Lõpetasite Tartu Ülikooli politoloogia erialal, olete töötanud ametnikuna kaitse- ja välisministeeriumis, riigikantseleis. Kui huvitav on teile olnud Eesti poliitika?

Poliitika, ühiskonnas toimuv on mind alati huvitanud. Ja Eesti poliitikas on kindlasti olnud värvikamaid aegu ja veidikene unisemaid aegu.

Kuidas praegune aeg on?

Pigem kuulub see värvikamate aegade hulka.

Kui arusaadav on tippametnikule Eesti poliitika?

Kui Eesti ühiskonda ja poliitikat vaadelda järjepidevalt, ka nö pealispinda kratsides, siis ei tohiks lasta end toimuvast liialt palju rabada või öelda suurte arengute kohta, et noh, kust see nüüd tuli? Mingid üksikotsused võivad mõnikord olla päris ootamatud, aga suures pildis on asjadel loogilised algused, otsad ja päästikud.

Peagi lööte kingad Eestimaa tolmust puhtaks, seate end suursaadikuna sisse Washingtonis. Kui nüüd lennukitrepil seisate, siis kui murelikult või rahulikult vaatate tagasi koduse kaitseministeeriumi ja riigikaitse peale?

Eesti sõjalise kaitse ja kaitseväe arendamisega on kadestamisväärselt kaua saadud tegeleda järjekindlalt, meie enda soove ja plaane silmas pidades.

Kasvõi Teise maailmasõja eelses ajas oli suunamuutusi ja katkestusi, kas välistest teguritest või näiteks 1930. aastate majanduskriisist tingituna. Praegune areng on olnud stabiilsem ja positiivsem.

Aga eks alati on valdkondi, kus tead, et augud on märkimisväärsed. Riigikaitse ei saa kunagi olla [lõplikult] valmis. Nii et, teha on väga palju.

Nüüd löövad siin parajad tormilained: eelarve tasakaalu ihkav valitsus andis kõigile riigiasutustele kärpeplaani, kaitseväe juhataja kindral Herem teatas, et koondab kaitseväe orkestri ja kaplanid, puhkes ühiskondlik meelepaha.

See on kindlasti üks neist kordadest, kus tuletasin endamisi meelde, mida olen endale ja kolleegidele aastaid südamele pannud: me ei tohi pidada iseenesestmõistetavaks midagi, mis puudutab sõjalist kaitset, üldse laiemalt riigi toimimist ja ei tohi eeldada, et mis iganes sammu me teeme, ka parimate kavatsustega, on see alati arusaadav.

Eelkõige kaitseväe orkestri ümber käinud debati puhul teeb mind natuke kurvaks, et kui [kaitseväe juhataja] kindral Herem oleks öelnud, et temale antud kärpeülesande täitmiseks tuleb kinni panna näiteks 2. jalaväebrigaadi suurtükipataljon, siis tõenäoliselt kehitanuks paljud õlgu või noogutatud mõistvalt pead, et no mis teha, kui on raha vähem, siis on raha vähem. Aga selle sammu mõju Eesti riigi sõjalisele kaitsele olnuks mõõtmatult suurem, kui on praeguste võimalike sammude mõju.

Kas te saate aru, miks nii paljud kultuuritaustaga inimesed tõusid kaitseväe orkestri kaitsele?

Kindlasti saan aru. Reaktsioon oma ulatuses või valulikkuses on mingites nüanssides veidi üllatuslik, aga suures pildis see mind ei üllata. Sest jah, kaitseväe orkestrit teatakse päris hästi, sellel orkestril on oma publik, tal on kindlasti olnud roll ürituste ja ka kaitseväe enda imidži kujundamisel.

Kui Teise maailmasõja ajal nõuti Inglismaal kultuuri-eelarve kärpeid, et sõjakuludega paremini toime tulla, küsinud peaminister Winston Churchill: "Mille nimel me siis üldse sõdime?"

Tsitaadis toodu annab kindlasti edasi just churchillikku vaimu ja arusaamist, isegi kui see pole päriselt tema tsitaat, et ühiskonnas ei saa kõike vaadata läbi Exceli tabeli, igal asjal peab olema kõrgem eesmärk ja ükski masin või inimene ei saa olla oma kohale pandud lihtsalt selleks, et iseennast käimas hoida või ainult enda organisatsioonis arusaadavaid ülesandeid täita.

