1985. aasta detsembris sai Turkmeeni NSV kompartei juhiks ministrite nõukogu esimees Saparmurat Nijazov. 1990. aastal valiti ta ühtlasi Turkmeeni NSV ülemnõukogu esimeheks. Presidendi ametikoht seati sisse veel enne selle kinnitamist konstitutsioonis. Ainsa kandidaadina valiti 27. oktoobril 1990 üldvalimistel 98,3 protsendi häältega presidendiks Nijazov.

26. oktoobril 1991 hääletas referendumil Türkmenistani iseseisvuse poolt 94 protsenti elanikest. Pärast uue konstitutsiooni vastuvõtmist valiti Nijazov ainsa kandidaadina 99,5 protsendi häältega Türkmenistani presidendiks.

1993. aastal nimetati Nijazov parlamendi otsusega kõigi türkmeenide isaks maailmas. Samal ajal võeti vastu seadus, mis keelas vanglakaristuse ähvardusel presidendi igasuguse kritiseerimise. Aeg-ajalt korraldas Nijazov võimustruktuurides suurpuhastusi.

1994. aastal pikendati Nijazovi presidendivolitusi kaheksa aasta võrra. 1999. aastal kuulutati Nijazov aga eluaegseks presidendiks ja talle omistati tiitel Türkmenbaši. Selleks ajaks oli Türkmenbaši oma riigi muust maailmast praktiliselt isoleerinud, igasugune teisitimõtlemine keelatud. Türkmenbaši isikukultus oli võtnud mõeldamatu ulatuse.

Kõigile üllatuseks muutus endine kommunist lisaks radikaalseks rahvuslaseks. Aastatel 2003–2005 viidi läbi kampaania topeltkodakondsuse keelustamiseks, sundimaks venekeelseid elanikke võtma Türkmenistani kodakondsuse. Need, kes ei soovinud loobuda Venemaa kodakondsusest, jäid ilma Türkmenistani kodakondsusest ja nad tõsteti oma kodudest lihtsalt välja. Paljud venelased müüsid oma kodud odavalt maha ja põgenesid.

Kui ametlikel andmetel elas alla viie miljoni elanikuga Türkmenistanis 1989. aastal 334 000 venelast, siis 2010. aastaks oli neid alles jäänud veidi üle 100 000. Venelaste lahkumist mõjutasid ka Türkmenistani suhted Venemaaga. 1995. aastal kuulutas Türkmenistan end neutraalseks riigiks ja lahkus SRÜ koosseisust. Kõigi SRÜ riikidega kehtestati karm viisarežiim.

Kui enne iseseisvust võis türkmeenikeelset haridust saada vaid Asgabati pedagoogilises instituudis põhikooli türkmeeni keele ja kirjanduse erialal, siis Türkmenbaši ajal muudeti kogu venekeelne kõrg- ja põhiharidus türkmeenikeelseks. Kirjakeel viidi kirillitsalt üle ladina tähestikule.

Üle kogu riigi püstitati ausambaid Türkmenbašile, tema portreed rippusid kõikjal. Kõige suurem kullatud Türkmenbaši ausammas püstitati pealinna Aagabatti ja see pöörles nii, et juhi ettesirutatud käsi näitas alati päikese suunas. Kalendrikuud ja nädalapäevad nimetati ümber tema ja ta ema auks.

Kõige tipuks oli aga Türkmenbaši suurteos "Ruhnama". See oli midagi türkmeenide eetikakoodeksi ja eepose vahepealset, mis kirjeldas imelist rahvuslikku ajalugu, näiteks et türkmeenid leiutasid ratta ja hakkasid esimestena maailmas rauda sulatama. Ilma "Ruhnama" tundmise eksami sooritamiseta ei olnud võimalik lõpetada kõrgkooli, püsida kõrges riigiametis ega isegi autojuhilube saada.

Türkmenistanis, kus Karakumi kõrb katab üle 70 protsendi riigi pindalast, on majanduse aluseks maagaas. Türkmenistanile kuulub hinnanguliselt kümnendik maailma maagaasi varudest. Varasemad puuvillapõllud läksid nisu alla, kuid leivavili ja selle saadused on Türkmenistanis defitsiidiks praeguseni.

Türkmenbaši võimu alguses suutis ta maagaasi müüa Iraanile ja seejärel kaubelda Venemaa käest sobiv hind. Venemaal ei jätkunud Lääne-Euroopa maagaasi ekspordi lepingute täitmiseks oma gaasist.

Nüüd on olukord muutunud ja Türkmenistani gaas läheb peamiselt Hiinasse mööda 2009. aasta lõpul valminud torujuhet Türkmenistan–Usbekistan–Kasahstan–Hiina. Maagaasi müügist saadud rahadega viis Türkmenbaši ellu mitmeid suurprojekte: riigi raudteevõrk ühendati Iraani omaga, rajati maanteid ja raudteid riigi eri osade vahel, ehitati Kesk-Aasia suurim mošee.

