Kuidas läks Washingtonis Joe Bideni inauguratsioonitseremoonia?

Läks väga kenasti. Poole tseremoonia pealt tuli ka päike välja. Ilm oli küll väga külm, aga kui vahepeal tuli isegi niisugusi lumehelbe sarnaseid asju taevast, siis lõppes üritus nagu mingisuguses teises riigis. Sümboolselt loomulikult. Aga üritus oli minu arvates väga südamlik. Joe Bideni kõne oli väga sobilik. Arutasin ka lähemate kolleegidega, teiste suursaadikutega, kellega koos me seda kuulasime, et see kõne rõhutas kõiki neid asju, mida mulle tundub, et praegu oli tarvis rõhutada. Nii et, üritus oli väga kena.

Kuidas te seda tseremooniat jälgisite, kas te olite ise kohapeal?

Jah, me olime kohapeal. Kui tavaliselt on see tohutu suure rahvamassiga üritus, siis seekord, pandeemia tõttu, oli rahvast väga vähe. Tegelikult niisugust pealt vaatavat rahvast ei olnudki. See, kus tavaliselt inimesed seisavad - National Mall - suur park, mis on Kapitooliumi ja Lincolni memoriaali vahel, oli ju täiesti tühi. Ei olnud ühtegi hingelist. Küll, aga vahetult Kapitooliumi treppide ette olid pandud toolid külalistele. Seal olid kongressi liikmed oma sektsioonis ja siis ka suursaadikud, kes Ameerika Ühendriikidesse on nimetatud. Nii et me olime suhteliselt lähedal ja nägime seda kogu üritust vahetult pealt.

Lisaks pandeemiale ju piiras inimeste osalemist suurte massidena, seal ka julgeolekuoht. Kas mingisuguseid julgeolekuintsidente ka toimus?

Ei. Seal, kus meie olime, küll midagi niisugust näha või kuulda ei olnud. Julgeolek on alati Ameerikas väga rõhutatult tagatud niisuguste suurematel üritustel, oli ka seekord. Tõenäoliselt mõjutatuna ka 6. jaanuari sündmustest võib-olla veidi enam, kui oleks muidu olnud. Aga üritus ise seal, kus meie seda vaadata saime möödus absoluutselt igasuguste viperusteta, absoluutselt igasuguste vahejuhtumiteta, täpselt nagu ka arvata oli. Need julgeoleku tagamise meetmed linnas on absoluutselt piisavad kõikvõimalike ohtude ärahoidmiseks. Ja mulle tundub, et seal lähedal midagi ei toimunud, mis vähegi kedagi võiks muretsema panna.

Julgeolekujõude oli välja toodud ju tõesti tuhandeid, üle 25 000 rahvuskaartlase valvas Kapitooliumit. Kas see praegu tundub ülevõimendatuna või see oli ikkagi oluline meede, et tagada turvalisus sellel päeval?

Ta oli kindlasti oluline meede, aga nagu me ju teame, siis inimesed reageerivad sündmustele, mis on aset leidnud. Ja 6. jaanuari sündmused leidsid aset, see on fakt ja kindlasti selle valguses tehti asju rohkem, kui muidu oleks tehtud. Aga suures plaanis on see kõik tavapärane. Ja ma usun, et ka Washingtoni linnapilt, mis siin nüüd viimastel nädalatel on veidi teistsugune valmistudes selleks inauguratsiooniks, läheb tagasi selliseks, nagu ta oli vanasti. Rahvuskaartlased lähevad tagasi oma kodudesse ja olukord normaliseerub.

Midagi väga tavatut selles kõiges iseenesest ka ei ole. Kõrvuti rahvuskaartlastega, kellest on siin palju olnud juttu on julgeoleku tagamisega tegelemas terve müriaad erinevaid asutusi, agentuure secret service-st kuni linna politseini. Nii, et see ei ole üldse mitte ainult rahvuskaart, kes siin väljas ja nähtaval oli. Kuna nad on sõjaväevormis, siis nad võib-olla torkavad rohkem silma kui tavaliselt politseinikud, aga rahvuskaarti on kasutatud niisugustel üritustel ka varem.

Mis tegi selle tseremoonia eriliseks?

See, mis oli oluline, nii selle ürituse puhul kui kõigi nende ürituste puhul Ameerika ajaloos iga nelja aasta tagant, on sümboliseerida võimu rahumeelset üleminekut demokraatlikul teel, sõltumata sellest, kas võitis see kandidaat, keda sa toetasid, või see kandidaat, keda sa ei toetanud. On mingisugused põhimõtted, mis on sellest veel olulisemad.

Millise mulje jättis teile Joe Bideni kõne?

Selles kõnes ta seda eelpool mainitud põhimõtet alla kriipsutaski - vajadust tulla kokku, ühineda ühiskonnana, riigina selleks, et seista edukalt vastu nendele väljakutsetele, mis Ameerika ja tegelikult laiemalt maailma ees on. Ja kõige olulisemana loomulikult vajadus kaitsta tõde, kaitsta demokraatiat. Aga see ühinemise motiiv, see sõnum, et president on president ka nendele, kes tema poolt ei hääletanud, oli Joe Bideni seekordse kõne absoluutses keskmes. Ja mulle tundub, et see kõne võeti ka üpris hästi vastu.

Loomulikult nagu ta ka rõhutas - ta, palub, et ka tema oponendid annaksid talle võimaluse ennast tõestada. Kui nad sellegipoolest ei muutu tema toetajateks, siis hüva - te ei muutu minu toetajateks. See ongi normaalne demokraatias, aga millest me peame kinni hoidma, on demokraatiast kui sellisest ja sellest, et me kõik oleme ühe riigi kodanikud. Ma arvan, et see sõnum oli eriti jõuline loomulikult nende 6. jaanuariga kulmineerunud sündmuste valguses väga sümboolne, aga tegelikult ka väga sisuline.

Kuidas reageeriti Donald Trumpi mitte kohale ilmumisele, mis ei olnud küll kellegile ilmselt üllatus, aga tema ilmumine oleks ilmselt andnud olulise panuse ühtsuse saavutamisele riigis?

Oleks nähtavasti andnud, aga seda, et ta sellel üritusel ei osale, oli arvata üpriski ammu. Inimesed olid sellega juba leppinud, et ta sinna ei tule. Asepresident Pence oli see-eest kohal. Ma arvan, et keegi selle tõttu enam eriti muremõtteid ei mõlgutanud. Tõsi, ma ei tea ühtegi pretsedenti sellisele olukorrale, aga pretsedendituid asju on viimasel ajal juhtunud teisigi.

Kuidas hakkavad välja nägema nüüd esimesed sada päeva Joe Bideni administratsiooni jaoks?

Üks tähtsamaid asju iga uue administratsiooni jaoks on oma meeskonna kiire ametisse saamine. Kui Valge Maja ametnikke saab president nimetada ametisse ise, siis ministrite ja teiste ministeeriumides töötavate võtmeisikute ametisse nimetamiseks läheb tal tarvis senati kinnitust. Senat on juba oma kuulamisi alustanud olulisemate ministrikandidaatide üle, välisministrikandidaadi, kaitseministrikandidaadi üle. Ma arvan, et kõigepealt on jõupingutus suunatud sellele, et kiiresti meeskond paika saada.

Paralleelselt on Joe Biden ka avalikult öelnud, kavatseb ta teha terve rea neid õiguslikke samme, mille jaoks peab olema õigus presidendina üksi - anda välja käskkirju Eesti mõttes. Neid tuleb tõenäoliselt väga palju juba täna. Kõik see, mida, ta saab teha ilma mõne seaduse muutmisete või muu keerulisema protseduurita, neid hakkab nüüd tulema.

Tema prioriteedid, mis ta on nii valimiste võitmise järel oma suures võidukõnes kui ka nüüd kaudsemalt ka selles inauguratsioonikõnes nimetanud, on loomulikult pandeemia kontrolli alla saamine. Ma arvan, et suur osa nendest tegevustest saavad seonduma sellega. Aga sealt edasi ka kliimamuutustega seotud küsimused. USA naasmine rahvusvahelisse ellu sellise traditsioonilisema hoiakuga, kui viimasel neljal aastal tavaks jne. Need põhilised prioriteedid saavad iseloomustama ka seda esimest 100 päeva.

Millised hakkavad välja nägema nüüd Eesti ja USA suhted, jätkatakse ilmselt samas liinis?

Jätkatakse samas liinis. Eesti ja Ameerika suhted on alati olnud kaugelt suuremad kui üks või teine president või kaugelt suuremad kui Eestis üks või teine valitsus. Need suhted põhinevad jagatud väärtustel ja strateegilistel huvidel, mis meid omavahel kokku liidavad. Ja selle osas ei toimu mitte mingisugust muudatust. Ei toimunud neli aastat tagasi, ei toimu ka täna. Meie pingutame endiselt selle nimel, et Ameerika oleks võimalikult tihedalt seotud meie regiooni julgeolekuga. Et meil oleks võimalikult laialdased ja võimalikult tihedad koostöösuhted Ameerika valitsusega, võimalikult laialdased kontaktid Ameerika ühiskonnaga laiemalt, see tähendab ka kongressiga, mõttekodadega.

Selles osas meie poolt vaadates kindlasti midagi ei muutu. Muidugi kui võim vahetub, siis võivad muutuda mitte ainult stiil, vaid ka prioriteedid, mis uuel valitsusel on ja sellest lähtuvalt siis neid võimalusi võib tekkida juurde, kus koostööd teha. Aga suures plaanis mitte midagi ei muutu, meie peame oma tööd edasi tegema.