Martin Helme: Eesti ei vaja kõikehõlmavat maksureformi

EKRE kongress.
EKRE kongress. Autor/allikas: Siim Lõvi/ERR

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) esimees Martin Helme ütles pühapäeval erakonna kongressil peetud kõnes, et Eesti ei vaja kõikehõlmavat maksureformi, sest pole vaja ümber teha seda, mis toimib.

Helme ütles kõnes, et maksude tõstmine pole ainus viis riigi tulude suurendamiseks.

"Oleme näidanud valitsuses, et on palju parem tee. Makse tuleb alandada, et inimestel ja ettevõtetel läheks hästi, ühiskonna üldine jõukus kasvaks ning sellega koos ka riigi maksutulu, millega aidata tegelikke abivajajaid, mitte võimuerakondadele lähedalseisvaid huvigruppe," rääkis ta.

"Kui miski töötab, ei ole vaja seda ümber teha. Eesti ei vaja kõikehõlmavat maksureformi. Meil on Reformi- ja Keskerakonna poolt mängitavas maksudebatis väga selge seisukoht. Teie tahate makse tõsta, meie tahame makse langetada. Mulle see debatt sobib! Mulle sobib, et nii, nagu väga paljudes teisteski küsimustes, on kõik ülejäänud erakonnad ühel pool ja Konservatiivne Rahvaerakond teisel pool. Rahva pool! Kui tõesti tahta midagi maksusüsteemis muuta, tuleb eesmärgiks seada luua maksukeskkond, milles inimesed ja ettevõtted kasvatavad jõukust ja see toob majanduskasvu, mis omakorda toob palgakasvu ning selle läbi kasvavad ka maksulaekumised," kõneles Helme.

Tema sõnul tuleb ehitada maksusüsteemi, mis tekitab Eestisse tootmist, sest tootmine on iga riigi rikkuse alus.

"Me tahame maksusüsteemi, mis tagab piisavalt vahendeid riigile, et aidata nõrgemaid ja hädas olijaid, kuid ei loo juurde lõputult tasuta asju kõigile, sest sellist riiki ei pea üleval ükski maksukoormus. Sotsialism ei töötanud Eestis Vene ajal, ei tööta praegu Kuubas ega Venezuelas ega hakka tööle ka järjekordsel katsel siin."

Martin Helme kõne täismahus:

Head erakonnakaaslased!

Kui te mulle täpselt aasta tagasi erakonna juhi ohjad usaldasite, lubasin, et loome eelolevateks kohalikeks valimisteks igasse omavalitsusse osakonna, et minna kõikjal välja oma nimekirjadega. Me liigume selle ülesande täitmisel hästi edasi. Ütlesin, et peame kasvatama erakonna liikmeskonda ja seegi edeneb jõudsalt – aasta jooksul on meiega liitunud üle tuhande inimese. Ütlesin, et peame uusi inimesi rakendama erakonna töös ja paljud neist ongi täna siin delegaatidena. Teeme oma uute erakonnakaaslaste tervituseks ühe vägeva aplausi! Püstitasin eesmärgi saada peaministri parteiks ja täna liigume selles suunas, et saada kõige suurema toetusega erakonnaks Eestis. Teame, et sinna on veel omajagu minna, aga keegi ei pöörita selle teostatavuse peale enam silmi, pigem pühitakse otsaeest külma higi.

Samas, mitte kõik ei ole läinud plaanipäraselt. Aasta tagasi olime me valitsuserakond, kes suunas Eesti elu oma otsuste ja tegudega. Neid kahte aastat, mil me valitsuses olime, kasutasime me tõhusalt ja saavutasime muljetavaldavalt palju. Meil ei ole midagi häbeneda, võime valimistel rahvale ausa pilguga silma vaadata. Meie osalusel valitsus oli taasiseseisvunud Eestis ainus, mis seisis eesti inimese eest!