Usun, et Eestis on puhkpillimuusika alati olnud, on kindlasti ka tulevikus. See, millisel viisil ja millisel määral riik seda täpselt rahastab, on kindlasti debati küsimus. Mina näen, et praegune probleem on suuresti alguse saanud sellest, et võib-olla päeval X, kui riigieelarve strateegiat koostati või oli see juba kokku pandud, ei osatud aru anda või seda piisavalt täpselt kommunikeerida, et vähem tähendabki vähem ja see on täiesti okei.

Kui mõnel pool tekib üllatus, et kas tõesti planeerituga vähem raha tähendabki tulevastel aastatel reaalseid kärpeid, mis jõuavad ka inimeste ja üksusteni, näitab see, et võib-olla oleme oma tööd teinud halvasti. Me ei ole suutnud edasi anda reaalset pilti või ei ole inimesed meid uskunud, sest on arvanud, et tegelikult on kuskil sahtlis või kapi taga rahapakid, mida seni varjus hoiti ja mida on nüüd võimalik käiku lasta. Aga ei ole niimoodi.

Kas ma eksin, kui mulle näib, et kindralid tegid praegu taktikalise otsuse – panna poliitikud fakti ette, et kui kaitsevägi peab kärpima, siis me teeme selle võimalikult ebamugavaks?

Mina ei ole kindlasti sellise hinnangu või kahtlustusega nõus.

Olles töötanud aastaid kindral Heremi lähedal, ka koos tema lähimate nõustajatega, ei näe ma nende poolt sellist kiuslikkust või halvas mõttes salakavalust.

Ma näen neis väga palju sõjakavalust, mis puudutab päris sõjapidamist. Ma näen neis väga palju väga reaalset muret Eesti julgeoleku pärast ja katseid iga liigutusega sõjalist kaitset paremaks teha ja kavalamalt üles ehitada.

Et praeguse kärpevajaduse puhul on kindral Heremile loogiline, muude kärbete hulgas, ka orkestri kärpimine sisse võtta, seda ei näe mina erakonna- või eelarvepoliitikasse sekkumisena, vaid tema ratsionaalse, kaalutletud valikuga, et võimalikult vähe nõrgendada sõjalist kaitset.

Isegi paljud riigieelarvega tegelevad inimesed ei tea ja neile tuleb üllatusena, et kaitseväe tegevuskuludest on proportsionaalselt väga suur hulk kõik see, mis puudutab õppuste läbiviimist, väljaõppe laskemoona, ajateenijate ja tegevväelaste isikuvarustust, välisoperatsioone ja loomulikult tegevväelaste palku… Kui kärbe sealt võtta, siis langeb meie väljaõppe tase, aga väljaõpe on vahetult seotud sõjalise valmidusega.

Mulle näib see riigikaitse lihtsustamisena, et ainult raud, sõjamehed ja -masinad, kuidas ühe euro eest saaks rohkem pauku, ei mingeid pehmeid väärtusi. See ei lähe kokku laiapindse riigikaitse põhimõttega.

Laiapindse riigikaitse alusfilosoofia ongi see, et riigikaitse koosneb erinevatest komponentidest, millest ainult ca üks kuuendik on sõjaline kaitse.

Võib-olla ülejäänud viie kuuendiku sisse jääb ka väike kaitseväe orkester?

Võimalik. Tean, et arutelud selle orkestri teemal käivad koostöös sise- ja kultuuriministeeriumiga ja kaitseministeeriumi sees. Aga, nagu enne rääkisime, puhkpillimuusika ei kao, David Otto Wirkhaus ja kõik kuulsad nimed saavad kindlasti [oma loominguga] jätkatud.

Kui on vaidlus, kas koondada kaitseväe orkester ja kaplanid, siis kelle sõna jääb lõpuks peale, kaitseministri või kindrali oma?

Loomulikult on kaitseministri sõna lõplik, see ei ole mingisugune uudis.

See ongi tsiviilkontroll.

See on tsiviilkontroll. Aga tsiviilkontrolli kõrval rõhutan ka asutuste juhtide autonoomsust, mitte ainult otsustusjulgust, vaid ka otsustuskohustust neile antud ülesande piirides.

Kui ma "Esimese stuudios" kuulsin väidet, et justkui on [Reformi- ja Keskerakonna koalitsioonis] tehtud kokkulepe, et eelarve kokkutõmbamistega me inimesi ei puutu, siis kantslerina ei olnud ma sellisest kokkuleppest või juhisest kuulnud. Vastupidi, kärpenumbrid tuletati tegevuskulude baasilt, mille sees on olulise komponendina personalinumbrid.

