Strateegiline autonoomia ei ole üksnes väljend, mida kuuleme Pariisist. See on prioriteet ka Ursula von der Leyen´i "geopoliitilisele komisjonile". Mida see väljend tegelikult tähendab?

See on kontseptsioon, mille võib täita igasuguse sisuga. Üldiselt tähistatakse sellega ideed, et Euroopa Liit peab suurendama oma iseseisvat strateegilist otsustamist. Ja selleks on vaja ennast varustada võimekustega tööstuses, kaitses ja diplomaatilisel areenil. Seda kontseptsiooni on poliitikud täitnud erineva sisuga - Macron Pariisis ja Merkel Berliinis mõistavad seda isemoodi. Nii et sõltub, kellelt küsida.

EL-i ja Hiina kaubavahetus edestas möödunud aastal EL-i ja USA kaubanduse mahtu. Kas kaua oodatud USA ja EL-i vabakaubanduslepe (TTIP) võiks selle trendi tagasi pöörata?

Euroopa poolt vaadates on selge soov kaubanduskõnelused USA-ga taaselustada. Euroopa Komisjon ja kõrge välisesindaja panid 2020 detsembris kirja detailse nimekirja soovidest, mida nad tahaksid näha selles uueks loodud kaubandus- ja investeerimisleppes. Aga teisel pool ookeani on Bidenil teistsugused mured. Koroonaviiruse majandusmõjud, lõhed ühiskonnas ja poliitikas nõuavad suurema osa tema tähelepanust. Kaubanduslepetega valijate poolehoidu ei võida, nii et kahtlustan, et ta lükkab selle teemaga tegelemise oma mandaadi lõppu.

Mida sellisel juhul tähendab transatlantilise partnerluse taaselustamine? Kas me jõuame suhetes USA ja EL-i suhetes Trumpi-eelsesse aega või on see üksnes illusioon?

Ma arvan, et inimesed, kes usuvad, et suudame endised suhted tagasi pöörata, petavad end. Seda ei juhtu. USA on muutunud, Euroopa on muutunud ja kogu maailm on muutunud. Kasvõi Hiina ja teiste Aasia riikide esile tõusuga. Meil on hoopis teistsugused väljakutsed - kliimamuutused ja eeskätt internetihiidude reguleerimine tuleb lahendada USA-EL-i dialoogis, et tekiks ühtne raamistik maailmas toimuva mõjutamiseks.

Pole ju saladus, et Hiina eesmärgiks pole üksnes suurendada oma võimu lähinaabruses vaid võtta võim Euraasias. Kas EL aitab Hiinal seda saavutada?

Viitad EL-Hiina investeerimisleppele, mille kõnelused päädisid möödunud aasta viimastel päevadel. Kriitikute sõnul andis see Hiinale strateegilise võidu. Euroopa tegutses kõnelustel üksi, ilma, et oleks konsulteerinud ametisse astuva Bideni administratsiooniga ja eelistas ärihuve ideoloogilisele raamistikule ameeriklastega jättes nii kõrvale transatlantilise suhte. Euroopat kritiseeriti, sest eelistati raha moraalsetele põhimõtetele. Ja selles on häiriv osa tõtt. Näiteks uiguuride genotsiid või laiaulatuslik inimõiguste rikkumine, Hongkongi julgeolekuseadus. Hiinal on globaalsed ambitsioonid. Siiditee algatus ei ole lihtsalt taristuprojekt, vaid katse luua Hiinale sobivat regulatiivset ruumi. Euroopa Liit, mille peamiteks hoobadeks on eeskuju ja ühisturg, on olnud lühinägelik lüües käed autoritaarse režiimiga. Oleks võinud valida oluliselt elujõulisema majandus- ja kaitsekoostöö sarnaselt mõtleva USA-ga.

Kas Euroopa läheb siiski seda teed, et atlandiülene koostöö selles vallas taaselustada? Kas EL toetab Bideni karmimat lähenemist Hiinale, mis vähemalt osaliselt jätkab Trumpi pärandit? Või on EL valinud oma tee?

EL tahaks koogi alles jätta ja selle samas ära süüa. On raske olla armukolmnurgas. Nii et eurooplased toovad ameeriklastega suhtesse lisaks veel ka Hiina konkubiini. Sellistes armukolmnurkades on sageli komplikatsioonid, kui üks tunneb end kõrvalejäetuna. Keskpikas perspektiivis kasvab Euroopale Bideni poolt surve pooli valida. Biden ei pruugi minna nii kaugele nagu tema eelkäija, kes nõudis Hiinaga suhete lahti sidumist. Biden on viie sarnaselt mõtleva riigiga sõlminud kokkuleppe, et luua tarneahel, mis läheks täielikult Hiinast mööda. Kõigi nende mainitud põhjuste tõttu kasvab Euroopale surve pooli valida. Ja kui aeg seal maal on, peaks otsuse tegemine olema lihtne.