Kui Kaitseliit pidas kaks ja pool aastat tagasi 100. sünnipäeva, saatis president Kersti Kaljulaid, riigikaitse kõrgem juht, vabatahtlikele riigikaitsjatele videotervituse. Riigipea istus koos kaitseliitlastega lõkke ääres ja ütles kaamerasse vaadates, et ei väsi imetlemast inimesi, kes ükskõik mis ilma või oludega on valmis vabatahtlikult õppusele tulema, ning ütles sedagi, et oma kodu kaitse ei ole sugugi iseenesestmõistetav ja selleks peavad oma jõupingutuse tegema kõik vabad kodanikud.

Õiged sõnad ja ilusad ka.

Kaitseliitlased, abipolitseinikud, vabatahtlikud päästjad – järjest rohkem ja rohkem toetub Eesti turvalisus neile. Kuid seejuures on nad väärt võrdset kohtlemist elukutseliste riigikaitsjate ja korravalvuritega.

Sestap räägime nüüd ebaõiglusest.

Kui kaitseväelane saab teenistusülesannet täites tervisekahjustuse ja selle tagajärjel osalise või püsiva töövõimetuse, hakkab ta saama kaitseministeeriumilt igakuist töövõimetuspensioni, mis on kuni 80 protsenti tema palgast. Kui aga kaitseliitlane saab Kaitseliidu õppusel tervisekahjustuse ja osalise või püsiva töövõimetuse, siis pideva töövõimetuspensioni asemel makstakse talle ühekordset hüvitist ja tasutakse ravikulu. Ja töötukassalt võib ta taotleda töövõimetoetust. Vahe kaitseliitlase kahjuks on mitmekordne.

Sel nädalal oli rahvusringhäälingu uudistetoimetuse veebisaates "Otse uudistemajast" kaitseminister Kalle Laanet. Ta ütles, et probleem on talle uudne. Ent kinnitas ka kohe, et ei ole mõistlik, kui riigikaitselist ülesannet täitvate inimeste sotsiaalsed tagatised ei ole võrdsed.

Ja edasi? Ettepanek valitsusele, seadusemuudatuse eelnõu riigikokku – nii kirjeldas kaitseminister Laanet enda järgmisi samme.

Väga õige.

Aga see pole veel kõik, sest Laanet vaatas teemat laiemalt. Ta nimelt ütles, et sarnaseid ülesandeid täitvate inimeste sotsiaalsed tagatised peavad olema sarnased kaitseväelaste ja kaitseliitlaste kõrval ka politseiametnike ja abipolitseinike, ka elukutseliste päästjate ja vabatahtlike päästjate puhul.

See tähendab juba laiemat seadusemuudatust. Taas väga õige. Politseinikud ja päästjad koos vabatahtlikega on samuti osa Eesti kaitsest.

Neid, keda see kõik puudutab, on õnneks üksikud. Nii ei saa küsimus olla selles, et riik ei jõuaks maksta töövõimetuspensioni püsiva või osalise töövõimetuse saanud vabatahtlikele. Jõuab küll.

Kaitse- ja siseministeeriumid saavad algatada seaduste muutmise, et kaitseliitlasi ja kaitseväelasi, politseinikke ja abipolitseinikke, päästjad ja vabatahtlikke päästjaid koheldaks kõiki võrdselt. Väljend "saavad algatada" on eksitavalt lahja. Õige on öelda, et kaitse- ja siseministeeriumitel on kohustus algatada seaduste muutmine.

Ilma niisuguse muudatuseta on õõnsad ja tühjad need sõnad, et vabatahtlikud aitavad kududa Eesti turvavaipa ja kuidas riik neile selle eest on tänulik.