Seda, et kokkuleppe järgi kärped inimesi ei puutu, ütles "Esimeses stuudios" Keskerakonna aseesimees Jaanus Karilaid.

Just nii. Aga, kaitseministeeriumi puhul tähendab see kindlasti inimeste puutumist. Muuhulgas tähendab tõenäoliselt otsust, et ajateenijate arvu suurendamine 3500 inimeselt 4000 inimesele aastas lükkub edasi. Inimeste puutumine tähendab, et kaitseväele seni valitsuse poolt antud kasvunumbrid, et inimesed oleksid vajalike võimearenduste juures, tõenäoliselt kas keeratakse täiesti kinni või minimaalseks.

Tuleks tagasi tsiviilkontrolli juurde. Kas kaitseväe peastaabi ülem saab rääkida, kuidas kaitseväe orkester on juba koondatud ja inimesed töötavad seal viimaseid kuid, kui kaitseminister ei ole veel otsustanud, milliste väepoolsete kärpeettepanekutega nõustuda ja millistega mitte?

Üldiselt on viimaste mitmete-mitmete aastate jooksul kaitseministeeriumi valitsemisalas traditsioon, et kõrgemad kaitseväelased ja ministeeriumi nii poliitiline juhtkond kui ka ametnikud annavad välja neid signaale, mille osas on ka omavahel räägitud. Ma pigem ei usu, et see oleks viimase nädalaga muutunud.

Kuidas teile tundub lause: "Aga suures plaanis, ja võrreldes paljude meie NATO liitlastega, oleme siiski amatöörid. Nii et oleme nõus leppima ka amatöörliku orkestriga."

See on nüüd viide kaitseväe peastaabi ülema kindral Veiko-Vello Palmi ühele raadios öeldud lausele.

Klassikaraadios, rääkides, et enamus inimesi meie kaitseväe paraadil on ju tegelikult ka väga paljuski amatöörid, kogu meie sõjavägi on reservsõjavägi. Selle peale küsingi, kas Eesti kaitsevägi on amatöörid?

See, mida kindral Palm tahtis välja tuua, võib-olla laiemale kuulajaskonnale küsimusi tekitaval viisil, on viide reservväe võludele-valudele. Loomulikult, keskmise Scoutspataljoni sõduri kui tegevväelase – tema ainuke töö on valmistuda parimal viisil oma sõjaliseks tööks – väljaõpe ja lihasmälus olevad tegevused on kindlasti parema kvaliteediga, kui seda on keskmisel, kolm-neli aastat reservis olnud sõduril.

Aga, kui Scoutspataljon on parema näite puudumisel FC Flora, siis reservpataljon on natuke nagu rahvaliiga või selline liiga, kus ei mängi profid. Aga jalgpallis on ka selline formaat nagu karikavõistlused, kus võivad kokku saada igapäevased profileiva sööjad ja amatöörid. Ja nagu jalgpallis tihtipeale juhtub, sellepärast karikavõistlusi armastataksegi, teevad amatöörid kõigile teistele ära.

Eesti kaitseväe puhul olen ääretult uhke, et meil on õnnestunud leida mudel, mis valmistab reservväelased ette ja hiljem värskendab nende oskusi läbi reservõppekogunemiste, lisaõppekogunemiste selliselt, et rahvusvahelised külalised vahivad tihtipeale suu ammuli ja küsivad, et need olid teil ikkagi mingeid eriüksuslased, eks? Ja meie ütleme, ei, need olid tavalised jalaväelased, kes muul ajal on puusepad, advokaadid, autojuhid ja teevad oma tööd, mida nad amatöörina teevad, pagana hästi.

Härra suursaadik, ma ei saanud ikkagi vastust, sest see oli nii diplomaatiline ja vahepeal käisime jalgpalliplatsilgi ära. Kas Eesti kaitsevägi on amatöörid?

Eesti kaitsevägi on reservvägi. Ja kui reservväe amatöörluse definitsioon on läbi selle, et suurem osa vajadusel kokkukutsutavast sõjaaja kaitseväest ei saa selle töö eest palka – siis jah, nad on amatöörid. Aga nad on paganama head selles.

Mul ei ole ühtegi kahtlust, et nad on valmis mis iganes vastasele säru tegema.

Mullu sügisel kirjutasite EPL-is, kuidas USA senaatorite kaitse- või julgeolekunõunikud ütlesid, et Eesti on rinderiik ja mis kahest protsendist te räägite, sest Külma sõja ajal panustasid kõik riigid kõvasti üle kahe protsendi, rinderiigid umbes topelt. Kui palju peaks siis Eesti riigikaitsesse panustama?