Siiski kulutas Türkmenbaši palju ka sotsiaalsetele programmidele: vesi, elektrienergia, gaas ja sool olid teatud ulatuses tasuta. Samal ajal keelas Türkmenbaši oma alamatele kuldhambad, noormeestel vuntside, habeme ja pikkade juuste kandmise, balleti, ooperi ja tsirkuse.

Türkmenbaši suri ootamatult ööl vastu 21. detsembrit 2006 südame seiskumise tagajärjel. Presidendi kohusetäitjaks määrati riikliku julgeolekunõukogu otsusel mõneti ootamatult Gurbangulõ Berdõmuhhamedov, kes alates 2001. aastast oli valitsusjuhi asetäitja ametikohal. Põhiseaduse järgi oleks kohusetäitjaks pidanud saama parlamendi esimees, kuid sama ootamatult algatati tema suhtes kriminaalasi. 2007. aasta veebruaris valiti Berdõmuhhamedov Türkmenistani presidendiks.

Berdõmuhhamedovi imeline karjäär pani paljusid otsima sellele varjatud seletust. Laialt on Türkmenistanis levinud arvamus, et Berdõmuhhamedov on tegelikult Türkmenbaši sohilaps. Pärast meditsiiniinstituudi lõpetamist alustas Berdõmuhhamedov 1980. aastal tööd hambaarstina külaambulatooriumis. Nooruses tegeles ta maadluse ja laskmisega. Temast sai meditsiiniteaduste doktor ja professor Türkmenistani meditsiiniinstituudis. 1997. aastal nimetati ta tervishoiu ja meditsiinitööstuse ministriks.

Türkmenistanis loodeti uuelt presidendilt demokraatlikke vabadusi ja majandusreforme. Kui alguses tunduski, et Berdõmuhhamedov püüab valitsemist liberaliseerida ja Türkmenbaši isikukultust ühiskonnast välja juurida, siis peagi muutus ta Türkmenbašist veelgi veidramaks diktaatoriks.

Kui alguses lisas Berdõmuhhamedov sotsiaaltoetuste nimekirja veel kõigile 120 liitrit bensiini auto kohta tasuta, siis 2019. aastal tasuta asjade jagamine lõppes. Türkmenbaši ausambad ja portreed asendusid uue juhi omadega, kes võttis endale aunimetuse Arkadag. Meie kultuuriruumis võiks see kõlada kui kaitseingel.

Berdõmuhhamedov on riigi esimuusik, kelle laulukeste saatel tantsivad kohustuslikult kõik riigialamad, riigi esisportlane, arhitekt, täpsuskütt, arst, ratsutaja, botaanik jne. Ta on kirjutanud üle 70 raamatu kõige erinevamatel teemadel. Türkmenistanis on keelatud mustad autod, naised ei tohi värvida juukseid heledaks, värvida küüsi ega kanda kullast ehteid. Arkadagi viimaseks saavutuseks oli koroonaviiruse keelustamine Türkmenistanis.

Berdõmuhhamedov on kohati püüdnud teeselda demokratiseerimist, kuid see ei ole veenev. Türkmenistani demokraatlik partei asutati 1991. aasta lõpus kompartei järeltulijana ja on sellest ajast kuni praeguseni võimupartei. Aastatel 2012–2014 registreeriti Türkmenistanis kaks uut parteid: töösturite ja ettevõtjate partei ning agraarpartei. Türkmenistan oli viimane endise Nõukogude Liidu vabariikidest, kus kehtis üheparteisüsteem. Uued parteid on vaid läbinähtav imitatsioon mitmeparteilisest süsteemist. 2018. aasta valimistel said mõlemad uued parteid esinduse parlamendis.

Keskmine palk Türkmenistanis on 80–85 dollarit. Sellest aastast on jahule ja jahutoodetele kehtestatud kaardisüsteem. Türkmenistani elanikud püüavad sellest koonduslaagrist põgeneda. Ühtedel andmetel elab vähemalt 15 protsenti Türkmenistani elanikest emigratsioonis. Türgis on neid vähemalt 500 000. Teised andmed räägivad kahest miljonist põgenenud elanikust.

Sellele tendentsile vastuseks keelas Berdõmuhhamedov kõigil noorematel kui 40-aastastel meessoost isikutel riigist lahkumise. Üksikutel eranditel tuleb koju sisuliselt pantvangi jätta abikaasa ja lapsed. Väljaspool riiki õppivate tudengite omakseid võidakse karistada vanglakaristusega, kui nad pärast lõpetamist kodumaale ei naase.

Ajakirjandusvabaduse indeksi järgi on Türkmenistan 2020. aastal maailma riikide seas 178. kohal, edestades vaid Põhja-Koread ja Eritread.