Urmas Viilma: miinidest me ei loobu?

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Urmas Viilma. Autor/allikas: ERR

Äsja jõudis meediasse uudis, et kaitsevägi koondab oma orkestri täies koosseisus. Vähem on pööratud tähelepanu sellele, et koondamine puudutab ka kaitseväe kaplaniteenistust. Üks kaplan viib aastas läbi sadakond hingehoidlikku vestlust kaitseväelaste ja nende pereliikmetega. Nõnda on ära hoitud mitmeid vaimseid kollapseid ja ennasthävitavaid või ka teistele ohtlikke tegusid, kirjutab peapiiskop Urmas Viilma.

Reede hommikul saadud telefonikõne, mis natuke hiljem sai ka kirjaliku kinnituse, sisaldas mulle ootamatut sõnumit, et ilmselt koondatakse septembris kõik kaitseväe tegevkaplanid. Nüüdseks on selgunud, et sügisest jätkavad kaitseväe senised tegevkaplanid reservkaplanitena. Nende tegevust jääb koordineerima üks tegevteenistusesse jääv kaplan. 

Kuuldes šokeerivat uudist tegevkaplanite koondamisest meenus mulle kaitseväe juhataja kindralleitnant Martin Heremi hiljutine sõnum, milles ta nentis, et kärpida ja kokku hoida tuleb, kuid on kohad, mille arvelt seda kindlasti ei tehta, need on meremiinid, laevatõrjeraketid ja side.

Herem lisas, et jätkub ka K-9 liikursuurtükkide kasutuselevõtt. Mina ei ole kindlasti see, kes omaks mingitki kaasarääkimisõigust kaitseväe kärpekava ja kokkuhoiu küsimuses, küll arvan, et on mul kirikujuhina õigus avaldada oma nördimust ja pettumust selle üle, kui mitme luteri kiriku vaimuliku, aga ka muu kaitseväelase või kaitseväekohuslase olevikku ja tulevikku puudutav kaplaniteenistus sisuliselt likvideeritakse ja jäetakse peamiselt vabatahtlike õlgadele. 

Usuvabadus

Mis saab edaspidi näiteks usuvabaduse tagamisest kaitseväes? Küllap loeme selle kohta peagi rohkem oma NATO liitlase, Ameerika Ühendriikide Tallinna saatkonna rahvusvahelisest usuvabaduse aruandest.

Kaplaniteenistuse tegevuse lõpetamisega katkestatakse sajandivanune ajalooline pärand ja tühistatakse veerandsaja aasta pikkune töö kaplanaadi ülesehitamiseks ja toimimiseks, mida on eriti algusaastatel toetanud suure jõuga eriti Ameerika Ühendriigid nagu ka teised meie liitlased NATO-s.

Kõrvale heidetakse ajaline ja rahaline investeering struktuuri ülesehitamiseks, sealjuures seegi, mis on kõigi nende aastate jooksul kulunud iga tegevkaplani väljaõppele ja ettevalmistusele. Ühe tegevkaplani väljaõpe võib kesta isegi kuni kuus aastat.

Asendada kogu senine töö kaitseliidu või reservkaplanite vabatahtliku tegevusega on ülimalt lühinägelik. Vastust küsimusele, kuidas mõjutab see kaitseväe ja kaitseliidu kõigi seniste, praeguste ja tulevaste kaplanite kaitsetahet alles jääme ootama.

Usuküsimuste suhtes ükskõiksele või lausa vaenulikule inimesele võib ju tunduda, et mingite jumalajutu puhujate arvelt võibki kokku hoida ja seda oleks võinud teha juba ammu. Seda, et kaplanite tegevteenistus peatatakse just eesrindlikus Eestis, kus oma kahe protsendi suuruse panuse üle kaitsekulutustele riigi sisemajanduse kogutoodangust peetakse peaaegu et usudogmaks, jääb täiesti arusaamatuks.

Kardan, et Eesti saab edaspidi silma paistma hoopis ainsa NATO riigina, kus hoolimata kahe protsendi suurusest panusest kaitsekulutusele kaplaneid ikkagi tegevteenistuses enam ei ole. See näitab, et prioriteedid on Eestis mujal kui teistes NATO riikides, kus isegi hoolimata sellest, et kahte protsenti ei panustata, ei ähvarda nende riikide kaplaniteenistust mitte keegi, eriti NATO-sõbraliku valitsuse kärpekava või kaitseväe oma juhtkond.

Eestis roteeruvalt paiknevate liitlasvägede üksustega aeg-ajalt kaasas olevad kristlikud kaplanid leiavad ennast tulevikus saabuvat riiki, kus kaitseväelaste usulisi ja hingelisi küsimusi kuigi kõrgelt ei hinnata, sest kaplaneid, kes meeste-naiste hinge eest hoolt kannaksid, teenistuses ei ole. Kas Eesti kaitseväelastel ja nende pereliikmetel, samuti kaitseväe töötajatel polegi siis hinge, mida hoida ja mille eest hoolt kanda?