Praegu saame poliitikat suunata palju vähemate vahenditega opositsioonipingilt. Kuigi valitsuse langemine ei olnud meie otsus, on see igal juhul tagasilöök nii erakonnale kui selle juhile, veelgi enam aga – meie toetajatele. Seetõttu peab meie eesmärk päevapoliitikas juhinduma lihtsast tõdemusest: Eestile pole hea ükski valitsus, kui selles ei osale EKRE ja vastupidi, iga valitsus, milles osaleb EKRE, on Eestile hea. Niisiis, me peame töötama selle nimel, et järgmine valitsus moodustada juba ise.

Meie oponendid püüavad jätta muljet, nagu oleks kaks aastat EKRE valitsemist olnud saavutustevaene. Juhindutakse goebbelslikust maksiimist, et kui piisavalt kaua ühte valet korrutada, siis muutub see tõeks.

Meie asi on valijatele meelde tuletada, et vastupidiselt laimujuttudele on meil valitsuses olemise ajast ette näidata mahukas saavutuste nimekiri. Suutsime kõike seda teha hoolimata asjaolust, et esimese aasta valitsuses olime me sisuliselt käivitusfaasis, kogudes hoogu, seades plaani ja kehtestades ennast oma valdkondade üle, ning teise valitsusaasta võttis enda alla täielikult koroonakriis. Kriis, mille esimese laine lahendamisel oli meie valitsus Euroopa üks edukamaid. See edu on kontrastis meid asendanud valitsuse saamatusega, kes suutis vaid mõne kuuga viia Eesti Euroopa ja maailma kõige kõrgema nakatumisega riikide tippu ega saa vaktsineerimisega jätkuvalt hakkama.

Olime esimene valitsus Eestis viimase 20 aasta jooksul, mis alandas makse. Nagu valimistel lubasime, alandasime tarbimismakse, sest see annab kõige otsesemalt tunda inimeste rahakotis. Tõime alla nii alkoholiaktsiisi, diisli, gaasi, elektriaktsiisi. Tegime ära metsamüügist saadava tulumaksu soodustuse, et hoida ära maa müüki välismaalastele või suurfirmadele, aidates nii metsamaad hoida Eesti omaniku käes. Tegime seda kõike hoolimata ülimalt vihasest vastutööst nii parlamendis, koalitsioonis kui ka ministeeriumites, hoolimata libameedia ilkuvast kajastusest, kes oli küll varasemalt kõvasti kritiseerinud aktsiisitõuse, kuid ei suutnud end viia selleni, et kiidaks nende alandamist, kui niiöelda vale erakond asja ära tegi. Aga ära me selle tegime ja meie maksualandused tõid kaasa Euroopa suurima hinnalanguse, mis jättis eesti inimeste kätte rohkem vaba raha, kasvatades nii meie inimeste ostujõudu. Lisaks andsid maksualandused Eesti ettevõtetele koroonaolukorras hingamisruumi ning lõpetasid sisuliselt piirikaubanduse. Needsamad maksualandused koos riigipoolsete toetustega aitasid Eesti majandusel tulla koroonakriisist välja ühe kiirema majanduskasvuga Euroopas, mistõttu on jutud tohutust eelarveaugust täiesti sisutud. Eelarvet täidab majanduskasv, mitte maksutõus.

Aitasime oma ettevõtteid koroona ajal erakorraliste toetuste ja laenudega, mis sundis erinevalt eelmisest kriisist sel korral ka kommertspanku tulema nii ettevõtetele kui eraisikutele vastu massiliste maksepuhkustega. Meie valitsuse ajal suunasime 200 miljonit eurot raha maaettevõtetele, kellel oli raskusi pangast laenu saamisega, tegime põllumeestele erakorralised kriisitoetused 12 miljoni eest, võitlesime Brüsselist välja põllumajandustoetuse tõusu naabritega võrreldavale tasemele.

Alustasime tegelikku piiri välja ehitamist Venemaaga, ehitasime päästjatele ja politseinikele ka maapiirkondades välja korralikud moodsad komandod, panime käima uute piirivalvekopterite ja -laevade ostud. Kuigi uus valitsus on need plaanid kalevi alla pannud, alustasime – nii nagu valijatele lubatud – piirivalve tugevdamist eraldi struktuuriüksusena PPA sees. Tegime ära mitmed seadusemuudatused, mis raskendavad odavtööjõu Eestisse toomist.

