Märtsi lõpus kirjutas keegi Facebookis tõsimeeli: "Kuulsin, et Astangul ja Paldiski maanteel ja veel mitmel pool Eestis on valmis kaasaegsed naridega koonduslaagrid, kuhu politsei hakkab meie poliitikute loal viima kodudest inimesi, kellel on "viiruse kahtlus". Koroonaaeg ja -piirangud külvavad segaduse pisikuid?

Jah, külvavad. Imelikke vandenõuteooriaid tekib tõepoolest.

On see Eesti politseile uus olukord, millega alles peab harjuma?

Jaa, absoluutselt. Võitlus nähtamatu vaenlasega on ju täiesti uudne, uudne ka politseile.

Kui politsei täisrelvis kiirreageerijad nopivad politseiriigi vastaselt meeleavalduselt protestijaid patrullautodesse ja viivad minema – mis see on?

See on turvalisuse tagamine: et inimesed, kes tahavad rahumeelselt meelt avaldada, saaksid rahumeelselt meelt avaldada ja nendega, kes seda takistavad, tuleb vestelda.

Politseinikud on meeleavaldusel sellises riietuses ja varustuses, nagu nad igapäevaselt oma tööd teevadki.

Eesmärk on siis see, et kõik, kes meelt avaldavad, jääksid terveks?

Kindlasti, inimesed, kes on tulnud ja tahavad rahumeelselt meelt avaldada – ka nende turvalisus peab olema tagatud.

Kas olete juba kahetsenud, et vahetasite politseiniku vormi poliitiku ülikonna vastu?

Eks ikka neid mõtteid on olnud, absoluutselt. See on aus vastus.

Kas mäletate, kes oli siseminister 1997. aastal, kui teie kordnikuna politseiteenistust alustasite?

(Paus) Tuleb tunnistada, et ei mäleta.

Kuni 29. aprillini oli Tiit Vähi kolmanda valitsuse siseminister Riivo Sinijärv, sealt edasi Mart Siimanni valitsuses Robert Lepikson. Aga kui mitu korda mõtlesite 24-aastase politseiteenistuse ajal, et oleksin ma ise siseminister, siis ütleksin, teeksin ja muudaksin?

Otseselt nii ei ole mõelnud. Küll aga olen mõelnud, et miks küll politsei jaoks väga head mõtted ja ettepanekud õigusloome osas ei taha kuidagi kuskile liikuda. Ja täna saan aru, miks need asjad nii hästi ja nii kiiresti ei liigu, nagu võiks ette kujutada.

Kes on pidur?

Pidurit ei olegi. Tegelikult on ikkagi uskumatult palju huvigruppe, partnereid, kellega tuleb leida konsensus ja kokkulepe.

Need ongi need pikad ja mitmete keerdudega süvariigi koridorid?

Ma ei nimetaks seda süvariigi koridorideks, aga… (Naeratab) Erinevate koridoride lõpus on küll erinevad kabinetid ja saalid ja nii edasi. (Muigab)

Milliste argumentidega veensid poliitikud teid prefekti kohalt minema siseministriks?

Ei olnudki erinevaid argumente, mulle tundus see lihtsalt huvitav. Nii lihtne see tegelikult oligi: ilma pika ambitsioonita, huvitav väljakutse õigel ajal. Olnud pikalt politseis, ka tippjuhina politsei- ja piirivalveametis (PPA, toim), tundus huvitav võtta vastu väljakutse, mis on ikkagi turvalisusega seotud valdkond.

Kui te huvitavat väljakutset tahate, oleks võinud benji-hüppe teha.

(Muigab) Jah, aga benji-hüpe on ühekordne, täna teen ja homme on läbi. Praegune väljakutse on pikem.

Ja olen korduvalt öelnud, et ei ole [politseis] oma ust pauguga selja tagant ka kinni löönud.

Mis olid need argumendid? "Kristian, sa oled kõige parem, sa oled kõige vajalikum…" Te ju kindlasti küsisite, miks mina.

Ei küsinud nii otseselt, miks mina. Aga loomulikult on hea tunne, kui sulle tehakse pakkumine, mis on väga vastutusrikas, väga huvitav. Tekkis ka mõte, et selline väljakutse tuleb tõenäoliselt kord elus, miks mitte proovida.

Kes need veenjad olid?

Enim Keskerakonna esimees Jüri Ratas, aga laua taga oli ka teisi juhatuse liikmeid.

Kas te ei küsinud, et miks nad nii hilja teiega rääkima hakkasid, kui koalitsioonileping on juba valmis ja teil endal pole enam mingit sõnaõigust?