Lahinguväljalt ateiste ei leia, ütleb üks rahvusvaheliselt tuntud kõnekäänd. Kui sellest tarkuseterast lähtuda, pole tõepoolest rahuaja Eestis kaitseväkke kaplaneid tarvis. Aga üks teine kõnekäänd ütleb, kui ihkad rahu, siis valmistu sõjaks. Ehk tuleks ka kaitseväelaste hinge peale mõelda seepärast ka rahu tingimustes

Kaplanite panus

Huvitav saab olema ka see, kuidas Tapa kaitseväelinnakusse 2006. aastal rajatud kabel hakkab meenutama tulevikus Tallinna TOP purjespordikeskusesse 1980. aasta olümpiamängudeks rajatud kabelit, mida ainult rahvusvahelised külalised oma usulisteks vajadusteks kasutada said. Kohalikud teadsid, et see on vaid butafooria, mida on vaja selleks, et lükata ümber jutte usuvabaduse puudumisest siinpool raudset eesriiet.

Eesti kaitseväe kaplaniteenistusel on pikaajalised koostöösuhted olnud USA, Kanada, Taani, Saksa, Suurbritannia, Soome ja teiste liitlasriikide kaplaniteenistustega. Liitlasvägede üksustega kaasas käivad kaplanid saavad tulevikus endiselt pidada erinevas keeles jumalateenistusi, palvuseid ja missasid Tapa kaitseväelinnaku kabelis.

Eestikeelne tegevus kabelis ilmselt lakkab või jätkub kaootiliselt sõltudes ainult reservkaplanite võimalustes. Kuidas kommunikeerida edaspidi kaitseväe kaplaniteenistuse tegevuse korraldamist liitlastele? Kas nad mõistavad ja rahulduvad sõnumiga, et kuna Eesti valitsus andis 2021. aasta kevadel kaitseväele korralduse kärpimiseks, siis selle kärpekava ohvriks sai toodud naiste-meeste usuvabadus ning nende hingeline ja vaimne tervis. Sest miinidest me ju ometi loobuda ei saa!

Ma ei tea, kui palju maksab üks meremiin või laevatõrjerakett, et nendest loobuda kuidagi ei ei ole võimalik. Tean seda, et 2020. aastal oli tegevteenistuses üksteist tegevkaplanit, kellest üle poole ehk kuus olid luteri kiriku vaimulikud. Kaitsevägi hoiab kõigi tegevkaplanite (ja orkestri) koondamiselt ja muul moel nende tegevuse korraldamisest kokku parasjagu niipalju, et meremiine ja laevatõrjerakette oleks piisavalt.

Ma ei kahtle selles, et mõne miini ja raketiga Eestit ja meie vabadust kaitstes võib säästa palju inimelusid. Tean, et kaitseliidus tegutseb vabatahtlikkuse alusel veel pisut vähem kui 50 kaplanit. Kuid tean sedagi, et väga paljud EELK ja teiste Eestis tegutsevate kirikute vaimulikud panustavad aatepõhiselt palju oma aega ja energiat kaitseväe ja kaitseliidu tegevusse, sest armastavad Eestit ning hoolivad oma maa ja rahva tulevikust ja turvalisusest. 

Eesti kaitsevägi, kaitseliit ja Eesti luteri ja õigeusu kirikud on teinud tihedat omavahelist koostööd alates Eesti Vabariigi algusaegadest. Asjakohane on meenutada, et kaitseväe kaplanaat asutati juba 1919. aastal ja taastati 1995. aastal. Kuna praegu on oikumeeniliselt korraldatud kaplaniteenistuses tegevkaplaneid mitmest erinevatest Eestis tegutsevast kirikust on ametlikuks partneriks kaitseväele Eesti Kirikute Nõukogu. 

Kaitseväe kaplanite panus on olnud suur isikukoosseisu kuuluvate isikute nõustamisel, õnnetuste ja rünnakute ohvrite, vigastatute ja haavata saanute ning nende lähedaste hingehoiu korraldamisel, sealhulgas suitsiidide ennetamisel ja usuvabaduse tagamisel. Kaplanite õlgadel on koos teiste kaitseväe toetusteenuste keskuse töötegijatega, sh psühholoogide ja sotsiaaltöötajatega kõige keerulisemate ülesannete täitmine, muuhulgas ka surmateadete edastamine.

Üks kaplan viib aastas läbi sadakond hingehoidlikku vestlust kaitseväelaste ja nende pereliikmetega. Nõnda on ära hoitud mitmeid vaimseid kollapseid ja ennasthävitavaid või ka teistele ohtlikke tegusid. Eesti usu- ja kirikukauges ühiskonnas, kus teadlikkus religioonialastes küsimustes on kaitseväelaste seas sama puudulik kui ühiskonnas tervikuna, on kaplanite ülesanne kasvatada religioonialast teadlikkust ning nõustada neid eetika ja moraali küsimustes. Pole kahtlustki, et see mõjutab positiivselt kogu moraalset õhustikku kaitseväes.

Kristlastest kaplanid vastutavad ka mittekristlastest kaitseväelaste usuvabaduse tagamise eest, olgu tegemist siis moslemite, juutide või maausulistega. Kaplanitel lasub ka tseremoniaalne roll erinevate riiklike ja rahvuslike mälestusürituste, palvuste ja tseremooniate korraldamisel. Samuti viivad kaplanid läbi kaitseväelaste ristimisi, leeritamisi, laulatusi ja matuseid, olles nende perekonnavaimulikeks aastate-aastakümnete kestel.

Pole vähetähtis ka see, et tööta jäävad kaplanid peavad vaimulikena leidma sügisest põhikoormusega töö oma kirikus. Oma elu ümberkorraldamine ei ole nii kiiresti nende endi ega ka kodukiriku jaoks sugugi lihtne. Kirikus ei ole piisavalt vakantseid teenimiskohti ning makstavad palgadki pole võrreldavad tegevkaplanite teenistustasuga kaitseväes. Mida tähendab see olukord kaplanite peredele?

Lisaks peab kiriklik tööandja või kogudus reservkaplanist vaimulikku teenistusse võttes arvestama sellega, et kui nende pastor, preester või kirikuõpetaja saab kutse õppusele, peab kogudus laskma tal minna. Kogudusetöö: jumalateenistused, matused ja muu koguduse tegevus vaimuliku õppekogunemise ajaks peatub. See võib olla lihtne mõne muu ameti puhul, kuid reeglina on vaimulik oma koguduse juht, kelle puudumisel on halvatud kogu töö. 

Milline kogudus sooviv võtta endale ametisse juhi, kes peab aeg-ajalt jätma oma kogudusetöö sinnapaika ja ruttama õppekogunemisele?

Kui ühes piirkonnas juhtub olema mitu õppusele suunduvat reservkaplanit, kellele võivad teatud juhtudel lisanduda kaitseliidu kaplanid, halvab see terve piirkonna kirikutöö. Kui see saab olema uus normaalsus, ei lase kirikujuhid tulevikus enam oma vaimulikke kaplaniteks. Sellega päädib kaplaniteenistus Eesti Kaitseväes lõplikult ning oleme jõudnud esimeseks kõigi teiste NATO riikide ja ilmselt isegi oma potentsiaalsete vaenlaste hulgas. Ilmselt ei ole me ainult esimesed, vaid ainsad. Sellistena läheme ka ajalukku.


Kaplaniteenistus on asutatud 22. veebruaril 1919 ja taasasutatud 5. juulil 1995 

Vaimulik tegevus Eesti rahvaväes sai alguse Vabadussõja alguskuudel, kui vaimulikud pakkusid rindel hingelist tuge haavatutele ning viisid läbi matusetalitusi tagalas. Ametlikult loodi sõjaväeõpetajate ja -preestrite ametikohad diviiside koosseisudes Sõjavägede Ülemjuhataja päevakäsuga nr 76 (22.02.1919).

Kaplaniteenistuse esimeseks suuremaks ülesandeks oli langenud Soome vabatahtlike kodumaale teelesaatmise leinatalitus Tallinna sadamas 2. märtsil 1919. Kaplaniteenistuse tegevus kaitsejõududes taastati 5. juulil 1995. 

Kaplaniteenistuse eesmärgiks on igakülgselt toetada riigikaitsesse kutsutuid (nii ajateenistusse kutsuid kui värvatuid ja mobiliseerituid), et nad kõrge kaitsetahte ja moraaliga oleksid valmis täitma oma ülesandeid. Vajadusel toetavad kaplanid nende isikute peresid religioossete tavade ning vaimuliku toetuse ja hingehoidliku nõustamisega, et kindlustada võitlejatele koduse tagala toetus.

Kaplanite ja nende ülemate kohustuseks on teenistuskohtades tagada põhiseadusega garanteeritud usuvabadusprintsiibi järgmine olukordades, kus riigi- kaitseliste ülesannete tõttu isikute põhiõigused on piiratud. Lisaks osutavad kaplanid koos meedikute, psühholoogide ja sotsiaaltöötajatega mitmeid tugiteenuseid vigastatud võitlejatele ja kaitseväe veteranidele. Erilise hoolega koordineerib kaplaniteenistus koos tugikeskusega hukkunud kaitseväelaste peredele osutatavat hinge- hoidu ja viib läbi langenute auks mälestamisi ja talitusi. 

Kaitsejõudude kaplaniteenistus jaguneb kolmeks haruks: kaitseväe kaplanaat, kuhu kuuluvad tegevteenistuse kaplanid; reservkaplanaat, kuhu kuuluvad reservkaplanid, kes on määratud sõjalisele ametikohale ja ka need kaplanid, kes on valmis koha üle võtma ning kaitseliidu kaplanaat, mis on vanemkaplanile allutatud eraldiseisva struktuuriga võrgustik malevates, malevkondades ja üksikkompaniides tegutsevatest vabatahtlikest kaplanitest. 

Allikas: Eesti Kirikute Nõukogu 2018. aasta tegevusaruanne. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: