"Praegu pakutud lahendus ei ole uus hoone, vaid juurdeehitus integreeritaks olemasoleva hoonega," rääkis Maaten Vikerraadio saates "Uudis +".

"Kui rääkida muinsusväärtusest, siis me ei tahtnud olla sellised, kes lähevad brutaalselt väärtuste kallale. Aga me ju teame, et rahvusooper hävis 1944. aasta märtsipommitamises - see küll taastati, aga Pärnu maantee poolne fassaad, kuhu juurdeehitus on planeeritud, ehitati täies mahus uue lahendusena. Ehk see ei ole algne fassaad. Seetõttu see lahendus respekteeribki seda, et me säilitame kõik kolm ajaloolist fassaadi, aga hiljem juurde tekkinud fassaadi osa külge oleks planeeritud uus ja tänapäevane hoone," selgitas rahvusooperi juht.

Maaten rääkis, et juurdeehitusse tuleks publiku saal, mis vastaks tänapäeva akustika nõuetele ja lava koos külglavadega, mis integreeritakse vana maja lavaga. "Ehk siis teatri uus ja vana maja hakkaks toimima ühe tervikuna," lisas ta.

Maateni sõnul oleks juurdeehitus väiksem kui olemasolev hoone: kui praeguse Estonia hoone pind 17 000 ruutmeetrit, siis juurdeehitus oleks 10 000 ruutmeetri suurune, kuna laienduse puhul ei pea välja ehitama töökodasid ega administratiivruume ja muud vajalikku infrastruktuuri, mis integreeritud lahenduse puhul jääksid koos toimima.

Saates sõna saanud rahvusvahelise muinsuskaitseeksperte ühendava organisatsiooni ICOMOS Eesti komitee esimees Riin Alatalu leidis, et juurdeehituse maht on väga suur ning hakkab varjutama vaateid Estoniale ning vanalinnale. Lisaks kavandatakse see Tallinna bastionaalvööndisse, kuhu küll ehitati 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul mõned hooned, aga mille võiks siiski säilitada sellisena nagu see praegu on on. Bastionaalvööndis, kavandatava ehitise all, on veel säilinud vanad muldkindlustuse osad, mida uusehitis kahjustaks, märkis Alatalu.

"Meie arvame, et Tallinna kesklinn on päris suur ala ja siin on veel vabu ja tühje krunte, kuhu võiks kaaluda ooperimaja ehitust nii, et hundid oleks söönud ja lambad terved. See ei ole ainuke koht, kuhu seda teha saab. Meie ICOMOS-is kahetseme seda, et Estonia, mis on väga suur riiklik prioriteet - seda ei sea keegi kahtluse alla - siis kuidas on võimalik, et me teame, et teater, mis vajab suuremaid ruume juba enam kui pool sajandit, et sellele ei ole leitud linna üldplaneeringus õiget kohta, kuhu seda rajada saaks. Et me peame praegu käsi laiutama ja ütlema, et magusamad krundid on eraomanike käes. Tuleb leida kompromiss," rääkis Alatalu.

Maaten kinnitas siiski, et juurdeehitusega plaanitakse mitte kahjustada maapinnas olevaid bastionite varemeid ning hoopis kavandatakse osade müüride eksponeerimist.

"Me lähtusime ka eskiisis sellest, et meil on vaja eksponeerida platsi all olevad bastionimüüride osad. Me oleme valmis selles osas kompromissideks ja me teame, et me ei saa siin minna väga sügavale maa sisse," rääkis ooperiteatri juht.

Kuna hoone mahuga sügavusse minna ei saanud, siis peabki selle kõrgemaks tegema, ehkki juurdeehitus ei ületa praeguse Estonia hoone ülemist piiri, lisas Maaten. "Meie mänguruum on piiratud sellega, et me ei saa minna maa sisse ja sellest tulenevalt peame planeerima kõik maa peale. Aga ühe teatrihoone kõrguse dikteerib lavatorni kõrgus. Lavatorn on see, kuhu dekoratsioonide vahetudes sõidavad inimeste silma alt ära dekoratsioonid. Seda kõrgust ei saa teha madalamaks - ei ole võimalik, et lavalt tõuseb dekoratsioon ja jääb siis sabapidi publikule nähtavaks," selgitas Maaten.

Maaten rõhutas, et riigikogu kultuurikomisjonile esitatud eskiis on ainult ruumiline kavand ning hoone rajamise otsuse korral tehakse kindlasti rahvusvaheline arhitektuurikonkurss.

"Täna me oleme ju ainult esitanud kultuurikomisjonile mahulise eskiisi, kus on ära näidatud, et me saame siin ära lahendada meie ees seisvad kriitilised vajadused. Samas seisavad ees väga pikad protsessid: rahvusvaheline arhitektuurikonkurss, detailplaneering, kõk muu. Hea oleks, kui tulevad sobivad otsused ja see asi liikuma hakkab," rääkis ta.

Estonia ooperiteatri hoone valmis 1913. aastal. Juugendklassitsistliku hoone projekteerisid Soome arhitektid Armas Lindgren ja Wivi Lönn. Punaarmee õhurünnakus Tallinnale 1944. aasta 9. märtsil Estonia hoone hävis. Teatri- ja kontserdimaja renoveeriti 1940-ndate aastate teisel poolel arhitektide Alar Kotli ja Edgar Johan Kuusiku projektide järgi. Kotli projekt oli inspireeritud 1930. aastate uusklassitsismist või ajastu nõuetele vastavast stalinistlikust klassitsismist. Arhitekt püüdis säilitada hoone Estonia puiestee poolse fassaadi ilmet, ülejäänud fassaadide ilme muutus. Muutus ka interjöör, mis kaotas juugendlikud jooned ja muutus klassitsistlikult rangemaks.