Kriminaalmenetluste alustamist ja mittealustamist reguleerib kriminaalmenetluse seadustik, mis ütleb, et kriminaalmenetluse alustamine on seaduse järgi võimalik vaid põhjendatud kuriteokahtluse korral. Kriminaalmenetlust ei tohi alustata selleks, et kuriteo tunnuseid otsima hakata.

Selline põhimõte kehtib õigusteoorias justnimelt selleks, et välistada võimalus, et riik saaks kergekäeliselt alustada protsessi, mis on menetlusosaliste jaoks paratamatult kurnav. Seetõttu prokuratuur kriminaalmenetluse algatamiseks alust ei näinud.

Tuleb vaadata kaugemale paragrahvi pealkirjast

Kuigi riigisekretäri kokku kutsutud uurimiskomisjoni raportist ilmneb terve jada hooletusi ja tegematajätmisi, ei ole võimalik välja tuua ühte konkreetset tegu või tegemata jätmist, mille tõttu vaktsiinid hävinesid. Vigu tehti juba lao projekteerimisel ja ka ehitusel ning puudulik oli järelevalve turvasüsteemide ja teavituse osas, mis viis lõpuks vaktsiinide riknemiseni.

Riigisekretär edastas oma raporti ka prokuratuurile, et hinnata, kas keegi asjaosalistest võib olla toime pannud kuriteo. Sellele eelnevalt olime juba analüüsinud avalikes allikates avaldatud infot, et hinnata, kas näeme seal kuriteotunnuseid.

Prokuratuur kriminaalmenetlust ei alustanud, mispeale kõlasid meedias mitmed paragrahvid, mille järgi võiks toimunut uurida. Näiteks riikliku järelevalve ebaseaduslik teostamine, usalduse kuritarvitamine, võõra asja rikkumine või hävitamine, arvutisüsteemi toimimise takistamine. Miks need paragrahvid siis ei sobi?

Enne kuriteo uurimiseks kriminaalmenetluse alustamist tuleb siiski vaadata kaugemale paragrahvi pealkirjast ning süüvida sellesse, mis on sisuliselt need teod, mida seadusandja peab sedavõrd rasketeks eksimusteks ühiskonnas kehtivate normide vastu, et on nimetanud need kuriteoks.

Kõigi avalikkuses spekuleeritud paragrahvide puhul jääb kuriteokoosseisu täitmisest puudu mõni erinev element ning ühise joonena puudub kõigi eelnimetatud paragrahvide juures juriidilises keeles tahtlus.

See tähendab, et eelnimetatud paragrahvide järgi on võimalik inimestele ette heita kuritegu vaid juhul kui nad oma tegu toime pannes pidid ette nägema ja soostuma, et nende teo tagajärg võib kaasa tuua ravimite riknemise. Miski meile teadaolevast infost aga ei viita sellele, et kellegi tegevus või tegevusetus selles nn kobarkäkis oleks tahtlikult suunatud saabunud tagajärjele. Pelgalt kahju suurus või avalikkuse suur huvi ei anna alust kriminaalmenetluse alustamiseks.

Kriminaalmenetlus on äärmuslik meede

Prokuratuuri otsus mitte alustada kriminaalmenetlust tähendab, et prokuratuur on vastanud väga konkreetsele küsimusele: kas meile teada olevate andmete pinnalt on põhjust arvata, et toime on pandud kuritegu? Kriminaalmenetlus on inimeste õigusi enim riivav ja kõigi osapoolte, nende seas ka riigi jaoks kõige kulukam meede, mida rakendatakse siis, kui kõik teised õiguslikud võimalused on end ammendanud.

Sagedasti levib avalikkuses vale arusaam, et kui kriminaalmenetlus on jäetud alustamata või on menetlus pärast asjaolude kontrollimist lõpetatud, siis on riik andnud hinnangu, et selline käitumine ongi lubatud.

See on ekslik, sest meie otsusest ei saa järeldada, et mitte keegi ei peaks vastutama. Nii nagu on sel teemal kirjutanud üks advokaat, on asutustel endil mitmeid erinevaid asutusesiseseid kontrollmehhanisme, millega vigu ennetada ja hiljem eksimuste korral ametnikke vastutusele võtta. Vähemasti peaksid need mehhanismid olemas olema.

Eeldusel, et kõik külmlao projekteerimise, ehitamise ja ning töös hoidmisega seotud tegevused on kaetud erinevate lepingutega, on siin võimalik lepingutingimuste täitmise vastu eksinud osapoole vastu minna tsiviilkohtusse, kus saab vaielda selgeks tekkinud olukorra ja leppida kokku kahjude hüvitamises.

Juhtunuga seotud inimeste ja asutuste tegevuse hindamise ning vajadusel hukkamõistmise või vigadest õppimise eelduseks ei ole kriminaalmenetluse alustamine.