Ei küsinud. Aga tagantjärele mõeldes, on küll selline olukord, et hüppad nagu… isegi mitte sõitvale rongile, vaid rong on juba lõppjaama jõudmas. Tõesti, pisut keeruline olukord.

Olete seda olukorda võrrelnud ka astumisega laeva, mis oli juba sadamas. Mina küsiksin vastu, et mis sadamas? Teid visati kopterist tormisel korruptsioonimerel õõtsuvale laevale, mille nimi on "Keskerakond". Kas te ebamugavust ei tundnud?

Jätkuvalt tunnen. (Paus)

Muidugi tunnen. (Paus)

Aga jätkuvalt loodan, et kindlasti pingutab Keskerakond ise väga palju ja saan ka ise aidata neile teemadele tähelepanu juhtida. Ma tõesti loodan, et meil ei oleks üldse erakondi, kes oleksid kogu aeg sellistes lainetes. Minu vaatest see ei ole loomulikult okei.

Siseministri portfell on Keskerakonnal, millele on esitatud korruptsioonikuriteo kahtlustus, samuti nende endisele peasekretärile, nende ühe aseesimehe tegevust haridusministrina uurib keskkriminaalpolitsei, kõik nende rahastamislood pole veel selgeks vaieldud… Kui suure kompromissi te pikaaegse politseinikuna iseendaga tegite, kui Keskerakonnalt siseministri koha vastu võtsite?

Suure… Väga suure… Tunnistan ausalt, et see oli [mulle] ka kõige keerulisem mõtteülesanne.

Aga vestlustel erakonna juhiga ja juhatuse liikmetega ei näinud ma ükskõiksust selles, mis oli erakonnaga siiamaani toimunud ja milliseid vigu on varasemalt tehtud. Ma tõesti loodan, et see jääb nüüd minevikku.

Ütlesite, et olete valmis andma Keskerakonnale nõu, kuidas korruptsioonist puhtaks saada. Millist nõu te olete seni andnud?

Oleme vestelnud erinevatel teemadel juhatusega. Mul on plaan korruptsiooni teemadel kaasata ka eksperte, kusjuures mõte on laialdasem – pakkuda kõikidele erakondadele ekspertidega suhtlemist teemadel, kus võib tekkida korruptsioonirisk.

Meil on olemas erakondade rahastamise järelevalve komisjon, väga head eksperdid.

Loomulikult on head eksperdid ja kindlasti on plaan ka neid kaasata. Aga väga head eksperdid on ka näiteks siseministeeriumis, kes süüteomenetluse vaates on kokku puutunud erinevate korruptsiooniasjadega.

Palju on selle teemaga tegelikult tehtud, aga mingid asjad uuesti läbi käia, veel kord selgitada inimestele – tundub, et see on midagi, mida pole kunagi liiast.

Aprillis ei toetanud Keskerakond Tallinna volikogus korruptsioonivastase komisjoni loomist, nagu pani ette Isamaa fraktsioon, sest keskerakondlaste hinnangul topeldaks see revisjonikomisjoni tegemisi. Oli see teie antud nõu?

Ei olnud. Mina arvan, et tuleks kümne küünega haarata erinevatest võimalustest, kus saab tegeleda sellega, mida nimetame korruptsiooni ennetuseks.

Kui sellega tegeletakse revisjonikomisjonis, on ka positiivne ja loomulikult ei tohiks olla olukorda, kus kaks komisjoni hakkavad teineteist dubleerima.

Kuigi oleks olnud ju märgiline, kui Keskerakond nõustunuks Tallinna korruptsioonivastase komisjoni loomisega?

Oleks.

Olete praeguse valitsuse üks kahest parteitust ministrist, teine on välisminister Eva-Maria Liimets. Miks te kõhklete Keskerakonda astumast?

Ei kõhkle, sest kohe alguses oli kokkulepe, et mulle antakse aega vähemalt paar kuud ja rohkemgi ning siis istun uuesti erakonna esimehega maha, et läbi rääkida, kuidas edasi minna.

Ma ei hakka taganema lubadusest, et astun erakonda, mille alguses andsin. Loomulikult astun.

Kui kaua te veel mõtlete selle üle?

Mitte väga kaua.

Kas see on maikuus?

Jah.

Nii et järgmised 25 aastat olete poliitikas?

Ei ole kindel.

Kas te arvate, et poliitikast on tagasiteed?

Kindlasti on poliitikast tagasiteed, ja seda on ka nähtud. Ma üldse ei välista, et varem või hiljem olen tagasi politseis, tegemas ükskõik mida.

Hetkel on mul jätkuvalt iga päev väga huvitav, aga valetaksin, kui ütleksin, et tean täpselt, mida teen 25 aasta pärast.

Kui mõni sõber peaks praegu teilt küsima, et mul on võimalus minna poliitikasse, kas soovitad?

(Paus) Oleneb… Oleneb...

Poliitikasse minna on mitmeid võimalusi. Minul oli see omamoodi huvitav, et kutsuti ja tehti ettepanek asuda ministri kohale, mis on ju ebaloogiline, sest ma pole alustanud poliitikas nö nullist, aga ministri ametikoht on poliitilises vaatese ikkagi suhteliselt kõrgel.

Minu soovitus oleks, et kui on huvi [minna poliitikasse], siis võiks alustada suht-koht nullist ja hakkad ise ennast poliitikas üles töötama.

Et siis on kindlam jalgealune, kui lõpuks ministriks saad.

Jaa. Täpselt.

Mida te tahate esimese kahe aastaga poliitikas, Kaja Kallase valitsuse siseministrina ära teha?

Tahaks siseturvalisuse valdkonda raha juurde saada.

Kõik siseministrid räägivad ainult rahast.

Aga ju see ongi siis kõige suurem väljakutse.

Tõepoolest, [minu] unistuste plaan riigieelarve strateegias oli kordades midagi muud, mis tänaseks on laua peal. Leian päriselt, et need inimesed, kes igapäevaselt riskivad eesliinil oma eluga – olgu nad päästjad, politseinikud – väärivad oma palga osas rohkemat. Päästja nn alguspalk on täna 1068 eurot, mis on brutosumma, seega kätte saab ta alla 1000 euro. Ja päästja riskib igapäevaselt väljakutsetel oma eluga.

See ei ole normaalne. Ja ega politseinikud oma 1300-eurose palgaga ole väga palju paremas seisus.

Mida te nende jaoks ära teete?

Minu asi on võidelda lõpuni, minu asi on näidata, et siseturvalisusesse on vaja raha juurde ka inimeste palkadeks. Pikk visioon siseturvalisuses oli ju see, et aastaks 2025 peaks olema tööle tulija miinimumpalgaks 2024 eurot.

Seda ei juhtu ju.

Noh, lootma peab lõpuni. See tähendab, et…

Me ju teame, et seda ei juhtu.

Ma ei ole nõus seda niimoodi ka täna ütlema. Me küll saime praegu väikese tagasilöögi, aga sinna on ka piisavalt aega. (Naeratab)

Loomulikult oleme realistid. Kui ei jõua kõike, jõuaks kas või pool rehkendust teha, on klassikud öelnud. Selles nö suurte unistuste plaanis oli meie esimene eesmärk, vaadates aastat 2022, et näiteks päästjate palk tõuseb järgmisel aastal juba 18 protsenti.

Päris nii ei lähe, aga see ei tähenda, et lööme käega, loobume täiesti ja üldse ei tegele edasi. Ma väga loodan sellesse, milline saab olema majanduskasvu prognoos ja milline saab olema riigieelarve, seda me näeme sügisel. Siis saame vaadata edasi, mis saama hakkab.

Riigieelarve strateegia pidi teil küll vaiba alt ära tõmbama: siseministeeriumil tuleb kärpida ligi 12 miljonit, seitse miljonit saate tagasi ja sellega peate tegema siseturvalisuse töötajatele kolme-protsendilise palgatõusu. Mis matemaatika see on?

Eks see on paras väljakutse. Olen täiesti nõus, et matemaatiliselt ei ole saldo kõige parem…

On negatiivne.

Jah, täpselt nii on. Samas oleme solidaarselt leppinud valitsuses kokku, et tõesti kõik haldusalad panustavad, et riigieelarve saada tasakaalu juba 2025. aastaks. See ei ole lihtne, see on väga suur väljakutse.

Ühtepidi, kui vaatame siseturvalisuse palgafondi tõusu seitse miljonit eurot, siis võib seda justkui näha positiivsest küljest, sest eelnevatel aastatel oli meie palgafondi juurdekasv keskmiselt 5,6 miljonit. Jätame kõrvale aasta 2019, kui hea kolleeg minister Anvelt tõi haldusalasse 23 miljonit. Ei oleks vaid nüüd kõrval seda kokkuhoiuülesannet…

Aga seitset miljonit ei tohi nüüd kindlasti kasutada selleks, et vähendada kokkuhoiu ootust siseturvalisuse valdkonnale.

Väga raske ülesanne, nõus, peame pingutama koos asutuste juhtidega.

Lõplikud otsused saame teha ikka alles sügisel ja väga loodan ja usun, et päris nii see ei lähe, nagu täna on kirjas riigieelarve strateegias. Usun ka, et Eesti majandus hakkab kasvama jõulisemalt, kui siiani on prognoositud.

Kas PPA peab olema valmis politseinike arvu kärpima?

Kõigepealt peab vaatama majanduskulusid, investeeringuid. Kindlasti peab vaatama ka, millised on teenused, millises mahus saab neid tulevikus täita, kas mõned neist tuleb ära jätta.

Ja kui räägime teenustest, siis muidugi räägime ka inimestest. Nii et, loomulikult see [töötajate vähendamine] võib olla üks stsenaarium, aga rõhutan veelkord, et täna me arutame koos asutuste juhtidega, vaatame, millised on võimalused. Otsused saavad tulla alles siis, kui riigieelarve on teada, ehk siis sügisel.

Ehk ongi aeg öelda, et tõmbame politseinike-piirivalvurite ja elukutseliste päästjate arvukust koomale?

Aga ehk on….  

Kuid veelkord, see peab tulema millegi arvelt.

Kas abipolitseinikud ja vabatahtlikud päästjad suudaksid kõik augud lappida?

Siis nad ei oleks enam vabatahtlikud.

Vabatahtlik tuleb Eesti riigile appi ja panustama siis, kui tal on selleks vaba aeg. Need inimesed käivad üldiselt tööl, nädala sees, kaheksast viieni. Aga kaheksast viieni peab ka politsei, pääste ja häirekeskus oma teenuseid pakkuma.

Küll aga tahan öelda, et vaadates, kuidas areneb erinev tehnoloogia, tehisintellektid jne, siis tõenäoliselt on lähitulevikus ka olukordi, kus mingisugused masinad võtavad üle politseitöö. Kõige lihtsam näide on nö ABC väravad nii Narva piiripunktis kui ka Tallinna lennujaamas – automaatne piirikontroll, mis võttis osadelt piirivalvuritelt töö, sest nüüd kontrollib robot, kas inimene võib ületada välispiiri või ei või.

Natuke utreerides, aga mis on juba tuttav maantee-äärne automaatne kiirusradar? Kunagi oli selle asemel politseiametnik, lihast ja luust inimene seisis kuskil, mõõtis kiirust. Täna teeb seda automaatselt üks masin.

Aga, väga palju on ikka kohti, kus peab olema inimene, inimene suhtlema inimesega, politseinik või päästja… See on väga keeruline väljakutse.

Siseturvalisuse valdkond on viimase 10 aasta jooksul 1700-2000 inimese võrra väiksemaks jäänud. Päris palju. Kogu aeg on optimeeritud, otsitud uusi lahendusi, ongi tehnoloogia asemele tulnud, mõnedes kohtades ei ole vaja nii palju inimesi hoida. See on olnud 17 protsenti vähenemist, valitsussektor keskmiselt vähenes kuus-seitse protsenti. Nii et ka stardipositsioonid on väga erinevad ja siseturvalisuses on kogu aeg otsitud lahendusi, et kus peab olema lihast ja luust inimene ning kus seda ei pea olema.

Kui loen riigikontrolli materjale, siis tekib küsimus, kas tegelikult pole nii, et rahast olulisem on küsimus, kust tulevad uued politseinikud ja päästjad, sest praeguste töötajate keskmine vanus muudkui kasvab.

Jah. Kui vaatame regiooniti, siis kõige "huvitavam" on olukord Läänemaal, seal on 45-50 protsenti [politseis ja päästes] inimesi, kes võiksid kohe-kohe minna lähiaastatel pensionile.

Ja kui vaatame, kui palju koolitab sisekaitseakadeemia praeguse eelarvega uusi politseiametnikke, siis iga-aastaselt tuleb sealt juurde 165 uut politseiametnikku. Kuid vajadus, PPA tegelik tellimus, on järgmisel õppeaastal juba 50 võrra suurem, sealt edasi 100, 125 ja nii edasi. Õppeaastaks 2025/2026 on akadeemia võimekuse ja PPA tellimuse vahe 425 inimest.

Mida te teete siis? Politseimajad ja päästedepood jäävad tühjaks.

Varasemalt pidid politseiteenistusest lahkuma pensioniikka jõudnud politseiametnikud, kes tahtsid kätte saada oma eripensioni. Nüüd võivad nad jääda, sellel muudatusel oli väga positiivne mõju, sest inimesi jäi tükk maad rohkem politseisse tööle. Noored inimesed, 50-aastased, füüsiliselt väga heas konditsioonis, nad võivad veel 20 aastat teha head tööd. Õige, see aitas kaasa, et nii palju inimesi ei lahku politseist.

