2001. aasta septembris toimus ÜRO konverents, mille tume vari saadab organisatsiooni praeguseni. Saatuse tahtel leidis vaid loetud päevad hiljem aset üks kurvemaid hetki Ameerika Ühendriikide ajaloos, mis viis sõjani Afganistanis. Nüüd, kakskümmend aastat hiljem, toimuvad samaaegselt nii konverentsi juubeliüritus kui ka sõja lõppvaatus. Nagu toona, tõotab ka praegu teine varjutada esimest.

31. augustist 8. septembrini 2001 toimunud "Rahvusvaheline konverents rassismi, rassilise diskrimineerimise, ksenofoobia ja seotud sallimatuse vastu" pidi saama rahvusvaheliseks võidukäiguks rassismivastases võitluses.

Erinevalt kahest Genfis toimunud eelkäijast 1978. ja 1983. aastal valiti kolmanda konverentsi toimumispaigaks Durban Lõuna-Aafrika Vabariigis. Valik oli igati sümboolne, sest just Durbanis vahistasid LAV-i ametivõimud 1962. aastal Nelson Mandela, kes veetis vangistuses järgnevad 27 aastat. Vastupidiselt ootustele, sai Durbani konverentsist hoopis vihaõhutamise ja antisemitismi kasvulava, mille mürgiseid vilju jagavad äärmuslased ja autokraadid oma järgijatele tänaseni.

22. septembril New Yorgis toimuval juubeliüritusel osalemisest on nüüdseks keeldunud Ameerika Ühendriigid, Kanada, Iisrael, Austraalia, Ühendkuningriik, Ungari, Austria, Holland, Bulgaaria, Tšehhi, Saksamaa ja Prantsusmaa. Eestis ei ole antisemiitliku ajalooga Durbani konverentsist veel räägitud. Euroopa Liidu liikmesriigi ja (veel) ÜRO Julgeolekunõukogu liikmena oleks aga viimane aeg sõna võtta.

Eellugu

1997. aastal toimunud 52. ÜRO Peaassamblee sessioonil otsustati ühiselt hakata korraldama kolmandat rahvusvahelist konverentsi rassismi, rassilise diskrimineerimise, ksenofoobia ja seotud sallimatuse vastu. Samal sessioonil laiendati märgatavalt ka Palestiina delegatsiooni sõnaõigust ÜRO-s.

Durbani konverentsi eelmänguna toimusid neli regionaalset konverentsi Strasbourgis, Santiagos, Dakaris ja Teheranis. Peaüritus jagati kolme raamistikku: diplomaatiline, noortele ja MTÜ-dele.

Tegemist oli esimese suure ÜRO konverentsiga uuel aastatuhandel, mille käigus loodeti saavutada kõike: arutada töömigrantide diskrimineerimist Lääne-Euroopas, peatada vihakõne levimine internetis ja luua dialoog orjakaubanduse ajaloo üle. Sisuliselt oli eesmärk arutada kõiki probleemkohti, mis praeguseni palju peavalu tekitavad.

Juba algfaasis, hakkasid pahatahtlikud soovid endast märku andma. Teherani eelkonverentsil keelasid Iraani ametivõimud osaleda nii Iisraeli passi omanikel kui ka juute esindavate MTÜ-de delegatsioonidel. Tänu toonase ÜRO inimõiguste ülemvoliniku Mary Robinsoni läbirääkimisoskusele saadi esimese konverentsipäeva lõpuks viisad juutide esindajatele. Siiski ei saavutatud läbimurret Iisraeli passide osas, mida Iraani Islamivabariik keeldub tunnistamast. Teheran jäi ainsaks eelkonverentsiks, kus Iisraeli delegatsioon ei osalenud.

Teherani piirkondliku konverentsi lõpuks MTÜ-de raamistiku arutelude käigus valminud lõppdokument sõnastas selge eesmärgi: "täielik ja rahvusvaheline Iisraeli isoleerimine apartheidiriigina". Rassismivastase võitluse asemel sai üritusest ettekääne inimõigustele sülitavatele diktatuuride ja vihakõne Iisraeli ning juutide vastu. Maailma Rassismivastasest Konverentsist muutus sisuliselt rassistlikuks rünnakuks.

Nelja eelkonverentsi dokumendid liideti kokku Genfis 2001. aastal, luues Durbani eeldokumendina ühtne deklaratsioon koos tegevuskavaga. Teherani "edusammust" innustatuna ei jätnud islamiriigid oma jonni.

Mitmed Lähis-Ida piirkonna delegatsioonid nõudsid Teherani Israeli-vastase sõnastuse lisamist lõppdokumenti ja tehes korduvaid ettepanekuid muuta Strasbourgi ja Santiago lõppdokumentides "holokaust" "holokaustid" vastu eesmärgiga luua pinnas holokausti ja juudi rahva kannatuste eitamiseks. Peale seda kui USA ja Iisrael olid juba teatanud konverentsil mitteosalemisest ja Euroopa Liit ähvardanud samaga vastata, suudeti teksti mõnevõrra pehmendada, kuid teravik jäi siiski Israelile.

Durban I, II & III

Durbani konverentsi tippkohtumise raames kõlas mitmeid Iisraeli demoniseerivaid kõnesid näiteks Yassir Arafatilt ja Fidel Castrolt. Kõigile osalejatele oli selleks hetkeks selge, et mitmel Islami Koostöö Organisatsiooni liikmesriigil ei ole vähimatki soovi rääkida rassismi ja diskrimineerimise teemadel, vaid kasutada Durbani rahvusvahelist profiili oma poliitilisteks eesmärkideks.

Kordades hullem sisu oli Durbani konverentsikeskuse kõrval MTÜ-de konverentsil, kus osales üle 3 000 MTÜ. Nende seas ka mitmed islamiriikide organisatsioonid, mis ründasid juute veel agressiivsemalt, kui peakonverentsi diplomaatiline raamistik.

Araabia Juristide Ühing jagas lendlehti Natsi-Saksamaa stiilis karikatuuridega juutidest. Mitmed MTÜ-d müüsid koopiaid kurikuulsastest "Siioni Tarkade Protokollidest"*. Üks populaarne Adolf Hitleri taustapildiga lendleht küsis: "Mis siis kui ma oleksin võitnud?" ja vastas lehe lõpus oma küsimusele: "Ei oleks Iisraeli". Samaaegselt korraldati igal konverentsipäeval tuhandete osalejatega meeleavaldusi, mille sõnumid ei kannata tsiteerimist.

Tänu EL-ile suudeti konverentsi lõppdokumendi sõnastust pehmendada, kuigi Islami Koostöö Ühingu liikmesriigid proovisid kuni viimase hääletuseni hoida dokumendi sisu võimalikult Iisraeli-vastasena.

2007. aastal kogunes ÜRO inimõiguste kommitee kutsumaks kokku tagasivaatavat konverentsi Durban I jooksul kokkulepitud rassismivastaste meetmete rakendamise ja edusammude kohta. Planeerimiskomitee eesistujaks valiti eduka lobistamise tulemusel Muammar Gaddafi juhitud Liibüa.

Esimese konverentsi tõttu avaldasid mitmed lääneriigid muret, et konverentsi Durban II hakatakse sarnasel moel ekspluateerima vihaõhutamiseks. Tagasivaatavat konverentsi boikoteerisid Austraalia, Kanada, Saksamaa, Iisrael, Ameerika Ühendriigid, Madalmaad, Itaalia, Uus-Meremaa ja Poola. Allesjäänud Euroopa Liidu liikmesriigid saatsid madalatasemelised esindajad.

6. oktoobril 2008 pidas ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni 60. aastapäeva üritusel Euroopa Parlamendis kõne ÜRO inimõiguste ülemvolinik Navanethem Pillay. Oma kõnes tunnistas inimõiguste ülemvolinik muuhulgas eksimusi eelmisel konverentsil:

"Seitse aastat tagasi 2001. aasta maailma rassismivastasel konverentsil jäi mõningate Durbani konverentsi äärealadel olevate mittetulundusühingute virulentne anitsemiitlik käitumine varjutama konverentsi poolt tehtavat kriitilise tähtsusega tööd. Oleme astunud samme, et ei toimuks säärast Durbani konverentsi põhiväärtuste reetmist."

Kahjuks ei oldud piisavalt õpitud. Korraldajatepoolse kõrgtasemelise kõnelejana pidas Durban II konverentsi avakõne Iraani president Mahmoud Ahmadinejad, kes oli mõned aastad varem tekitanud diplomaatilise intsidendi öeldes, et "Iisrael tuleks maa pealt pühkida". Iraani presidendi pöördumine muutus kiiresti vihakõneks, milles kõneleja märkis muuhulgas, et holokaust on väljamõeldud ettekääne palestiinlaste tagakiusamiseks ja et USA ning teiste lääneriikide valitsused saatsid juute "looma rassistlikku valitsust okupeeritud Palestiinas".

Vastuseks Ahmadinejadi kõnele lahkusid ÜRO Peaassamblee saalist kõigi Euroopa Liidu liikmesriikide saadikud, ka Eesti omad.

Hoolimata eelneva kahe konverentsi läbikukkumisest otsustati tagasivaataval üritusel korraldada 10. juubelile pühendatud üritus aastal 2011. Sarnaselt kahe eelnevaga boikoteeris seda suur hulk lääne demokraatlikke riike, aga seevastu kasutas suurem osa Lähis-Ida diktaatoreid üritust poodiumina antisemiitliku vihakõne levitamiseks.

Nõnda astus Durban III konverentsil üles Iraani Islamivabariigi välisminister Ali Akbar Salehi, kes kutsus Iisraeli "rassistlikuks režiimiks" ja mälestuskonverentsi boikoteerivaid lääneriike "võltsideks inimõiguste eest võitlejateks".

Tolleks hetkeks kuus kuud oma inimesi tapnud Bashar al-Assadi Süüria esindaja pidas vahutava kõne "kriminaalsest ja inimõigustevaenulikust Iisraeli apartheidisüsteemist", tuues kõigi vaatajateni jätkuvalt absurdse olukorra, kus maailma suurimad inimõiguste rikkujad kõnelevad suurte sõnadega vajadusest võidelda inimõiguste rikkumistega, mida panevad toime juudid.

Juutide hetkeseis

Juutide olukord üleilmselt ei ole tänu äärmusluse tõusule kiita ka praegusel ajal. 2018. aastal tellis Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet oma seni suurima antisemitismi uurimuse, mille käigus küsitleti 16 000 juuti 12 Euroopa liikmesriigis. Tulemused olid kurvastavad: 40 protsenti muretseb füüsiliste ja 47 protsendi verbaalsete rünnakute pärast avalikus ruumis.

Viimase 12 kuu jooksul oli antisemiitliku tagakiusamist kohanud 28 protsenti vastajatest. 38 protsenti on viimase viie aasta jooksul kaalunud koduriigist emigreerumist.

Prantsusmaal, Euroopa suurima diasporaakogukonnaga riigis, ei ole viimasest viiest aastast möödunud ükski vähemalt ühe surmava antisemiitliku rünnakuta. Lähiaastate suurim hüpe, 74 protsenti toimus vahemikus 2017-2018, mil ametlike andmete kohaselt registreeritud antisemiitlike rünnakute arv tõusis 311-lt 541-ni.

2019. aastaks moodustasid antisemiitlikud juhtumid üle poole kõigist Prantsusmaal registreeritud rassistlikult motiveeritud vihakuritegudest. Ei ole üllatav, et iga-aastaselt emigreerub suurusjärgus 3 000-5 000 Prantsuse juuti teistesse lääneriikidesse ja Iisraeli.

Mandri-Euroopa suuruselt teise juudi kogukonnaga Saksamaal registreeriti möödunud aastal 2 275 antisemiitlikult motiveeritud kuritegu. Tegemist on kõrgeima juhtumite arvuga alates 2001. aastast, kui Saksa politseiamet alustas eraldi poliitiliselt motiveeritud kuritegevuse klassifitseerimist. Viimase kahe aasta jooksul on registreeritud juhtumite arv kasvanud 26,5 protsenti. Märke trendi pidurdumisest pole.

Ameerika Ühendriikide suurima antisemitismivastase uurimus- ja teavitustööga tegeleva mittetulundusühingu ADL-i iga-aastase "Antisemiitlike intsidentide auditi" 2020. aasta väljaanne tuvastas kokku 2 024 vägivalla, vandalismi ja ahistamise juhtumit.

Kuigi 2019. aastaga võrreldes on toimunud neljaprotsendiline langus, tõusis antisemiitlike juhtumite arv 2019. aastal 12 protsenti võrreldes eelnevaga. Ka FBI iga-aastane vihakuritegude raport kinnitab kurba tõsiasja, et kõigist registreeritud vihakuritegudest moodustasid just antisemiitlikult motiveeritud enamuse ehk 58 protsenti. Olgugi, et juutide osakaal USA rahvastikust on kaks protsenti.

Durban IV

22. septembril toimub nn Durban IV ehk algse konverentsi 20. aastapäevale pühendatud üritus. Eesti sõnal on praegu palju kaalu nii ÜRO Julgeolekunõukogu kui ka Euroopa Liidu liikmena. Eesti seisab teelahkmel, aga tegelikult on ainult üks õige tee.

Võimalus oleks võtta diktaatorite ja vihakõnelejate pool, toetades oma osalusega ühe rahvusriigi ja rahvuse delegitimiseerimise protsessi, või siis seista oma liitlastega ühisrindena juudiviha, ÜRO konverentside kaaperdamise ja rassismivastase võitluse protsessi mõnitamise vastu. Säärase otsuse on langetanud 12 riiki, nende seas USA, Ühendkuningriigid, Prantsusmaa ja Saksamaa. Viimasena ja alles veidi üle nädala tagasi liitus üritust boikoteerivate riikide nimekirjaga Bulgaaria.

Hoolimata ürituse lähenevast tähtajast pole kahjuks seda välispoliitiliselt vägagi tähtsat otsustuskohta tõstatatud, mis näitab meie enda moraalse kompassi võimekust. Pole seda teemat ka puudutanud ükski punane inimõigusaktivist ega konservatiivne "Iisraeli sõber".

Seismaks vastu Teherani, Talibani ja teiste teokraatide püüdlustele, tuleb Eestil ühineda oma liitlastega ja boikoteerida Durbanit.