Panime käima neljarealiste maanteede ehituse ja Saaremaa silla rajamise. Surusime riigikaitses koalitsioonipartneri ja kaitseväe juhtkonna ägedast vastuseisust hoolimata läbi ühe kriitilise võimekuslünga likvideerimise ehk hankisime rannakaitse. Õhutõrje hankimise pidime ette võtma sel aastal.

Tegime ära ka pensionireformi. Kuigi seda seostatakse Isamaa lubadusega, tasub meenutada, et see oli ka meie valimislubadus ning eelnõu ettevalmistus toimus minu juhitud rahandusministeeriumis. Mina olin ka see minister, kes eelnõud riigikogus mitu korda kaitses ning hiljem riigikohtus selle eest seisis. Pensionireformi vastu olid kõik alates rahvusvahelistest organisatsioonidest, Eesti Pangast, põhjamaade kommertspankadest, meedia ning loomulikult hüsteeriline ja räuskav opositsioon. Aga ära tegime. Sellised me olemegi. Lihtsalt läheme eesti jonniga läbi halli kivi!

Kahjuks jäi ka tegemata väga palju. Jõudsime meie valitsuse viimastel päevadel välja kuulutada rahvusvahelise hanke tööülesandega võtta pulkadeks lahti e-valimised, kontrollida kogu e-valimiste koodi algusest lõpuni, testida kogu tarkvara turvalisust ning analüüsida kogu protsessi usaldusväärsust tervikuna. Uus valitsus tühistas selle hanke väitega, et pakkumised olid liiga soodsad. Pooleli jäi eelnõu, millega oleksime viinud põhiseadusesse rahvaalgatuse ehk otsedemokraatia peamise tööriista. Omaenese valitsuse kukutamise järel kukutas Keskerakond läbi ka referendumi korraldamise traditsioonilise abielu kaitseks. Uus valitsus võttis kibekiiresti Riigikogu menetlusest tagasi meie poolt surutud välismaalaste seaduse, millega oleksime oluliselt piiranud ülikoolide kaudu toimuvat sisserännet Aafrikast, Aasiast ja slaavi riikidest.

Tähtis on mõista, et me ei kukkunud opositsiooni mitte selle pärast, et meie oleksime midagi valesti teinud. Väited, nagu oleks meie halb käitumine lõhkunud valitsuse, on Keskerakonna eneseõigustus. Tegelikult lõhkus valitsuse see, et Keskerakond ei olnud nõus täitma koalitsioonilepingu punkte, mis olid meile olulised, eelkõige immigratsiooni piiramisel ja perekonna kaitse teemadel.

Nii olimegi valiku ees, kas lepime valitsuses püsimise nimel soinistumisega ehk loobume oma peamistest põhimõtetest, või nõuame vankumatult kokkulepete täitmist. Valisime põhimõtted, andes endale aru, et see loob valitsuses väga tugeva vastasseisu. Minu kindla veendumuse järgi ei olnudki meil muud valikut. Kui oleksime olnud nõus tegema järeleandmisi oma tuumteemadel, oleks juhtunud kaks asja. Me oleks muutunud samasuguseks "rahvuslikuks" ja "konservatiivseks" erakonnaks, nagu Eestis juba on ja mis ei võitle lõppkokkuvõttes mitte ühegi asja pärast, sest võim on tähtsam kui aated. Loobudes enda poolt koalitsioonileppesse võideldud asjade ellu viimisest, poleks meid kellelegi vaja. Sest võim on vahend, mitte eesmärk. Vahend meie maailmavaateliste eesmärkide ellu viimiseks. Teiseks, kui oleksime leppinud, et me ei saa oma kõige olulisemaid programmilisi punkte realiseerida, kuna partnerid leidsid lõputuid ettekäändeid oma lubadustest taganemiseks, oleks olnud selge, et me oleme valitsuses jalamatt, kes ei suuda tegelikult mõjutada valitsuse poliitikat. Jäime endale kindlaks ega andnud tegelikult ka ettekäändeid meie pärast valitsust lõhkuda. Lõpuks lõhkus valitsuse ikkagi mitte mõni EKRE teemal pastakast imetud skandaal, vaid vana hea Keskerakonna korruptsioon.

Nagu näete, oleme pidanud kinni ka sellest eelmisel aastal esimeheks kandideerides antud lubadusest, et me jätkame seismist oma tuumikteemade eest. Nendeks on ikka normaalse perekonna tugevdamine, rahvusriigi ja eestluse arendamine ja eesti inimeste elujärje parandamine.

Oleme ainus partei Eestis, kes seisab sellise riigi eest, mille võitlesid Vabadussõjas välja meie vaarisad ja mille taastamisel suur osa meist 1991. aastal osales. See on eestlaste rahvuskodu, riik, kus eelisarendatakse meie keelt, kultuuri ja rahvuslikku eripära. Riik, kus me saame oma elu korraldada ise, oma äranägemise järgi, lähtudes oma kommetest ja kultuurist, oma identiteedist. Selle eesmärgi täitmiseks on vaja tugevdada normaalset perekonda, anda noortele kindlustunne, et nad sooviks saada ja kasvatada lapsi. Just see on keskmises ja pikas perspektiivis lahendus nii meie tööjõupuudusele kui väikestele pensionitele. Ilma selleta, et meil oleks rohkem lapsi ei ole ühelgi teisel pingutusel pikas plaanis mõtet. Eesti Konservatiivsel Rahvaerakonnal on väga tugev programm laste ja noorte toetamiseks, alates sünni- ja lastetoetusest, jätkates lasteaia, kooli, trenni, teatri või muuseumi külastuse muutmisest kättesaadavaks, jätkates kodulähedase kooli ja lasteaia koha tagamisega, jätkates sellise teedevõrgu ja interneti loomisega, et ka maal saab normaalselt elada, töötada ja õppida, lõpetades sellega, et me loome oma lastele turvalise kasvukeskkonna, kus vanemad ei pea muretsema, et meie lastele lastakse lasteaias ligi väärastunud nokulaulu leelotajaid või koolis ligi saatanlikud soovahetuse propageerijaid. Need võikad lastepilastajad on juba kohal! Nende välja tõrjumine meie haridussüsteemist ja ka avalikust arutelust on meie üks tähtsamaid ülesandeid. Selleks tuleb mobiliseerida just lapsevanemad ja selleks pole paremat aega ega kohta kui kohalikud valimised. Just selles valguses tahan avaldada siirast tunnustust ja reservatsioonideta toetust Ungarile nende sammudes kaitsta lapsi perverssete ideoloogiate ja ilgete ajupesijate eest! Elagu Ungari hõimuvelled! Täpselt samuti tuleb tunnustada Poolat nende rahvusliku valitsuse sammude eest puhastada haridussüsteem neomarksistlikest õpetustest ja globalistide propagandast. See töö seisab ka meil ees!

Rahvuskodu hoidmise nimel on vaja ülima intensiivsusega seista range immigratsioonipoliitika eest. Immigratsioon Eestisse kasvab igal aastal ning seisame silmitsi reaalse ohuga muutuda vähemusrahvaks oma põlisel kodumaal. Omariikluse, ammugi rahvusriigi hoidmine sellises olukorras muutub võimatuks, nii nagu muutub võimatuks tagada elementaarne turvalisus või majandusliku heaolu kasv praegu siin olevatele inimestele. Meie kvoot on jätkuvalt null!

Oleme jätkuvalt ainus partei Eestis, mis seisab otsedemokraatia eest. Kuigi meie valitsuse koalitsioonileppesse kirjutati rahvaalgatuse põhiseadusesse viimine sisse, käisid vaidlused selle detailide üle pooleteist aastat. Tegelikult oli probleem ikkagi selles, et koalitsioonikaaslased ei tahtnud sellega edasi liikuda. Rahvale suurema otsustusõiguse andmine tekitas neis olemuslikult tõrkeid. Ja kuigi Keskerakond on teinud varem korduvaid seadusalgatusi presidendi otsevalimisteks, ei saanud me sel kevadel kahekuise küsimise järel ainsatki allkirja eelnõule, mis muudaks Eestis presidendi otse valitavaks.

Ehk siin peitubki vastus ka küsimusele, miks kaotavad tänased võimuerakonnad toetust. Sest nad ei seisa oma valijate eest, nad ei täida oma lubadusi ja neil ei ole kunagi piinlik kokkulepetest taganemise või kahepalgelisuse pärast. Nii võis poliitikat teha valijaid kaotamata seni, kuni inimestel puudus alternatiiv, sest kõik teised olid samasugused. Nii ei saa aga poliitikat teha valijaid kaotamata, kui võimalik on minna toetama parteid, kes täidab kokkuleppeid koalitsioonis ja peab valijatele antud lubadusi.

Oleme ka ainus erakond, mis seisab niisuguse maksupoliitika eest, mis ei lüpsa inimesi. Selle tõestuseks on meil valitsusest ette näidata teod. Tänased libaliberaalsed valitsuserakonnad on omavahel kokku leppinud hakata pidama maksudebatti lootuses, et see nihutab poliitilise vaidluse teemadele, kus nemad kahekesi saavad mängida suurt vastasseisu, mis peaks aitama neil ühiskonna jälle lõhki ajada ja valijad emma-kumma taha koondama. Ühtlasi ei peaks siis rääkima ei homodest, immigrantidest ega Euroopa Liidu võimukaaperdamistest. Tegemist on mitmekordse petuskeemiga. Esiteks ei ole loomulikult mingit tegelikku vastasseisu. Nii Keskerakond kui Reformierakond tahavad maksukoormust tõsta. Nendevaheline vaidlus käib lihtsalt selle üle millist maksu ja kui palju tõsta. Teiseks on nad maksudebati algatanud, varjamaks eesti inimeste eest tõsiasja, et Euroopa Liit on asunud maksupoliitikat liikmesriikidelt ehk valijatelt endale kaaperdama ning soovib tagaukse kaudu, ilma igasuguse demokraatliku protsessita või legitiimse mandaadita meie eest meile makse kehtestama hakata. ALDE-sse kuuluvad Keskerakond ja Reformierakond on muidugi innukalt nõus eesti valijalt selle õiguse ära andma Brüsseli bürokraatidele, kes alluvad Saksa ja Prantsuse juhtidele. Kui see peaks juhtuma, muutub seegi vähene demokraatia ja omariiklus, mis meil praegu on, täielikuks farsiks. Kolmandaks on kõik välja käidud maksuideed üheselt eesti inimesi vaesemaks tegevad ning meie ettevõtteid kahjustavad. Küll aga on aimatav, et värskelt kokku kraabitud maksurahaga hakatakse toetama üksikuid mõjukaid ja niigi jõukaid huvigruppe.

Petukaup on ka see põhjendus, miks peaks makse tõstma. Ei, meil ei ole mingit eelarvekriisi ja põhjatut auku, mida tuleb uute maksudega täita, nagu räägib Reformierakond. Ja meil ei ole vaja luua üha uusi ja uusi tasuta asju endaga hästi hakkama saavatele inimestele selle hinnaga, et meie tööd, omandit ja tarbimist maksustatakse üha kõrgemalt ja kõrgemalt, nagu soovib Keskerakond. Keskerakond oskab poliitikat teha ainult ühte moodi: jagada inimestele kellegi teise raha, et vastu küsida hääli. Olles nendega koos valitsuses olnud, võin kinnitada, et nende meelest tulebki raha lihtsalt seina seest. Reformierakond soovib aga maksureformiga suurendada väiksema ja keskmise sissetulekuga inimeste maksukoormust, et vähendada kõrgema sissetulekuga inimeste makse. Kui Robin Hood võttis rikastelt ja jagas vaestele, siis Reformierakond soovib teha täpselt vastupidi – võtta vaestelt ja jagada rikastele.

Ma ei nõustu võltslähtekohaga, et ainus viis riigi tulusid suurendada on see, kui inimeste ja ettevõtete käest raha rohkem ära võtta. Oleme näidanud valitsuses, et on palju parem tee. Makse tuleb alandada, et inimestel ja ettevõtetel läheks hästi, ühiskonna üldine jõukus kasvaks ning sellega koos ka riigi maksutulu, millega aidata tegelikke abivajajaid, mitte võimuerakondadele lähedalseisvaid huvigruppe.

Kui miski töötab, ei ole vaja seda ümber teha. Eesti ei vaja kõikehõlmavat maksureformi. Tõesti, vaadates, kuidas on reformitud meie haridust ja koolivõrku, tehtud haldusreformi, reformitud piirivalvurid politseinikeks, reformitud eelarve tegemist või tervishoidu on ütlematagi selge, et maksureform teeb asju halvemaks. Meil on Reformi- ja Keskerakonna poolt mängitavas maksudebatis väga selge seisukoht. Teie tahate makse tõsta, meie tahame makse langetada. Mulle see debatt sobib! Mulle sobib, et nii nagu väga paljudes teisteski küsimustes on kõik ülejäänud erakonnad ühel pool ja Konservatiivne Rahvaerakond teisel pool. Rahva pool! Kui tõesti tahta midagi maksusüsteemis muuta, tuleb eesmärgiks seada luua maksukeskkond, milles inimesed ja ettevõtted kasvatavad jõukust ja see toob majanduskasvu, mis omakorda toob palgakasvu ning selle läbi kasvavad ka maksulaekumised. Me peame ehitama maksusüsteemi, mis tekitab Eestisse tootmist, sest tootmine on iga riigi rikkuse alus. Me tahame maksusüsteemi, mis tagab piisavalt vahendeid riigile, et aidata nõrgemaid ja hädas olijaid, kuid ei loo juurde lõputult tasuta asju kõigile, sest sellist riiki ei pea üleval ükski maksukoormus. Sotsialism ei töötanud Eestis Vene ajal ei tööta praegu Kuubas ega Venezuelas ega hakka tööle ka järjekordsel katsel siin.

On veel üks teema, kus me võitleme sisuliselt üksi. See on vabaduse teema. Meil on valitsuses kaks erakonda, kes nimetavad ennast liberaalideks, tegeledes samas igapäevaselt vabaduste lämmatamisega. Reformierakond üritas juba opositsioonis olles tekitada Eestis tsensuuri, esitades niinimetatud vihakõneseaduse. Ainus viha, mida mina näen, on libaliberaalide viha tsensuurivaba kõne vastu. Valitsusse saades tõid nad parlamenti seaduse, mis tsenseerib mitte üksikisikuid, vaid meediaettevõtteid. Ikka nende vanade tuttavate reeglite järgi: homosid, neegreid, immigrante ja kurjategijaid ei tohi mitte kuidagi kritiseerida. Oleme siiani suutnud seda seadust parlamendis kinni hoida.

Nägime libaliberaalide instinktiivset käeliigutust kabuuri poole, kui aprillis tulid inimesed Toompeale ja Vabaduse väljakule avaldama meelt valitsuse poliitika vastu. Andrus Ansipi nõukogude aegne kool on Reformierakonnas edukalt järgmisele põlvele pärandatud, ka Kaja Kallas saatis koerad meeleavaldajate peale. Mäletate, kuidas reformierakondlased hüsteeritsesid opositsioonis olles, et EKRE-l on hirmus kõva käe ihalus ja me ehitame politseiriiki. Mitte midagi taolist muidugi ei olnud, tegelikkuses olime just meie need, kes hoidsid valitsuses kinni euroliidust ette kirjutatud tsensuuriseadusi, ministeeriumites valmis küpsetatud superandmebaaside seadusi ja riigiametitele kodanike üle suurema võimu andmise erinevaid seadusi. See, et neid kõiki asju üritab tänane valitsus teerulliga läbi suruda, näitab, et Eestis pole ühtegi tegelikku liberaalset parteid. Küll aga on olemas vabadust hindav ja kaitsev partei. Konservatiividena oleme alati teadnud, et meile on oluline mitte ainult Eesti vabadus, vaid ka inimeste vabadus Eesti sees. Ja me oleme ainus erakond, kes seisab veel ettevõtlusvabaduse eest. Meie oleme see partei, kelle poole vaatavad viimases lootuses need inimesed, kellel on riigile ainult üks lihtne soov: laske mul rahulikult oma elu elada.

