Luik-Tamme ja Šipilov: solidaarsus ja kohustuslik vaktsineerimine

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Ingeri Luik-Tamme ja Vitali Šipilov Autor/allikas: TGS Baltic

Euroopa Inimõiguste Kohus on aktsepteerinud laste kohustuslikku vaktsineerimist erinevate haiguste vastu, rõhutades ühiskondlikku solidaarsust. Mida tähendab see vaktsineerimisele koroonaviiruse vastu, kirjutavad vandeadvokaadid Ingeri Luik-Tamme ja Vitali Šipilov.

Euroopa Inimõiguste Kohus tegi eelmisel nädalal otsuse asjas Vavricka jt Tšehhi Vabariigi vastu. Asi puudutas laste vaktsineerimist üheksa erineva haiguse vastu (difteeria, leetrid, teetanus jt), mis on Tšehhis kohustuslik.

Kuigi vaktsineerimiseks füüsiliselt sundida ei ole võimalik, võidakse keeldumisel vanemaid trahvida ning lisaks ei võeta vaktsineerimata lapsi lasteaeda. Euroopa Kohus otsustas, et selline kohustuslik vaktsineerimine on Euroopa inimõiguste konventsiooniga kooskõlas.

Mida Euroopa Inimõiguste Kohus leidis?

Euroopa kohus kontrollis konventsiooni artikli 8 riivet. See näeb ette eraelu puutumatuse, mille osaks on ka kehaline puutumatus. Kaebajad tuginesid ka mõtte- ja südametunnistuse vabaduse riivele, kuid kohus ütles, et selle kohaldamisala ei ole riivatud.

Lisaks väitsid kaebajad, et riivatud on õigus haridusele, kuid selle tõrjus kohus argumendiga, et vanematel lasus valik, kas vaktsineerida või mitte, ning lasteaeda mitte pääsemine oli nende endi valiku tagajärg.

Edasi leidis kohus, et kohustuslikuks vaktsineerimiseks on tungiv avalik vajadus – laste tervise kaitse.

Euroopa riikides on laialdane konsensus selle üle, et vaktsineerimine on tervise kaitse jaoks üks tõhusamaid ja kuluefektiivsemaid viise, ning seda toetab ka rahvusvaheliste organisatsioonide arvamus. Seetõttu on põhjendatud, et riik püüab saavutada võimalikult suure vaktsineerituse taseme.

Kohus märkis, et vaktsineerimine kaitseb nii neid lapsi, keda vaktsineeritakse, kui ka neid, kes ei saa nt tervislikel põhjustel lasta ennast vaktsineerida ja peavad seetõttu lootma piisava vaktsineeritute osakaalule ühiskonnas (nn karjaimmuunsusele).

Euroopa kohtu arvates on õigustatud olukord, kus ülejäänud ühiskond peab võtma vaktsiini näol minimaalse riski nende nimel, kes on haiguste suhtes eriliselt haavatavad. Seega rõhutas kohus sisuliselt ühiskondlikku solidaarsust vaktsineerimisel. Samuti oli Tšehhi lähenemine kohtu arvates kooskõlas lapse parimate huvide kaitse põhimõttega.

Seejärel pidi Euroopa Inimõiguste Kohus analüüsima, kas riive on proportsionaalne ehk kas tervise kaitse eesmärk ja vastav avalik huvi kaalub riive üles või mitte. Kohtu kandev tees oli, et kuna vaktsineerimise kohustuslikkusele saab läheneda erineval viisil, siis on liikmesriigil siin lai otsustusruum.

Kohtu arvates ei väljunud Tšehhi vaktsineerimise kohustuslikuks tegemisel oma otsustusruumi piirest. Muu hulgas tugines kohus järgmisele:

  • eraelu puutumatuse riive ei ole ulatuslik, sest lapsi ei sunnita vaktsineerima. Keeldumise tagajärg on trahv ja ilmajäämine lasteaiakohast, mis on ajutine;
  • kui vaktsineerimine on tervislikel põhjustel vastunäidustatud, siis saab sellest keelduda. Ka on riik näinud lapsele ja nende vanematele ette võimalused enda õiguste kaitseks.

Mida järeldada kohtu seisukohtadest COVID-19 kohta?

Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuse pinnalt tekib eelkõige küsimus, kas ja millises ulatuses on kohtu seisukohad ülekantavad vaktsineerimisele COVID-19 vastu. Kohus rõhutas otsuses, et asi puudutas vaktsineerimist nende haiguste vastu, mis on  meditsiiniteadusele hästi teada.

Koroonaviiruse puhul on veel palju ebaselget, seda alles uuritakse ning olemasolevaid andmeid alles kontrollitakse. Samuti on ka vaktsiinidega, mis on lubatud turule tingimuslike müügilubadega – teave toimest, positiivsetest ja negatiivsetest, lühi- ja pikaajalistest mõjudest alles koguneb ja täieneb igapäevaselt.

Eeltoodud asjaoludest tulenevalt ei pruugi kohtu järeldused olla üks-ühele ülekantavad vaktsineerimisele koroonaviiruse vastu. Siiski saab kohtu seisukohtadest võtta mõned suunised aluseks COVID-19 vastase vaktsineerimise põhimõtete kujundamisel.

Ühiskondlik solidaarsus

Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuse keskne sõnum on rõhumine ühiskondlikule solidaarsusele. Lühidalt – vaktsineerimine on vajalik mitte ainult vaktsineeritutele endile, vaid ka neile, kes ei saa lasta ennast nt tervislikel põhjustel vaktsineerida ja peavad seetõttu jääma lootma karjaimmuunsusele. See tähendab, et igaühe vaktsineerimine toimub mitte vaid tema enda, vaid ka kogu ühiskonna huvides.

Samuti rõhutas kohus, et lisaks tervise kaitsele on vaktsineerimine vajalik ka laiemalt ühiskonna huvides, kuna ulatuslikud haiguspuhangud võivad tõsiselt häirida ühiskonna toimimist. Seega on ka vaktsineerimisel COVID-19 vastu kaalul mitte üksnes inimeste tervis, vaid ka sotsiaalmajanduslikud huvid.

Siiski eeldab ühiskondlik solidaarsus ka riigi teavitustööd. Leiame, et enne kui muuta vaktsineerimist potentsiaalselt kohustuslikuks, peab riik ausalt ja läbipaistvalt informeerima inimesi haiguste, vaktsiinide, nende võimalike positiivsete ja negatiivsete mõjude kohta.

Vaktsiini kõrvaltoimed

Euroopa Inimõiguste Kohus käsitles ka vaktsiini kahjulike kõrvaltoimete küsimust. Nimelt oli ka Tšehhis juhtumeid, et vaktsineerimise tõttu tekkisid tõsised tervisekahjustused, mis võivad olla eluaegsed. Seoses sellega ütles kohus, et vaktsineerimise kooskõla konventsiooniga tagavad järgmised mehhanismid:

  • iga konkreetse lapse juhtumi kontroll vastunäidustuste jm osas;
  • vaktsiinide ohutuse pidev seire;
  • võimalus nõuda kahju hüvitamist tervisekahjustuse korral.

Samad kriteeriumid on olulised ka vaktsineerimise korraldamisel COVID-19 vastu. Olukorras, kus tõenduspõhist teavet viiruse ja vaktsiinide kohta on vähe, võib olla põhjendatud ka kõrgem solidaarsuse määr vaktsiinikahjude kandmisel, kas vastavate riiklike fondide vahendusel või muude meetmete kaudu.

Need, kes on olnud vaktsineerimisel teistega solidaarsed ning võtnud ühiskondliku vastutuse ja sellega kaasneva riski, ei peaks võtma ette aastatepikkust ülimalt keerulist ja kulukat kohtuteed kaasnenud kahju eest hüvitise saamiseks. Selleks on lihtsustatult võimalik luua liikluskindlustusele sarnane fond, mida rahastataks ravikindlustuse vahenditest.

Vaktsineerimispassid

Koroonaviiruse puhul ei ole kohustuslik vaktsineerimine seni kõne alla tulnud ega loodetavasti tule ka. Isegi kui vaktsineerimine on vabatahtlik, saab inimõiguste riivetest rääkida ka COVID-19 vaktsineerimispassi kasutusele võtmisel.

Nimelt võivad vaktsineerimispassid riivata privaatsust ja tingida inimeste ebavõrdse kohtlemise, kui vaktsineeritutele tagatakse laiemad õigused (reisimine jm) kui vaktsineerimata isikutele.

Kas selline riive on põhjendatud ja proportsionaalne, sõltub konkreetse ajahetke asjaoludest – milline on viiruse levik, rahvatervise ja sotsiaalmajanduslik olukord, millised on teaduslikud teadmised viiruse, vaktsiinide ja muude viirusetõrje vahendite kohta jne.

Riigi otsustusõigus

Lõpuks on oluline rõhutada, et kohustuslik vaktsineerimine oli konventsiooniga kooskõlas sellepärast, et Tšehhi ei ületanud kohtu hinnangul oma laia otsustusõigust, mitte aga sellepärast, et ei olnud olemas leebemaid meetmeid samade eesmärkide saavutamiseks (nt masstestimine vms).

Sisuliselt tähendab see, et kohtulik kontroll vaktsineerimisega kaasnevate piirangute üle on üsna piiratud ning riikidel on siseriiklikult lai otsustusvabadus.

Kokkuvõttes on olukord vaktsineerimisega COVID-19 vastu mõnevõrra erinev kui Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendatud asjas. Küll võib kohtu otsusest järeldada, et dilemmas eraelu puutumatuse ja ühiskondliku tervisekaitse vahel võib tasakaal kalduda viimase poole. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: