Kõigil, kes on vaktsineeritud või koroonaviirusest paranenud, on põhjendatud lootus, et lisaks kindlustundele haigestumise vastu saaks vabamalt reisida ning külastada kultuuri- ja toitlustusasutusi kodu- ning välismaal.

Sel juhul oleks võimalik koos teiste immuunsust omavate inimestega töötada, õppida, sportida, aega veeta. Kuid selleks peab olema veendumus, et meid ümbritsevad inimesed on immuunsed. Reisimise korral soovib ka teie sihtriik oma kodanikele turvatunnet ja külalisele ohutut viibimist. Sel eesmärgil on kõikjal astutud samme nn vaktsiinipassi loomiseks.

Kuivõrd paljud riigid arutlevad oma vaktsiinipassi loomisest, aga ka Euroopa Liidu institutsioonid liikmesriikidele kehtivast ühtsest süsteemist, siis tekib paratamatult küsimus siseriiklikust ja rahvusvahelisest immuunsusteabe käsitlusest.

Millised eeliseid või hoopis piiranguid see tekitab? Kas meil Eestis on vaktsiinipass vajalik ja mida see endast kujutab? Kas meie võimalikult kasutusele võetav vaktsiinipass kehtib Euroopa Liidus ning missugune oleks EL-i immuunsusdokument? Kas Eesti vaktsiinipass kehtib ka kolmandates riikides ja nende oma meil? Millal ja kus saame seda kasutada? Kas see pass on üldse vajalik?

Vaktsiinipassi loomine on tehniliselt lihtne

Euroopa Liit on koostanud dokumendi nimetusega "roheline digitõend" (Digital Green Certificate), mis esitab küll teatud üldiste nõuetega raamistiku liikmesriikidele, kuid tõendi/vaktsiinipassi koostamise meetodi jätab igaühe enda otsustada.

Kohustuslikest nõuetest on kõige olulisem, et vajalik informatsioon oleks rahvusvaheliselt ühtselt mõistetaval masinloetaval kujul, mis omaks sel juhul läbipääsutõendi rolli. Selleks on valitud kõigile tuttav nelinurkne QR-kood.

Koodi kontekst peab sisaldama vaktsineerimise ja/või haiguse läbipõdemise fakte, st peab olema kinnitus immuunsuse kohta. Lihtsuse mõttes võib siinses käsitluses samastada "vaktsiinipassi" ja vastava "QR-koodi"mõisted.

Meil Eestis on vaktsiinipassi loomine tehniliselt lihtne ja tegelikult on see meil juba olemas. Igaüks, kes läheb oma tervise digiloo veebilehele, näeb menüüpunkti "immuunsuspass". Tervise ja heaolu infokeskus (TEHIK) on selle nimetuse tõstnud digiloosse sisenemisel eraldi käsitlevaks, mis on mugav viis oma vaktsineerimiste nägemiseks.

Eeldades, et tervise infosüsteem on üles ehitatud metoodiliselt korrektselt, siis on tehniliselt võimalik mistahes haiguste jt tunnuste põhjal kuvada vajaminevat informatsiooni, mis tuleneb konkreetse isiku suhtlemisest meditsiiniasutustega (nt ravimine, vaktsineerimine, analüüside tegemine jne).

Vajutades nupule "immuunsuspass" saame tabeli omaenda vaktsineerimiste kohta koos aegade ja täpsustava informatsiooniga. See ongi vaktsiinipass! Jääb vaid lisada läbipõdemise fakt. Kui digiloos oleks "immuunsuspassi" kõrval nupp "QR-kood", siis sellele vajutades genereeriksime kohe koodi info põhjal, mis meil tekstina vaktsineerimiste kohta on ekraanil nähtav.

Saaksime saata selle koodi, millele on lisandunud läbipõdemise fakt sellestsamast digiloost telefonile ning võime seda näidata kellele vaja. Tehniliselt on selle koodi genereerimise tarkvara kirjutamine pisiasi - TEHIK saab sellega igal juhul kiiresti hakkama.

Rõhutaks seda, et see kood ei sisalda midagi sellist, mida kodanik ei tea, vaid just seda, mida ta näeb. Keegi ei saa ega tohi meie andmeid muuta või sellele teadmata midagi lisada.

Kuid QR-koodi loomine pole probleem, ega ka (vähemalt Eestis) vastava immuunsustõendi koostamine. Raskused seisnevad vaktsiinipassi rakendamises, mille põhjuseks on:

• teadmatus vaktsiini poolt loodud immuunsuse kestuse kohta;
• teadmatus läbipõdenute immuunsuse kestuse kohta:
• EMA (Euroopa ravimiamet) nõuded vaktsineerimispassi verifitseerimise osas (kas ikka kellegi poolt esitatud vaktsiinipass on õige ja vastab EL raamistikule);
• kolmandate riikide, EL-i liikmete ja kahepoolsed kokkulepped vaktsiinipassi tunnustamise kohta.

Teadmatus immuunsuse kestuse kohta, sh erinevate vaktsiinide korral, teeb vaktsiinipassi kasutuselevõtu komplitseerituks, kuivõrd seetõttu pole võimalik määratleda selle kehtivusaega. Saame märkida vaktsineerimiste kuupäevad ja tervenemise päeva, kuid mida sellest infost järeldatakse piiriületusel või teistel juhtudel, on ebaselge.

Kuivõrd QR-kood peaks ju omama masinloetava läbipääsutõendi rolli, siis praegu on vaktsineerimispassi rakendamine väga kaheldav ega paranda hetkeolukorda, kui otsused ja teadmine viiruse käitumisest muutuvad kõikjal igapäevaselt.

Ka EL-i "rohelise digitõendi" raamistiku nõue, et vaktsiinipass peab lisaks vaktsineeritutele ja läbipõdenutele hõlmama ka ülejäänud inimeste puhul negatiivse testitulemuse tõendust komplitseerib situatsiooni.

Kuivõrd testitulemuse seisund võib muutuda lausa samal päeval erinevalt pikemaajalisest vaktsineerimise immuunsusest, siis tekiks olukord, et vaktsiinipassi peaks väga sageli uuendama. Olukord muutub eriti tulevikus, kui põdenute immuunsus on juba kadunud. Ilmselt peaks rahvusvaheliselt rakendatama siis nii pikemaajalist vaktsiinipassi kui lühikehtivusega testimistõendit.

Tulevikuprojekt

Kuigi mõned riigid kavatsevad rakendada vaktsiinipassi siseriiklikult (nt Taanis plaaniti juba varem seda kasutada nii juuksuri-, restorani- kui kinokülastuse korral ja praeguseks on juba kohati nõutav) pole siiski kindel, et see laiemas ulatuses EL-i raamistikule vastavalt tegelikult teoks saab.

Sel juhul on vajalik luua võimekus koodilugerite kasutamiseks, mis pole küll tehnoloogiliselt keeruline ja selleks saab kasutada mobiilseadmeid, kuid taas kulub aega nõuete kehtestamiseks, vastava telefonirakenduse ja/või lugerite hankeks ning juriidiliseks regulatsiooniks.

Eestis poleks siseriiklikult vajagi kasutada vaktsiinipassi/QR-koodi, vaid näidata digiloost veidi lühendatud "immuunsuspassi" samal viisil nagu apteeker näeb retsepti või asjakohane isik ravikindlustuse kehtivusaega. Kuid seoses rohelise digitõendi raamistiku rakendamisega on QR-koodi kui vaktsiinipassi genereerimine paratamatu ja vastava siseriikliku otsuse korral lihtsamalt kasutatav kui veebipäring.

Käesolevalt kasutab vaktsiinipassi (Green Pass) Iisrael, kellel on selle alusel piiriületuseks lepingud Kreeka ja Küprosega. Iisraeli dokumendi saavad kodanikud, kes on vaktsineeritud või COVID-19 läbi põdenud. See on kohati kohustuslik esitada siseriiklikult asutustele, kus seda nõutakse.

Lisaks vaktsiinipassile on eraldi dokumentidena kasutatavad vaktsineerimistõend (Vaccination Certificate) ja tervenemistõend (Certificate of Recovery). Tõenäoliselt on ka Euroopa Liidus ja Eestis tark neid dokumente eristada, kusjuures üks ei pea välistama teist. Sellega saab lahendada ülalkirjeldatud erinevate uuendusaegade probleemi.

Samal ajal on muidugi võimalik kehtestada vaktsiinipassile administratiivselt kehtivusaeg, mis oleks eeldatavalt mitte pikem kui arvatav immuunsus, kuid sellist umbmäärast lahendust siiski väldiks. Pigem ootaks tegeliku teabe põhjal vaktsiinipassi rahvusvahelise kontrollisüsteemi otsuste vastuvõtmist.

Lühikokkuvõttena võiks öelda, et vaktsiinipassi, st vastava QR-koodi loomine Eestis on digiloo põhjal tehniliselt kiiresti teostatav ja siis saaks igaüks enda vaktsiinipassi telefonile saata või välja trükkida. Selle dokumendi siseriiklik kohustuslik rakendamine on arvestades meie rahva suurust ja loodetavat üleriigilist vaktsineerimist kaheldav.

Rahvusvaheliseks läbipääsutõendiks saame seda kasutada juhul, kui kas on kahepoolsed kokkulepped vaktsiinipassi tunnustamiseks või toimib see Euroopa Liidus, mille egiidi all kehtiks ka Eesti tõend kolmandates riikides.

Kuivõrd EL-i liikmesriikide immuunsusdokumentide ühtse käsitlemise juhtinstitutsiooniks on EMA, siis oleks kõige hõlpsam, kui selle organisatsiooni kinnitus tagaks vaktsineerimispassi aktsepteerimise kõikide liitu kuuluvate riikide osas.

Siiski ei ole praegu keegi võimeline ühtseid reegleid kehtestama, mistõttu jääb vaktsiinipassi rahvusvaheline kasutuselevõtt vabaks reisimiseks ja vajalikeks koosviibimisteks hetkel veel tulevikuprojektiks.