Pärnu viimase aja kõmulisim kinnisvaraarendus Lootsi 10 jõudis varakevadel "Pealtnägijasse", mistõttu siinkohal pole mõtet hakata seda taas ümber jutustama. Kes tahab, saab ise vaadata. Küll sai Lootsi 10-st ajend umbusaldusavalduseks Pärnu linnapeale Romek Kosenkraniusele. Linnavolikogu opositsiooni (Reformierakond, Isamaa ja SDE) 19 liiget panid nagu üks avaldusele käe alla ning aprillikuisel istungil tuligi linnaisal astuda tööandjate esindajate ette.

Volikogu kaugistungit, kus võimuliit oli kokku aetud linnavalitsusse ja vastasrind osales, kust sai, sest väidetavalt on neilt linnavalitsuse uksekaardid ära korjatud, polnud huvitav vaadata, sest palju lollust, nalja ja kurbloolisust jääb vahetult kohal viibimata nägemata. Mõlemad leerid töötasid laitmatult. Võimulolijad andsid oma 20 häält linnapea toetuseks ja vastasrinna 19 häälest ei piisanud võimupöördeks.

Viis kuud enne valimisi ilmselt opositsioon ei tahakski praegu hakata Pärnut valitsema. Vastasel korral meenutaks olukord 2005. aasta kevadet, mil pool aastat enne valimisi kukutati võimumängudega Väino Hallikmägi linnavalitsus, meeri kohale tõusis vandeadvokaat Ahti Kõo ja Tallinnast sisse veetud abilinnapeana tegi Pärnu linnavalitsuses käe valgeks Mart Viisitamm. Järgnenud nelja aastat (2005-2009) Pärnu omavalitsuse ajaloos ei taha meenutadagi.

Suured tüürimehed haaravad rattast

Osa koostatavate valimisnimekirjade käilakujusid Pärnus oleks nagu teada juba 20. märtsist. Mart Helme loobumine kandideerimisest sünnilinnas sundis Eesti Konservatiivset Rahvaerakonda (EKRE) otsima uut esinumbrit.

Valiku langemine erubrigaadikindral Alar Lanemanile (1962) on mõistlik ja loogiline. Riigikogu valimistel 673 häält kogunud Laneman läks parlamenti Mart Helme tuules ja on seal püsinud siiani. 18. novembril 2020 sai Lanemanist ametist tagasi astunud Helme asemel lühikeseks ajaks siseminister.

Esinduskogudesse valitud endiste sõjaväelaste vallatav teemadering on tavaliselt suhteliselt ahtake. Kui Pärnu linna asjades võivad nimekirja lihtliikmed lubada isegi teatud spetsialiseerumist, siis esinumber peab olema kodus kõigis valdkondades. Õnneks on Lanemanil aega ennast tuunida ja tal näikse olevat tahet minna asjadesse süvitsi. Ainult, et Helme-seeniori toetust tal pole.

Linnapea Romek Kosenkranius tegi seitse ühe hoobiga lõpu kõigile spekulatsioonidele tema võimalike erakondlike eelistuste osas kandideerimisel. Ta läheb taas valimisliidu eesotsas.

See ei seganud Postimeest 8. mail kirjutamast seoses tuuleparkidega järgmist: "Eelmisel nädalal saadetud kirjas ütlevad Pärnu linnapea Romek Kosenkranius, Kihnu vallavanem Ingvar Saare, Häädemeeste vallavanem Karel Tölp ja Lääneranna vallavanem Andres Hirvela, et on vastu Liivi lahe tuulepargi rajamisele. Neist neljast on Kosenkranius võtmeisik Keskerakonna jaoks eelseisvatel kohalikel valimistel." Kas Postimees teab midagi enam või on ajast maha jäänud?

Reformierakonna nimekirja juhib linna ja maakonna veteranpoliitik ning riigikogulane Toomas Kivimägi. Erakonna Isamaa tunglakandja on endine maavanem ja linnavolikogu esimees, praegu samuti riigikogu palgal olev Andres Metsoja, aga isamaalased vist ei ole teda veel ära kinnitanud. Teiste selgelt esile tõusvate kandidaatide puudumisel on Metsoja veduriroll kindel.

Keskerakonnal on valida kahe kandidaadi riigikogulaste Marko Šorini ja Andrei Korobeiniku vahel. Viimane juhib praegu Pärnu linnavolikogu. Kaalukauss vajub ilmselt lähtudes sellest, kumb suudab arusaadavamalt kõnetada venekeelseid valijaid. Märtsis lubas Korobeinik, et otsust, kes juhib nimekirja, ei pea enam kaua ootama. Kaks kuud ongi juba oodatud…

Eesti 200 lubas esinduslikku nimekirja ja prominentset esinumbrit. Väga intrigeeriv. Eesti 200 kogemus Pärnumaal on vaid riigikogu valimistest. Pärnumaa valimisringkonnas nr 12 saadi 1390 häält, neist 872 olid Kadri Tali omad, aga riigikokku pääsemiseks sellest ei piisanud.

Julgen oletada, et Eesti 200 võib olla variant neile, kes tahavad täita oma kodanikukohust, aga kellele ei sobi ükski muu erakond. Nii et Eesti 200 võiks koguda Pärnus protestihääled, aga kõik sõltub nimekirjast ja sõnumist. Pärnu kuluaarides on nimetatud Eesti 200 võimaliku esinumbrina kunagist abilinnapead Sulev Alajõed.

Sotsiaaldemokraatlikul Erakonna (SDE) on praegu opositsiooni poolel üks mees, Pärnu viimane maavanem Kalev Kaljuste. Tema on õige mees panema kokku nimekirja, mis valimiste järel võiks sotside osakaalu volikogus tõsta. Oli ju Pärnu 1930. aastatel selgelt roosat tooni linn. Taasiseseisvumise järel on siin valitsenud peamiselt Reformierakond ja Keskerakond, sekka veidi Isamaa ja Koonderakond.

Helesiniste unistuste lõhkemine

Kui valimiste-eelne poliitiline palett või ballett hakkab Pärnus selguma, siis linlaste helesiniste unistustega on lood halvad. Kuigi ükski projektidest poleks valimisteks valminud, saanuks vähemalt raporteerida tööde alustamisest.

Üks unistus oli filmimehe Mark Soosaare Läänemere kunstisadam, mis pidi Pärnu viima Läänemeremaade hulgas kõrgele kunstiparnassile. Praegune võimuliit on sellele projektile näidanud punast tuld. Muude häirivate asjaolude hulgas (näiteks tehniliste, mida teha ujuvate paviljonidega talvel jääoludes) on linnavalitsusele vastumeelt riigi tingimus, et linn peaks viie aasta jooksul pärast kunstisadama valmimist tagama selle toimimise.

Linnapea, kes nagu paljud teisedki, ei usu kunstisadamat aastas külastavasse 100 000 inimesesse, on selgelt öelnud, et ei kavatse eraviisilist ettevõtmist maksumaksja rahaga üleval pidada.

Endine kultuuriminister Tõnis Lukas (Isamaa) avaldas Postimehes (29.04.) arvamust, et riigikogu kultuurikomisjon võiks rahastada Pärnu kunstisadamat, aga rahalaev jäigi tulemata.

Uue kunsti muuseum üritas vahepeal linna vastu kohtusse minna, kuid võttis hagi tagasi ja pakkus võimule lepituskätt. Seda vastu ei võetud.

Teine unelm on kunstihoone, mis peaks kerkima kesklinna bussijaama vastu Martensi maja kõrvale. Sellele projektile küsiti riigi rahatuge. Riigikogu kultuurikomisjonis taotlus armu ega heakskiitu ei leidnud.

Arhitekt Küllike Reimaa (Eestimaa Rohelised) arvas Postimehes (29.04.), et "Pärnu kunstihoone on samuti vajalik. Pärnu on suviti väga vilka kultuurieluga linn ja korraliku kunstihoone puudumisest on saanud üsna suur miinus". Pärnumaalt pärit riigikogu kultuurikomisjoni esimees, professor Aadu Must oli juba varem mõista andnud, et pärnakate rahasoov ei täitu.

Kolmas unelm on Pärnu kolmas sild, mida tahetakse finantseerida linna raha, riigiabi ja Euroopa Liidu fondide toega. Mingit rahastamist pole kokku lepitud. Riik pakkuvat veidi üle kaheksa miljoni (võtke või jätke), kuid Reformierakonna Ja Isamaa arvates peaks riigi panus olema suurem, sest tegemist ei ole ainult linna puudutava taristuobjektiga, vaid osaga Tallinn-Pärnu-Ikla transpordisuunast. Siinkirjutaja pole kuulnud, et oleks välja kuulutatud mingeid hankekonkursse, aga lihtsalt lambist ei saa silda ehitama hakata.

Niisiis kipuvad helesinised unistused seebimullidena lõhkema, jättes asemele sünkja pilvetigediku, kust paistab välja tädi Rumpumpeli luuavars.

Kehva Pärnu-kajastust on olnud veelgi. Tallinna tegelastel ja paraku ajakirjanikelgi on hambus Pärnu lennujaama rekonstrueerimine. Mina loodan, et kui seal tööd tehtud saavad, siis targal majandamisel võiks lennujaamal olla võtmeroll Pärnumaa (välis)turisminduse taas käima tõmbamisel.

Näib nii, et ükskõik, kes sügiseste valimiste järel Pärnus võimule jääb või tuleb, ootab teda segane pärand ning linlastel on põhjust enne valimisi teravalt küsida, millistest plaanidest millal ja millist asja võiks saada. Kesklinna rekonstrueerimisest ma siinkohal ei kirjutagi…