Riigikogus suutsid neli erakonda tegutseda põhiseaduse sätte ja mõtte kohaselt, leppisid kokku ja valisid Eestile järgmise presidendi. Alar Karis astub riigipea ametisse 11. oktoobril, kuus päeva hiljem on tal võimalus õhutada kõiki kaasmaalasi minema kohalike omavalitsuste volikogude valimistele.

Erakonnad ja valimisliidud on end stardijoonelt juba lahti tõuganud. Lubatakse õiget käiku, plats vanast võimust puhtaks lüüa, kaitsta eriliselt mõnda rahvusgruppi, teha ruumi uutele mõtetele ja tulijatele, paremini hoitud Eestit, seda, et Eesti vajab muutust jne. Sotsiaalmeedia on muutunud jumestatud ja naeratavate, täpselt kaadrisse sätitud poliitikute pildireaks. Kes läheb valimistele võimu hoidma, kes võimu võtma – nagu ikka kampaania ajal.

See pole vaid kohalike valimiste, sõitjale tasuta linnatranspordi, jalgrattateede, lasteaia kohatasu, pensionäride toetamise ja koolides õppekeele valimise küsimus. Poolteist aastat enne järgmist parlamenti on kohalikud valimised erakondade omavaheline mõõduvõtmine. Kusjuures palju täpsem mõõduvõtmine kui avaliku arvamuse küsitlused, kus kellelgi on 5,6 ja teisel 32 toetusprotsenti.

Kohalike valimiste tähtsust erakondadele näitab ka see, et Kaja Kallase valitsuse 15 ministrist ei kandideeri linna- või vallavolikogudesse vaid kaks – peaminister ise, lisaks haridus- ja teadusminister Liina Kersna. Keskvalitsuse ülejäänud 13 reformi- ja keskerakondlast lähevad volikogudes kohti püüdma.

See on ebaaus. Seadus ütleb halastamatult, et minister "ei tohi olla väljaspool ametikohustusi ühelgi muul valitaval või nimetataval ametikohal". Punkt. Kui minister on kohalikel valimistel edukas, siis peab ta ise valima – kas minna volikogusse või jääda valitsusse. Me ju teame vastust. Muidugi jäävad nad valitsusse.

Ministrid toetavad kandideerides oma erakondi, nende maailmavaadet ja väärtusi – nii meile räägitakse. See on ka tõsi: nad tahavadki, ja seda siiralt, et koduerakonnal läheks valimistel hästi, ning lisaks soovivad, et nii mõneski omavalitsuses hakkaksid asjad paremini minema, kohalik võim muutuks läbipaistvamaks ja tugevamaks.

Aga veelkord, minister ei tohi ega saa istuda riigikogu liikme kombel korraga kahel toolil, Toompeal ja volikogus. Nii oleks valijate ja valimiste kui demokraatia pidupäeva suhtes aus, et ministrid kohalikel valimistel ei kandideeri.

See oleks aus ka ministeeriumite ees, sest vaevalt, et minister volikogusse kandideerimise üritusi vaid nädalavahetustel ja hilisõhtutel korraldab. Mille arvelt ta siis aega näpistab? Õige, päristöö arvelt.

Nende kandideerimine näitab ka usaldamatust erakondade kohapealsete tegijate vastu, et nad nagu ei tulekski üksinda toime ja keegi peab saabuma neile ülevalt "tuge tegema", olema esinumbrina muidu halli- ja igavavõitu valimisnimekirja säraküünlaks.

Tegelikult pole olukord üldse lootusetu. Valijatel on 17. oktoobril võimalik kandideerivatele ministritele arusaadavalt ja meeldejäävalt öelda: kui otsustasite töötada keskvalitsuses, siis jõudu tööle, meie siin saame ise hakkama.