räägitakse, et seadus lubab uusi uurimusi, teisalt öeldakse, et me ei kaota hauarahu sätet. Kuidas seda mõista, mida Rootsi kavatseb lubada ja mida mitte?
Ma arvan, et on arusaadav, et surnukehasid tuleb kaitsta selle eest, et inimesed lähevad sinna lihtsalt ringi vaatama ja sukelduma meelelahutuseks. Seda ei tohi juhtuda. Selleks peab olema teatav kaitse ja ka seaduslik kaitse. See on üks asi. Aga teine asi on see, et peab olema võimalik sukelduda ja laeva vaadata ja vaadata seda igal moel nagu sa soovid selleks, et leida uusi fakte. Faktid on seal, aga me ei ole neid otsinud. Faktid on laeval ja laevas. Ja kui me arvame, nii nagu mina arvan, et seal on veel asju, mis tuleb välja selgitada, siis tuleb uurida mitte üksnes seda auku, mida see dokumentaalfilm näitas, vaid kogu vrakki, sest sealt võivad välja tulla teised üllatused.
Selleks, et sellist uurimist lubada, tuleb hauarahu tühistada teatud ajaks ja selle eesmärgiga. Ja ma arvan, et nii tuleks seda Rootsi lähenemist mõista, kuigi ma leian, et nad ei ole olnud selles küsimuses väga selged, mida nad võinuksid olla. Aga nende valik on olnud olla mitte väga selge.
Te ütlesite, et see teema on Rootsi inimestele sama oluline kui Eesti inimestele. Kui aktiivsed hukkunute lähedased on, võib-olla neist enamuse jaoks on see juba suletud peatükk või kuidas see näib?
Ma ei tea, ma ei ole neilt seda küsinud ja teised ka ei ole seda küsinud. Aga ma ei usu, et ükski Estonial hukkunu lähedane ütleks, et see ei ole oluline uurida välja, mis seal juhtus. Ma arvan, et peaaegu kõik ütlevad, et jah, kui me saame välja uurida tõe, täieliku tõe selle kohta, mis juhtus, siis see on hea.
Teine küsimus on surnukehade väljatoomine. See on teine teema. Aga tõde välja uurida ja kõrvaldada küsimärgid ja ebakindlus, ma arvan, et enamus lähedastest nõustuvad, et see on väga oluline ja seda tuleks teha.
Ja ma tahaksin veel öelda, kuidas see uurimine peaks välja nägema. Paljudel põhjustel on väga oluline, kuidas seda tehakse. Kõigepealt läbipaistvus, see uurimine peab olema läbipaistev. See tähendab, et see peab olema väga selge avalikkusele, ellujäänutele ja hukkunute lähedastele – mida on tehtud, kuidas see on tehtud ja milliseid asjaolusid on leitud ja kuidas neid on tõlgendatud. Läbipaistvus on erakordselt oluline. Ja ma kahtlen, et seda läbipaistvust on võimalik saavutada, kui lasta üksnes uurimisasutustel seda teha, sest nad on riiklikud asutused ja nad ei ole täielikult iseseisvad.
Peaks olema iseseisev uurimine eelistatult rahvusvahelise ekspertiisiga, mitte üksnes meie kolme riigi inimestega, vaid rahvusvahelise ekspertiisiga ja koos ellujäänute ja hukkunute lähedastega. Nii on tagatud täielik kaasatus ja läbipaistvus. Ja nagu ma eelnevalt ütlesin, uurimise ulatus on samamoodi oluline. Uurida ei tuleks mitte üksnes seda auku vaid kogu vrakki. Kui seda sel moel teha, siis on kergem saavutada uurimistulemuste aktsepteerimist.
Ja ma arvan, et oleks hea kui Eestis loodaks eriline iseseisev komisjon, nagu ka Rootsis, kuigi ma arvan, et tõenäolisemalt juhtub see Eestis, mis selle uurimise ette võtaks, et riigiasutused sellega ise ei tegeleks. Selleks et saavutada täielikku tunnustust avalikkuselt ja kõigilt neilt, kes ootavad vastuseid kõikidele küsimustele.
On väga raske leida inimesi, kes oleks täiesti iseseisvad.
See vastab tõele ja see on üks hea põhjus vaadata välismaale, teistesse riikidesse, otsida rahvusvahelist ekspertiisi. Aga ma olen sellega nõus, et on väga raske leida iseseisvaid inimesi meie kolmest riigist. Aga võib siinsete inimeste kõrvale kutsuda inimesi rahvusvahelise ekspertiisiga. See annab sellele uuele uurimisele suurema usaldusväärsuse.
Ja võib-olla see aitab tulemustega leppida ka väga umbusklikel inimestel?
Ma arvan, et ei pea olema väga umbusklik, et nõuda vastuseid. Ma arvan, et vastuseid on vaja igal juhul, ka siis, kui sul ei ole mingeid teooriaid või kahtlusi. Ei saa jätta 852 inimesega juhtunud õnnetuse puhul üles ühtegi ebakindlust või lahendamata küsimust, selle nimel tuleb teha kõik. Tänaseni ei ole kõike tehtud, et küsimustele vastuseid leida. See, millest me praegu räägime, seda oleks tulnud teha juba ammu. Aga ei ole veel hilja ja on suurepärane, kui see tõepoolest nüüd juhtub pärast 26 aastat.
Ja võib-olla meil on nüüd tehnoloogiliselt paremad vahendid tõe otsimiseks?
Jah, ma arvan, et see vastab tõele, on paremad tehnilised võimalused ja sukeldumistehnika ja nii edasi. See, mida on vaja, on aga tahe seda teha ja me ei ole seda 26 aasta jooksul kellegi poolt näinud. Ma kahtlen Rootsi tahtes, aga ma arvan, et Eestil on rohkem tahet ja soovi tõde leida. Ma loodan, et Eesti võtab juhtrolli, et seda olulist tööd teha.
Rootsi valitsus on kogu aeg vaid reageerinud ega ole astunud ise samme, et leida selles asjas tõde, nad on üksnes reageerinud välistele signaalidele. Miks see nii on? Ma ei oska näha ühtki teist selgitust, täna kui nad ei algata ise endiselt midagi, et nad on tõepoolest hirmul selle ees, mida nad võivad leida. Nad ei tea, mida nad võivad leida ja halvim stsenaarium on, et midagi väga inetut tuleb välja merepõhjast. Ja nad ei taha seda teha. Siin on erinevus võrreldes Eestiga. Teil ei ole sellist suhtumist vanast ajast 90-ndatest aastatest päranduseks saadud. Teil on palju parem võimalus olla vaba selles asjas ja tõepoolest otsida kõike, mis sealt võib välja tulla ja mis võib aidata kaasa tõe leidmisele laevahuku kohta.
Ja ma arvan, et üks asi, mida oleks oluline vaadata, on autotekk, sinna pole kunagi mingil põhjusel vaadatud, mis on tegelikult väga veider. Nagu te teate on olnud üleval palju küsimusi selle kohta, mida sellel õhtul autotekil veeti, mis on viinud paljude spekulatsioonideni. Parim viis need spekulatsioonid lõpetada on sinna minna ja vaadata. See peaks minu arvates olema samuti üks selle uue uurimiskomisjoni ülesanne.
Kas te endiselt tegelete selle teemaga?
Jah. Ma olen sellega tegelenud nii kaua. Minu jaoks on see äärmiselt oluline teema, sest see on küsimus riigi vastutusest oma inimeste ees. Nii palju inimesi hukkus Läänemerel ja riikidel on vastutus teha kindlaks, mis juhtus, ilma igasuguse kahtluseta. See on ju iseenesestmõistetav ja seda ei ole tehtud. Kui see on veel võimalik, siis seda tuleb teha. Sellepärast ma jätkan sellega töötamist.
Toimetaja: Barbara Oja