Muide, ettevõtlusvabadus on taas tõeliselt ohus. Euroopa Liidus ollakse kliimahüsteeriaga jõutud tasemele, kus kõik tahetakse kinni panna, pankroti maksustada, ära keelata. Absurdsed ja olemuslikult inimvaenulikud eesmärgid kliimaneutraalsusest ehk CO2 tekke likvideerimisest ei ole mitte ainult märk võimul olevate neomarksistide langemisest tagasi lõssenkismi ja mitšuurinluse hulluste lumma pöörata jõed tagurpidi voolama ja panna Marsil kasvama õunapuud, vaid see tähendab tänase elatustandardi järsku langust ja inimeste massilist vaesumist. Kui elektri hind tõuseb vähemalt kümme korda ja selle tagajärjel kaovad viimasedki kõrget lisandväärtust pakkuvad töökohad; kui transpordi hind kodust tööle kasvab uute maksude ja uute kütuste tõttu samuti kordades; kui kodu kütmine ei lähe mitte ainult kordades kallimaks, vaid kodudes keelatakse ära tõsta temperatuur näiteks üle 18 soojakraadi, nagu Inglismaal on ette pandud, sest kliimaneutraalsus nõuab ohvreid; kui soojamaareis muutub erinevate maksude ja keeldude tõttu sedavõrd kalliks, et ainult ülirikkad või kõrged riigiametnikud saavad veel lennukipiletist unistada – siis oleme me lubanud ära hävitada selle heaoluühiskonna, mille nimel me 1990. aastatel olime valmis sööma kartulikoori. Aga me oleme tagasi kukkunud ka feodaalühiskonda, kus 95 protsenti inimestest sündis ja elas samas linnas või külas, lahkumata sealt elu jooksul kordagi ning rügades varajasest noorusest kuni surmani selleks, et kehvake toit laual oleks.

Kõik seda nõuab meilt Euroopa Liit. Kõike seda on innukalt nõus läbi viima Keskerakond ja Reformierakond. Neid ei huvita, et see toob kaasa sotsiaalse katastroofi Ida-Virumaal. Neid ei huvita, et see toob kaasa massilise vaesumise kogu Eestis. Neid huvitab Brüsseli kiitus.

Meid Brüsseli kiitus ei huvita. Ei huvita ka nende laitus. Meid huvitab see, mis on kasulik ja vajalik Eesti rahvale. Ka siin eristume kogu ülejäänud poliitilisest maastikust. Me oleme ainus erakond Eestis, mis seisab Eesti huvide eest eelkõige. Kelle jaoks euroopalikud väärtused ei ole mitte vikerkaarelipp, vaid rahvuslus, kristlus ja vabadus. Brüssel on kujunenud kõigi nende tegelike euroopalike väärtuste peavaenlaseks. Kui Euroopa Liit ei muuda oma dekadentlikku ja totalitaristlikku kurssi, ei lõpeta rahvusriikide hävitamist immigratsiooniga, normaalsuse ning traditsioonilise perekonna hävitamist homoagendaga, majanduslikku heaolu hävitamist kliimahüsteeriaga ning demokraatia hävitamist võimu tsentraliseerimisega, siis ei saa me selles liidus edasi olla. Mille nimel? Mis on see, mis kaalub üles meie rahva välja vahetamise ja välja suremise oma kodumaal? Mõned miljonid eurotoetusi? Kellele? Siia kolinud ukrainlastele? Siin üle võtnud moslemitele?