Kaks protsenti SKT-st on see tase, mille puhul ükski riik halba kirja jää, kui näiteks juunis tulevad Brüsselis tippkohtumisele NATO valitsusjuhid ja riigipead.

Kindlasti ei ole kuskil USA Kongressi või või Valge Maja või mõne teise olulise riigiasutuse seinal tabelit, mis ütleks, et Eesti panus peaks olema oma riigikaitsesse X protsenti, mis on nii ja nii palju suurem kui kaks protsenti.

Küll aga on oluline NATO kaitseplaneerijate hinnang, kui nad tutvusid meie [riigikaitse] plaanide ja nende elluviimisega: Eesti on teinud märkimisväärselt head tööd oma kaitsevõime arendamisel, aga ettevaatavalt planeeritud ressurss ei võimalda täielikult ellu viia võime arendust, seda toetavat väljaõpet ja muud tegevust sellisel tasemel, mis ühtib Eesti enda ja NATO koorma jagamise eesmärkidega.

See hinnang anti, kui õigesti mäletan, sügisel 2019, mil kogu majanduspilt ja ka meie enda ressursi raam oli teistsugune, kui täna.

Kaitseväe juhataja ja kaitseminister rääkisid märtsis riigikogus olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutamisel, et [riigikaitse kulude] tase 2,6 protsenti SKT-st oleks umbkaudu see, mille puhul saaksime ellu viia nö puhtalt Eesti-põhiseid võime arendusi ja saaksime teha sellise sammu, et saaksime minna edasi juba regionaalsesse võimearendusse ja tekitada rohkem strateegilist dilemmat, kus regioon tervikuna oleks praegusest palju paremini kaitstud ja kus regiooni ühte punkti ründamine võib kohe tuua ründajale probleemid mujal.

Kui liiguksime sellele tasemele, mitte isegi kinni jäädes selle [kaitsekulude] protsendi juurde, aga filosoofia juurde, et põhiasjad hoiame endal kodus ja arendame neid edasi, aga oleme ka valmis minema kõrgemasse liigasse sellega, et meil on relvad ja vahendid, millega on võimalik juba üle horisondi vastast mõjutada…

Siin Balti-Poola ruumis?

Sisuliselt küll, jah.

Siis see oleks juba midagi, mis oleks kõigi liitlaste jaoks väga arvestatav ja tervitatav panus kollektiivkaitsesse.

Erukindralmajor Vello Loemaa, endine õhuväe ülem, tegi äsja ERR-is mitu kärpe-ettepanekut. Esiteks, Eestis jõuametite laevastik saab olla ainult üks ja selle kodusadamaks Miinisadam. On see arukas ettepanek?

Üks laevastik? Arvan küll. Kindlasti on mingid nüansid, millega tuleb tegeleda.

Miinisadam? Kui see ei ole Miinisadam, peab olema väga hea plaan, kuhu ja millise raha eest alternatiivne sadam teha. Eriti seda viimast poolt ei ole praegu täidetud. See [uus mereväebaas] võib ka kuskil mujal olla, aga ma ei tea veel, kus siis.

Ka õhuvägi võiks olla üks, mis tähendaks PPA lennusalga toomist õhuväe koosseisu?

Tundub loogiline ja ressursisäästlik samm, aga proovime [esmalt] mereväe poolega nüüd hakkama saada.

Lõpetuseks: kas lähete Eesti suursaadikuks Washingtoni rõõmsamal ja rahulikumal meelel, kui see olnuks aasta tagasi?

Oleneb, mida selle aasta möödumise all täpselt silmas pidada. (Muigab) Aga lähen rõõmsal ja rahulikul meelel, meil on Washingtonis väga-väga hea saatkond.

Aastaga on vahetunud Ameerika Ühendriikides administratsioon, president.

Eesti on valmis töötama Ühendriikide iga administratsiooniga. Mulle endale on oluline, et praeguses administratsioonis on päris mitmed inimesed, keda varasemast sealsamas saatkonnas teenimisest isiklikult tunnen. Nii et selles mõttes on stardipositsioon suhteliselt parem, kui see olnuks aasta tagasi, tõesti.

Ja kuna saatkond on ise tugev, välisministeerium ja Eesti valitsus tähtsustavad suhet USA-ga, siis on mul seljatagune väga tugev. Nüüd tuleb mul endal pingutada, et neid ootusi mitte alt vedada.