Aga tulles tagasi, kust [uusi] inimesi saada? Loomulikult tuleb leida ka eelarvelisi vahendeid meie sisekaitseakadeemiale, et saaks rohkem koolitada. Järgmiseks aastaks oleme sisemiste ümberkorraldustega sinna täiendavat raha ka leidnud.

Lõpuks jõuame ikka – milleni? Selleni, et ühte noort inimest tahavad Eesti riigis kõik endale saada. Elanikkond vananeb, noori tuleb järjest vähem peale ja kõik tahavad saada keskkoolipingist seda ühte inimest – kaitsevägi, maksu- ja tolliamet, politsei, erasektor...

Ja see noor inimene ei taha tulla tööle sinna, kus ta saab alla Eesti keskmise palga.

Jaa, väga õige. Kas ta tahab tulla päästjaks, kus saab sissetulekuna kätte alla 1000 euro? Tõenäoliselt ei taha.

Õnneks neid inimesi jätkuvalt töötab. Aga mille arvelt? Päästjad töötavad kahel-kolmel täiendaval ametikohal, et ots otsaga kokku tulla. Sama olukord on ka politseinikega, kes töötavad graafikuga "kaks päeva – kaks ööd – kolm ööpäeva puhkuseks". Väga paljud neist teevad mingit kõrvaltegevust sel ajal, kui nad tegelikult peaksid puhkama.

Miks on PPA-le vaja kahte uut päästekopterit?

Kui räägite EL-i vahenditest ning mõttest ja eesmärgist saada juurde koptereid, siis selle suurem pilt on olnud see, et tagada kahe kopteri 24/7 võimekus Eesti kahest erinevast asukohast. Et kataks ära kogu Eesti, kogu mereala ja teeks seda nö kuldse tunni reegliga, läbi mille saab parandada kindlasti meditsiinilendude võimekust, mida täna pakub PPA.

Kas see tähendab, et üks kopter jääb Saaremaale?

On erinevad variandid – Tartu variant, Kuressaare variant, põhibaas on jätkuvalt Tallinnas. Kuid mõte on olnud tõepoolest see, ühe versioonina, et oleks kaks stardikohta, et katta ära kogu Eesti, et oleks võimekus 24/7. Aga, see on visioon.

Üks asi on kopterite maksumus, teine aga nende ülalpidamiskulud alguses 10, siis 4,5 miljonit eurot aastas – kust te selle raha võtate? Ja siit edasi – ehk oleks mõistlik siiski kaitseväega lennuvahendid ja personal üheks lennuvõimekuseks kokku panna?

Tõesti, kuni püsikulude osas kindlust ei ole, siis ei ole mõistlik ka nendest kopteritest rääkida. Need püsikulud peavad [enne] riigieelarvesse tulema.

Kui räägime kaitseväega sarnaste teenuste ühendamisest, siis oleme seda täna kaitseväega ka arutamas. Eelkõige räägime kõigest, mis toimub merel, ehk siis laevastikest, et kas on ühise laevastiku variant. Ja sealt edasi jõuame mereseireni, ehk siis selleni, kes vaatab merele, kuidas vaatab, milliste vahenditega vaatab.

Eelmine valitsus algatas paljudele arusaamatu sisekaitse reservi loomise, mis võtab paarkümmend miljonit eurot. Kas sellega minnakse edasi?

Ikka. Ikka minnakse edasi. Mina olen seda nimetanud algusest peale lihtsalt suuremaks hulgaks abipolitseinikeks, keda on vaja värvata.

Neid ei värvata sellepärast, et nad ootaksid, kuni kunagi tuleb kriis ja siis peame neid kaasama. Abipolitseinikke on täna vaja igapäevaselt. Igal nädalalõpul on vaja abipolitseinikke politseinikega külg külje kõrval jalgsipatrullides, autopatrullides, ennetusloengutes.

Kui vaatame, millised on ootused ja ülesanded politseile, siis politsei enda palgalise koosseisuga ei ole neid ülesandeid täita võimalik. Vabatahtlike hulk, mida on vaja erinevate kriisiülesannete täitmiseks, on päris suur. Aga see eeldab ka väljaõpet, varustust, teatud sotsiaalseid garantiisid ja nii edasi.

Neid vabatahtlikke tahab ka Kaitseliit. Võibolla oleks mõistlik, kui sisekaitse reservi osas paneksid siseministeerium ja Kaitseliit käed ja seljad kokku?

Kui räägime tõesti kriisi stsenaariumitest, kus oleks vaja abipolitseinikke kaasata, siis see on juba staadium, kus Kaitseliit on enamjaolt… teistel ülesannetel.

Rindel?

Võime ka nii-öelda. Ja siis on meil vaja siseturvalisuses ikkagi omaenda vabatahtlikke. Kuigi, olen nõus, Kaitseliiduga saab siin teha kindlasti koostööd. Täna olemegi väga aktiivselt kaitseväe ja kaitseministeeriumiga arutlemas, et milliseid rolle võiks kriisi stsenaariumis kanda Kaitseliidu inimesed, kes ei ole erinevatel sõjalistel ülesannetel.

Kirjeldage, mis on teie arusaamise järgi politseiriik?

Minu arusaamise järgi politseiriiki Eestis ei ole olemas. Eestis on riik, kus on politsei, keda väga kõrgelt hinnatakse ja väga kõrgelt usaldatakse.

Arvan, et oleme näinud ja kujutame enam-vähem ette, mis negatiivses mõttes tähendab politseiriik, [kodanikele] ilma igasuguste põhiseaduslike õigusteta. Eestis seda ei ole.

Oponendid ütlevad, et politseiriik on see, mida nad nägid mõne nädala eest Tallinnas Toompeal ja Vabaduse väljakul toimunud meeleavaldustel, kuhu politsei viis kiirreageerijad ning mõned inimesed peeti kinni.

Politsei võttis nendel meeleavaldustel tegelikult korrapidaja rolli, kuna seal ei olnud korraldajaid ja ei olnud korrapidajaid.

Politsei selgitas nendel meeleavaldustel, et Eesti riigis kehtivad hetkel piirangud, selgitas, et terviseameti ohuprognoosi järgi on nakkusrisk väga kõrge, kui inimesed on tihedalt koos, ka värskes õhus. Selle kohta oli terviseameti poolt koostatud konkreetne ohuprognoos.

Nii et, esmane ülesanne, miks politsei oli nendel meeleavaldustel, oli ikkagi see, et inimesed jääksid terveks.

Inimestel on ju õigus kahelda, kas maskid hoiavad nakatumise eest, on õigus protestida koroonapiirangute vastu, on õigus öelda, et nad ei taha nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse NETS muudatusi.

Ja-jaa, ja seda õigust kõik inimesed ju saidki realiseerida.

Ja nad võivad ka meelt avaldada?

Absoluutselt võivad. Seda õigust neilt keegi ära ei võtnud, keegi ei takistanud seda. Küll, pöörati palju tähelepanu sellele, et inimesed hoiaksid kinni hajutatusest, et oleks minimaalne nakkusrisk – sellega tõepoolest tegeleti ja kuna see on igapäevaselt terviseameti ülesanne, siis tehti seda koos terviseametiga.

Teeme nüüd selgeks, mis oli nende meeleavaldustega ohus?

Meeleavaldustega oli eelkõige ohus see, et inimesed ei pea kinni piirangutest, mis olid Eesti riigis siis kehtestatud.

Räägime hajutatusest, sellest, et meil olid piirangud, kus tohtis avalikus kohas olla koos 10 inimest. Nad pidid olema hajutatult ja terviseamet oli oma ohuhinnangutes öelnud, et kui sellest kinni ei peeta, siis on väga kõrge risk, et inimesed saavad COVID nakkuse.

Kaitsepolitsei ohuhinnang ütles, et põhiseaduslik kord võib olla ohus ja seetõttu on ka politsei roll heidutada, hoida ära midagi, rääkis politsei- ja piirivalveameti peadirektor Elmar Vaher kuu aega tagasi Delfi veebisaates. Kas Eesti põhiseaduslik kord võis siis olla ohus või oli see sõnavääratus?

Põhiseaduslik kord vahetus ohus ei olnud.

Kas kaitsepolitsei ülevaade kirjeldas erinevaid riske, stsenaariumeid, mis võivad areneda ja muutuda millekski, millest omakorda võib tekkida oht erinevatele olukordadele, sealhulgas põhiseaduslikule korrale – siis seda oli kirjeldatud ja seda pidas silmas ka PPA peadirektor.

Nii et PPA peadirektor kindlasti ei valetanud, kui ta rääkis ja kirjeldas stsenaariumeid, aga ta oleks võinud võtta selles saates aega juurde ja rohkem lahti selgitada, mida ta selle all mõtles.

Sest sõnadel on tähendus…

Sõnadel on väga suur tähendus.

… ja eriti pingetest, hirmudest tiinel ajal võivad sõnad saada topelttähenduse.

Jaa, täpselt, kommunikatsioon on äärmiselt oluline, absoluutselt.

Kert Kingo riigikogu opositsioonist on veendunud, et politseijuht ei saa oma tegevuses lähtuda sõnast "võib-olla", et igaks-juhuks teeme. "Peab olema väga kindel veendumus, kas on üldse oht või ei ole," ütles Kingo. Mida teie talle pikaaegse politseijuhina vastate?

Politsei igapäevase töö kõige olulisem raamdokument on korrakaitseseadus. See omakorda on üles ehitatud ennetaval põhimõttel – politsei peab eelkõige mõtlema sellele, kuidas ennetada, millised võivad olla tagajärjed ja mida peaks tegema ennetavat, et sellised tagajärjed ei juhtuks.

Tõepoolest, seda võibki kogu aeg püstitada nii, et võib-olla midagi juhtub, me peame olema valmis. Näiteks võib-olla keegi tahab illegaalselt ületada riigipiiri… Patrullpolitseinik alustab oma vahetust nii, et võtab kaasa siili, millega saab sundpeatada sõidukit, kui sõiduk ei peatu peatumismärguande peale. Ta võtab selle kaasa igaks juhuks, võib-olla läheb vaja.

Niisiis politsei lähtub – ja mitte ainult Eestis – sellistel protestidel ja meeleavaldustel sageli "võib-olla" hinnangutest, sest protestijate kavatsused ei pruugi kohe alguses lõpuni selged olla?

Nimetame seda ennetuseks.

Riskantsemad meeleavaldused on sellised, kus ei ole korraldajat, kus on spontaansus hästi suur. Seal on tõesti riskid hoopis teistsugused, kui küll väga suure hulga inimestega meeleavaldusel, kus on korraldaja, selge kontakt politseiga, on määratud korrapidajad, tihtipeale on kaasatud turvaettevõtja, et aidata meeleavalduse korraldajad.

Politsei on siis abistavas rollis, ütleb, kuidas seda turvaliselt läbi viia, on vajadusel ise juures, aitab korraldajat ja see kõik tagabki, et sellised meeleavaldused viiakse läbi rahumeelselt, kokkulepped peavad, kõigil on turvaline olla. Nii neil, kes lihtsalt jalutavad sealt mööda kui ka neil, kes osalevad. See on nende põhiseaduslik õigus, kuid neilgi peab olema turvaline. Ja ka politseinikul, kes seal korda tagab, peab olema turvaline.

Ja kui seda ei ole, siis võib-olla tekib oht põhiseadusliku institutsiooni – riigikogu – hoone turvalisusele, mis on loogiline ja arusaadav arutluskäik. Kas niimoodi liikusid politseijuhtide mõtted ka Toompea meeleavalduste ajal?

Kindlasti liikusid.

Peame vaatama konteksti tervikuna. Politsei esmane ülesanne nendel meeleavaldustel oli olla abiks terviseametile, et aidata terviseametil tagada piirangutest kinnipidamist, et inimesed hoiaksid distantsi, nakkusrisk oleks viidud miinimumini. Lisaks oli politsei enda analüüs, mis lähtub puhtalt avaliku korra ohtudest, et mis võib juhtuda, mis võib-olla hakkab juhtuma. Pluss ülevaade ka kaitsepolitseilt, et mis võib olla, millised on riskistsenaariumid.

Võtame ka kõrvale sotsiaalmeedia, et mis seal toimus. Oli üleskutseid, et äkki oleks mõistlik riigikogu hoone üle võtta. Mis toimus paljude riigikogu liikmetega – ähvardavad meilid, kuni tapmisähvardusteni välja. Politsei kõikide nendega tegeles, õnneks veenduti, et alust ei ole. Aga nagu näha, siis sellist podisemist ja aluspinda oli, kus politsei pidi ikka väga kõvasti mõtlema, millise taktikaga ta läheb välja, mida täpselt teeb, kui suure hulgaga välja läheb.

Mina oleksin [politseijuhina] teinud samamoodi.

Aga ohtu ei hinnatud nii suureks, et välja tuua veekahur, pisargaas, müragranaadid ja kogu muu erivarustus, mida rahutuste puhul kasutada?

Aga rahutusi olnud. Ja kui oleksid tulnud, siis ka need vahendid on politseil olemas.

Politsei tegevus ja nö vastutegevus olid omavahel proportsioonis. Et kui oli oht, oli rohkem inimesi ja olid provokatsioonid, provokaatorid, politsei korraldustele ei allutud, sotsiaalmeedias oli väga palju vägivaldseid üleskutseid – siis oli ka politsei suuremate jõududega kohal, teistsuguse taktikaga. Kui see [oht] taandus, siis oli ka politseinikke vähem.

Kiidan ka meeleavaldajaid, sest mingi hetk nad hakkasid ka ise tähelepanu pöörama sellele, et hajutatust hoida, et nii palju inimesi kohale ei tuleks. Ehk siis... rohkem hakkas koostööd tekkima. Ja politsei taandas veel rohkem enda tegevusi, sest oht läks väiksemaks.

Kas teie usaldate Elmar Vaherit kui politsei- ja piirivalveameti peadirektorit?

Jah.

Kas Elmar Vaher on avalikkusele valetanud?

Ei ole.

"Aga täna julgen ma otsa vaadata kõigile ja öelda, et politsei on käitunud õigesti." Nii kinnitas Elmar Vaher 7. mail raadiosaates "Uudis+". Kas teie siseministrina olete valmis sama lauset kordama?

Jaa, minu arvates käitus politsei nendel meeleavaldustel adekvaatselt, avatult.

Oli ju näha, et politsei põhiline roll oli selgitamine. Tõepoolest ka sekkuti ja osa inimesi viidi rahva keskelt minema, nendega vesteldi.

Sest mis toimub massides? Kui üks inimene tegeleb provokatsiooniga või mingisuguse [taolise] tegevusega, siis on väga lihtne tekkima seis, et massid tulevad sellega kaasa. On üks politseitaktika osa viia see inimene kõrvale, selgitada-rääkida, inimene mõistab ja tuleb sinna tagasi, ei käitu enam provotseerivalt.

Vaadake, mis on toimunud teistes riikides. Vaadake, kuidas kasvõi Soomes politsei sekkus. Mina arvan, et Eesti politsei taktika oli Euroopa parimaid, üks leebemaid. Ja peabki olema.

Kui keeruline olukord on see, et alluvast saab ülemuse ülem – enne oli Vaher teie ülem, nüüd olete teie temast kõrgemal?

PPA on küll organisatsioon, kus on ülemad ja alluvad ja loomulikult on kriisiolukorras äärmiselt oluline, et käsk on täitmiseks.

Ja on käsuliin?

Ja on käsuliin. Aga siiski ei ole selline käsuliin, nagu kaitseväes. PPA-s võetakse paljud otsused vastu läbi arutelude, konsensuslikult.

Paljud on visanud nalja, et ega väga palju selliseid valdkondi olegi, kus ühel päeval oled ülemus ja teisel päeval alluv ja natukese aja pärast võib see jälle muutuda. Mis siis ikka. Lõpuks on ikkagi oluline, et on ühised eesmärgid, on inimesed, kes omavahel suhtlevad.

Enne ütlesite, te olete valmis politseisse tagasi minema. Elmar Vaheri alluvusse?

Absoluutselt, pole küsimustki.

Kuidas teile tundub Reformi- ja Keskerakonna koostöö ühes valitsuses?

Tundub hea.

Aegajalt jõuab koalitsioonist ajakirjanikeni jutte omavahelisest umbusaldamisest, hõõrumisest, teineteise poole kõõrdi vaatamisest.

Arvan, et seda on igasugustes partnerlussuhetes. Valitsuse moodustasid kaks erakonda ja ega vist saagi nii olla, et lõpuni ollakse kõikides asjades ühte meelt. Isegi ühe erakonna sees ei olda kõiges üksmeelel. Demokraatlikus riigis see peakski nii olema.

Reformierakond ja Keskerakond on olnud pikalt nagu tuli ja vesi teineteise suhtes, kas seda hõõgumist ja kuumust on tunda?

Täiendavad teineteist. (Naeratab)

Teie usaldate Reformierakonda tingimusteta koalitsioonipartnerina?

Mina loodan küll. Tulen sellisest organisatsioonist, et kui midagi on kokku lepitud – antud juhul koalitsioonilepingus paberile pandud ja alla kirjutatud –, siis loomulikult nendest kokkulepetest tuleb kinni pidada ja partnereid tuleb usaldada.

Ahjaa, sügisel tulevad kohalikud valimised. Kas kandideerite?

Plaan on, jah. Hea uus väljakutse, jälle väga huvitav.

Ja milline on teie kriminulli soovitus lugemishuvilistele või filmihuvilistele kaaskodanikele?

Teate, pean siin pettumuse valmistama. Ma ei ole kriminullide lugeja, sest mul on pool elu olnud ainult nagu suur kriminull, olen seda piisavalt näinud.

Kas need raamatud ei ole teile veenvad?

Pigem on kogu sellest asjast teatav üleküllus.