Head erakonnakaaslased! On selge, et lähikümnendil seisab meil ees põhimõtteline ja lepitamatu vastasseis Euroopa Liiduga nii energeetika teemal, perekonna kaitse teemal, immigratsiooni teemal kui maksude ja eelarve ehk demokraatliku kontrolli teemal. Meil seisab ees valik, kas jääme suveräänseks riigiks, vajadusel Euroopa Liidust lahkudes või muutume vähese otsustusõigusega provintsiks, mis varem või hiljem immigrantidega üle ujutatakse. Te teate, mis poolel selles võitluses seisab meie erakond!

Head sõbrad!

Kui meie valitsus oli taasiseseisvunud Eesti parim valitsus, siis selle asendas Eesti kõigi aegade kõige halvem valitsus. Kaja Kallase peamine eesmärk paistab olevat meie tehtu lammutamine või tühistamine. Uue valitsuse kliimapaanikast tulenev tegevusplaan ja nende plaanitav maksupööristorm toob vältimatult kaasa Eesti inimeste elujärje halvendamise. Kui meie valitsuse regionaalpoliitika tegeles elu tagasitoomisega maale, siis tänase valitsuse poliitika maksude, energeetika, hariduse, teedeehituse ja tööjõu valdkondades toob kaasa elu jõulise väljasuretamise maal. Üksikute ettevõtjate omakasu ja sorosliku ideoloogia truuduses tahetakse avada veelgi enam niigi lahtiseid immigratsiooniväravaid. Süüdimatu, süsteemitu ja põhjendamatu kärpepoliitika lainel nõrgestatakse meie riigikaitset. Suutmatusest kuidagigi hakkama saada koroonaga või vaktsineerimisega juba rääkisin, samuti tänase libaliberaalide valitsuse pugejalikkusest euroliidu ja sealt tulevate väärastunud ideoloogiate ees.

Meie ülesanne on eesti inimestele meelde tuletada, et sai ka teistmoodi. Meie ülesanne on valijatele näidata, et on olemas alternatiiv. Meie ülesanne on inimestele ise näidata, kes me oleme, muidu jääb kõlama meie oponentide vale meie kohta. Meie ülesanne on koondada EKRE taha kõik need inimesed, kes ei nõustu tänase valitsuse hukutavate poliitikatega. Seda tehes kehtestame end poliitikas nii jõuliselt, et riigi valitsemine Eestis pole võimalik ilma meiega arvestamata olgu me opositsioonis või koalitsioonis.

Saame seda teha juba sel sügisel, kohalike valimiste ajal. Oleme oma nimekirjadega väljas pea igas Eesti omavalitsuses, ikka selleks, et igas Eesti nurgas saaks inimesed anda oma hääle EKRE-le.

Kallid erakonnakaaslased, kohalikud valimised on igale erakonnale test sellest, kui tugevad oleme rohujuuretasandil. Just siin on igal erakonna liikmel võimalus, lausa kohustus panna käed külge ja aidata meie maailmvaadet edasi viia. Nimekirjade ja programmide tegemine on kõikjal Eestis täies hoos. Kutsun kõiki erakonna liikmeid olema aktiivsed, liituma oma kodukandi EKRE nimekirjaga, osalema kampaaniaüritustel tänavanurgal või laadaplatsil. Meid on 10 000! Kui me kõik lähikuudel iga nädal kasvõi mõne tunni panustame oma erakonna heaks, oleme teinud tõhusamat kampaaniat, kui tooks miljonite eurode eest reklaampinna ostmine. Otsesuhtlus inimestega loeb. Vahetu kontakt on kõige tõhusam. See on ka võimalus saada oma valijatelt tagasisidet ootustest või ka etteheidetest, mis inimestel meile on. Kuulata inimesi, võtta arvesse nende arvamust, just see on see, mis on teinud meist Eesti ainsa tõelise rahvaerakonna.

Soovin meile kõigile tööindu ja võitlustahet. Soovin, et me võitleks oma kalli Eesti eest rõõmuga, teades, et me ajame õiget asja. Soovin meile üksmeelt ja teineteise toetamist. Meid kannab armastus oma maa ja rahva vastu.

Eesti eest!

Toimetaja: Merili Nael

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: