Praegu ei ole vaktsiinid üldiselt kättesaadavad. Üsna üksmeelselt leitakse, et sellises olukorras oleks ebaõiglane anda vaktsineeritutele ulatuslikumaid õigusi ja vabadusi kui vaktsineerimata isikutele. Tulevikus tuleb aga otsusteks valmis olla ja valmistumine nendeks on täies hoos kõikidel tasanditel nii avalikus sektoris kui ka erasektoris.

Mis on vaktsineerimispass?

WHO on käivitanud projekti Smart vaccination certificate, mille eesmärgiks on rahvusvaheliselt standardiseeritud vaktsineerimise sertifikaadi loomine. Muuhulgas hõlmab koostööprojekt ka juhiseid aktsepteeritavate kasutusalade osas.¹

Euroopa Liidu liikmesriigid võtsid 27. jaanuaril 2021 Euroopa Komisjoni toetusel vastu suunised COVID-19 meditsiinilise vaktsineerimistõendi kohta.²

Esialgu on lepitud kokku sellise passi kasutamine üksnes meditsiinilistel eesmärkidel. Näiteks, kui inimene soovib saada teise vaktsiinidoosi teises riigis, saab sealne tervishoiuteenuse osutaja kontrollida esimest vaktsineerimist; samuti, kui peale vaktsineerimist ilmnevad kõrvaltoimed teises riigis, on vaktsineerimise info vajalik tervishoiuteenuse osutamiseks.

Riikidele on jäetud võimalus otsustada muude kasutusotstarvete üle, kuid sõltuvalt arengutest võidakse kasutusvõimalusi ka kooskõlastatult laiendada. Eesti püüab siseriiklikult hoogustada meditsiinilise e-immuniseerimispassi juurutamist. Erinevad lennufirmad ja ka erasektori ettevõtted laiemalt kaaluvad või juba katsetavad vaktsineerimispasse teenuse osutamise eeldusena.

Milliseid põhiõigusi vaktsineerimispass mõjutab?

Eelkõige on problemaatiline vaktsineerimispassi mittemeditsiinilistel eesmärkidel kasutamise kooskõla igaühe põhiõigusega võrdsele kohtlemisele ehk diskrimineerimiskeeluga. Lisaks võrdsuspõhiõigusele tekitavad vaktsineerimispassid hulgaliselt küsimusi ka seoses õigusega privaatsusele ja isikuandmete kaitsele. Need on peamised põhiõigused, mida tuleb kaaluda ja millega seonduv probleemistik lahti harutada.

Võrdsuspõhiõiguse puhul tuleb kontrollida kahte asja: kas seda on riivatud ehk negatiivselt mõjutatud ning kas riive on õigustatud, st kas esineb selline avalik huvi, mis kaalub riive üles.

Kui riive on õigustamata, siis on võrdsuspõhiõigus rikutud ja sellisel juhul ei oleks vaktsineeritutele laiemate õiguste andmine põhjendatud. Kas põhiõigus võrdsele kohtlemisele on riivatud, ja kui tõsine on riive, võib sõltuda muuhulgas alljärgnevatest kriteeriumitest.

• Kas ja millises ulatuses saab isik asjaolusid mõjutada? Vaktsineerimise kontekstis – kui isikul puudub ligipääs vaktsiinile ning seetõttu ei saa tema ka vaktsineerimispassi, on riive suurem kui olukorras, kus isikutel on vaba juurdepääs vaktsiinile.
  Samal ajal ei pruugi riive intensiivsust mõjutada vaktsineerimisest keeldumine – isikul võib olla tervislik põhjus, miks ta vaktsineerimisest keeldub, ning tal on õigus seda põhjust mitte avaldada.
  Nii on Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee³ praeguse seisuga esile toonud, et keeldumine vaktsineerimisest ei tohi samuti olla aluseks diskrimineerimisele.
• Samuti sõltub riive ulatus sellest, millest isikut ilma jäetakse. Kui tegu on tähtsa avaliku hüvega (nt ligipääs tervishoiule, haridusele jne), siis on riive kaalukam kui nt siis, kui piiratakse osalemist kultuuri- või spordiüritusel.
  Keerulisem on olukord reisimisega. Ühelt poolt on rahvusvahelisel reisimisel ka varem rakendatud vaktsineerimispasse (nt kollapalaviku puhul). Teiselt poolt on Euroopa Liidu sisene liikumine üks EL-i põhivabadusi, st selle piiramisel oleks võrdsuspõhiõigus riivatud ulatuslikumalt. Seega tuleb ilmselt teha vahet reisimisel EL-i sees ja sellest väljaspool.
• Vaktsineerimispassist ilmajäämisega kaasnevad piirangud näiteks reisimisele võivad kesta mitu aastat, st on väga ulatuslikud ka ajaliselt.

Kas avalik huvi kaalub üles põhiõiguste riive?

Põhiõiguste riive juurest läheme nüüd riive õigustatuse juurde. Vaktsineerimispasside põhieesmärk on eelkõige tervisekaitse kui avalik huvi. Tervisekaitse valdkonnas on riigil laialdased õigused ja ka kohustused aktiivselt tegutseda. Näiteks on õiguskantsler leidnud, et riigil on kohustus ka ennetavaks tervishoiuks.

See, kas põhiõigustega on kooskõlas koroonaviiruse vastane kohustuslik vaktsineerimine, on Euroopa Inimõiguste Kohtus praegu veel otsustamisel. Kohtu varasemas praktikas on kohustusliku vaktsineerimise võimalikkust teatud tingimustel jaatatud.

Seega ei ole välistatud sama järeldus ka koroonavastase vaktsineerimise osas. Samuti võib passi eesmärgina näha ka vaktsineeritud isikute põhiõiguste kaitset. Näiteks võib vaktsineeritul tekkida õigustatud küsimus, miks ta peab igakordsel piiri ületamisel ebamugava testimise läbima, kui ta on juba vaktsineeritud.

Riive õigustatuse hindamisel tuleb omavahel kaaluda riive intensiivsust ja riivet tasakaalustava eesmärgi olulisust. Pandeemia ajal on avalik huvi tervise kaitse tagamisele tavapärasest tähtsam. Samuti suureneb riigi otsustusruum. Need tegurid viitavad, et teatud olukorras oleks vaktsineerimispassi alusel erisuste kehtestamisega kaasnev põhiõiguse riive ilmselt lubatud.

Samal ajal leidub ka vastuargumente. Nii võib olla äärmiselt vaieldav, kas vaktsineerimine ja passide väljastamine on tervisekaitseliste eesmärkide saavutamiseks sobivad. Puudub teaduslik kinnitus, et vaktsineerimine välistab viiruse kandmise ja teiste inimeste nakatamise, kui kaua erinevad vaktsiinid täpselt toimivad jne.

Lisaks on tervise kaitse tagamiseks olemas ka muid vahendeid, mis ei piira põhiõigusi niivõrd laialt nagu vaktsineerimispassid – masstestimine, viiruse leviku jälgimine, eneseisolatsiooninõuded jne. Teaduslikud andmed ja testimislahendused arenevad pidevalt ja otsuse tegemise hetkel tuleb arvestada ka alternatiivseid meetmeid.

Kuna riikidel on otsuste tegemisel oma riigi osas otsustuspädevus, siis on võimalik, et vaktsineerimispassiga seonduvad õigused võivad vähemalt esialgu ka riigiti erineda. Eesti põhiseadus kaitseb vaid Eesti kodanike ja elanike võrdsuspõhiõigust. Maailma tasemel on kõigi võrdsust praktikas vaevalt võimalik tagada.

Paraku on märke, et pandeemia süvendab eri riikide elanike ebavõrdsust veelgi. Samamoodi nagu seniste viiruse levikut takistavate piirangute seadmine on olnud riigiti erinev, võivad riigid vaktsineerimispasside osas erinevate huvide kaalumisel jõuda erinevatele järeldustele.

Järeldused ja ohud

Vaktsineerimispassi kasutamine mittemeditsiinilistel eesmärkidel, näiteks reisimisõiguste või muude hüvede ulatuse määramisel, vajab põhjalikku juriidilist ja eetilist kaalumist. Sõltuvalt epidemioloogilisest olukorrast, teaduslikust informatsioonist ja alternatiivsete meetmete olemasolust (mh testimisvõimaluste areng) tuleb leida mõistlik tasakaal erinevate põhiõiguste ning avalike ja erahuvide vahel.

Me kõik näeme, et koroonakriis muudab maailma ning loob trende, mis hakkavad mõjutama meie elu ka pärast kriisi lõppemist. Kuni vähegi võimalik, tuleks hoiduda inimeste klassifitseerimisest vaktsineerituse alusel ja vaktsiinipassi-põhise elu juurutamisest. Pole välistatud, et see võib rajada teed muudele digitaalse identiteedi süsteemidele, mis liigitavad inimesi eri gruppidesse (meenutagem kas või Hiina sotsiaalse krediidi süsteemi).

Sellised süsteemid vajavad kahtlemata väga laia ühiskondlikku arutelu, milleks pandeemia ajal on võimalused piiratud.

Ingeri Luik-Tamme on advokaadibüroo TGS Baltic tervishoiu valdkonna vandeadvokaat ja Vitali Šipilov advokaadibüroo TGS Baltic vandeadvokaat.