2005. aasta kohalikest valimistest alates on Tallinnas ainuvõim Keskerakonna käes. 2009., 2013., 2017. aastal rääkis ja 2021. aastal ketrab opositsioon jätkuvalt sama juttu: ainuvõim tuleb kukutada ja korrumpeerunud linnavõim tuleb üle võtta. Ainuvõim võib tõesti kukkuda, aga muutusi loota eriti ei tasu.

Keskerakonna absoluutse ainuvalitsuse tiitli kaotus on võimalik, sest Keskerakond kaotab üha enam üle-eestiliselt valijate silmis oma kunagist atraktiivsust. See paljudele valijatele hoogne külgetõmme pärines ajast, kui Keskerakonna pooldajate põhimassi moodustasid inimesed, kes riigivõimu ja Eestis kehtivaid ühiskondlikke kokkuleppeid ei usaldanud. Nende arvates oli Eesti elus peaaegu kõik üdini valesti.

Edgar Savisaar oskas neid inimesi kõikvõimalike trikkidega üles keerata, nüüd on põduraks jäänud staarpoliitiku viljaka töö üle võtnud perekond Helmed koos EKRE-ga. Lõppkokkuvõttes on Tallinna valijaskond killustunum kui kunagi varem.

Viimasel hetkel muidugi võtab Keskerakond oskuslikult välja oma vana läbiproovitud rahvuspõhise vastandumise kaardi. Venekeelsetele valijatele tehakse üksipulgi selgeks, et ainult teie hääl päästab venekeelse koolihariduse Eesti pealinnas. Lisaks toonitatakse, et Keskerakond on andnud paljudele venekeelsetele inimestele võimaluse linnas ja erakonnas karjääri teha. See viimane vastab muuseas igati tõele.

Muidugi tehakse seda kõike teades, et opositsioon on eestikeelsele kooliõppele ülemineku nõudest sisuliselt loobunud. Isegi EKRE on leidnud venekeelsetele inimestele lähenemiseks ootamatult kummalise nurga, nimelt toetatakse sisuliselt Eestis riikliku venekeelse koolihariduse igavest säilitamist. Ühtse eestikeelse kooli loomine Eesti Vabariigi pealinnas olevat 2021. aastal täiesti võimatu, sest eestlased venestuvat seal kiiresti. See on Eesti poliitika viimaste aastate geniaalsemaid tühiloosungeid, mis liidab nii eesti kui ka vene äärmusrahvuslasi.

Vähemalt praeguse seisuga on hoopis kõige aktiivsem Keskerakonnale vastanduja erakond Isamaa, kelle kuulus valimisloosung "Plats puhtaks!" pärineb aastast 1992. Meie ette tuuaksegi sõna otseses mõttes tükk elavat ajalugu, näiteks valijaid on Lagle Pareki nime ja pildiga peibutatud juba ligi 30 aastat. Tegemist on otseselt nostalgiaflirdiga, mis üheskoos tõhusalt reklaami paigutatud rahasüstiga aitab Isamaa taas õnnelikult üle valimiskünnise. Ehk läheb nii nagu alati, see tähendab paremini, kui loodeti.

Valimiskünnise ületavad ilmselt ka Eesti 200 ja sotsiaaldemokraadid. Need kaks erakonda heitlevad ühe valijagrupi nimel, olles lõplikult maha matnud lootuse saada laiahaardelisteks erakondadeks. Oma valijana nähakse nooremat, haritud ja jõukamat inimest. Vähemalt loosungid on nendele suunatud.

Kõige reljeefsemalt paistab see silma, kui heita korraks pilk Põhja-Tallinna linnaosale. See on linnaosa, kuhu järjest rohkem kolib haritud ja jõukaid noori, aga samal ajal moodustavad linnaosa põhielanikkonna aastakümneid paneelmajades elanud madalama sissetulekuga põhiliselt venekeelsed inimesed.

Millest Eesti 200 ja sotsid põhja-tallinlastele kõige enam räägivad? Peamiselt rohepöördest ja innovatsioonist, sest väljavalitud sihtgrupp ootab ja mõistab lahendusi just selles valdkonnas. Kalamaja uuselanike jaoks on Tallinna absoluutselt kõige olulisem probleem jalgrattateed või õigemini nende puudumine. Sääraste muredega tegeledes saadakse ju ka üle künnise, kuid suurema esindatuse saamiseks oleks vaja rääkida ka Kopli paneelmajade venelastega.

Reformierakond on alustanud kampaaniat kindla teadmisega, et oravad on ülejäänud püünelepürgijate esimene eelistus koalitsiooni loomiseks. Sõnu valiv ja ettevaatlik Reformierakond sobib valitsemiskaasaks kõigile alates Keskerakonnast ja lõpetades EKRE-ga. Võimalikus koalitsioonivalitsuses on neile koht igal juhul kindlustatud. Pikaajalise kogemusega reformierakondlased teavad, et võimu on lihtsam jagada ideoloogiakaugemate ja pragmaatilisemate erakondadega. Ehk esimene salajane valik oleks ikkagi Keskerakond. Välja seda muidugi ei öelda.

Ning nende arvestus on pragmaatiliselt lihtne: milleks üldse üritada suure koalitsiooni kokkupanemist? Keegi ei usu päriselt niikuinii, et Reformierakond, sotsid, EKRE, Eesti 200 ja Isamaa suudavad üheskoos pikki aastaid õlitatult valitseda. Skandaalid ja möödarääkimised on säärsesse kooslusesse automaatselt sisse kirjutatud.

Ja ilmselt keegi ei kahtle, et kõige rohkem kogub hääli pealinnas Keskerakond. Ma usun, et isegi absoluutse enamuse saavutamise korral teeb Mihhail Kõlvart ikkagi koostööpakkumise esimesena just Reformierakonnale. Ja ta teeb pakkumise samasuguselt jõupositsioonilt nagu Urmas Klaas Tartus Reformierakonna nimel valmiste järel konkureerivatele erakondadele. Ja vajadusel vahetab kiiresti partnereid.

Kõlvart on ka võimu jagamiseks teinud ära suure eeltöö. Linnaaparaati on reformitud ja praeguse linnapea juhtimisstiil ei sarnane kuidagi Savisaare omaga, keda huvitas ainult linnast väljapumbatav poliitiline kasu, mitte igapäevane kommunaaltöö.

Lisaks on Kõlvart näidanud oma koostöövõimekust läbi selle, et ta suudab ülimagusate tööpakkumistega kõige suuremaid opositsiooni juhtfiguure enda juurde tööle meelitada. Kujutate ette, et peaminister Kaja Kallas teeks tööpakkumise tulla opositsioonipingist riigikantseleisse või valitsuse lähiringi näiteks Martin Helmele või Urmas Reinsalule? Ometi Kõlvart midagi sarnast suutis ja varasemad teravad linnavalitsuse kriitikud, isamaalane Mart Luik ja sotsiaaldemokraat Rainer Vakra, istuvad nüüd vaguralt linna palgalehel.

Lisaks on Kõlvart on võtnud maha mitmed ebameeldivad takistused koalitsiooni loomiseks, näiteks opositsioonil hambus olnud kurikuulus Tallinna Televisioon on pannud pillid kotti. Pole meil enam munitsipaalpoodi, lõpetatud on iga hinna eest pealinnas riigiga paralleelsete struktuuride ehitamine ja nende peale raha raiskamine. Näiteks loobutud on Tallinna oma panga ideest. Vajadusel lükatakse juhtimisest kõrvale mõni keskerakondliku linnavalitsemise stiili musternäidis, näiteks Kalle Klandorf.

Ehk tegelikult on iroonilisel kombel plats puhtaks tehtud hoopis Keskerakonna ja Reformierakonna ühise linnavalitsuse loomisele. Sellele annab tuge ja õnnistust ka üha kindlamaks muutuv Reformierakonna-Keskerakonna valitsusliit Toompeal. Kas sellega kaasneb ka põhimõtteline muutus Tallinna linna valitsemises? Vaevalt.

Hea näide on Tartu, kus Reformierakond on vahetanud oma võimuliitlasi vastavalt vajadusele. Kas tartlased on tajunud seeläbi mingit muutust linnavalitsuse juhtimiskultuuris? Vaevalt.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.