Kui Eestis esitati mullu kolm, Poolas neli ja Ungaris üks esmane varjupaigataotlus 100 000 elaniku kohta, siis elanikkonna suurusega võrreldes esitati kõige rohkem varjupaigataotlusi Küprosel (841 inimest), Maltal (468) ja Kreekas (354), selgus Euroopa Komisjoni avaldatud rändestatistikast.

Eesti lähiriikidest esitati Lätis kaheksa ja Leedus üheksa, Soomes 26 ja Rootsis 131 taotlust 100 000 elaniku kohta. Vähe taotlusi esitati ka Poolas (4), Slovakkias (5) ja Tšehhis (7). Bulgaarias esitati 50 ja Rumeenias 31 taotlust 100 000 elaniku kohta.

Kõige rohkem esitati esimese elamisloa taotlusi Saksamaal (102 500), Hispaanias (86 400), Prantsusmaal (81 700), Kreekas (37 900), Itaalias (21 200).

Üldse oli 2020. aastal Euroopa Liidus varjupaigataotlejaid ligi 150 riigist ning esitati 472 000 taotlust, sealhulgas 417 000 esmakordset taotlust, mis on 32 protsenti vähem kui 2019. aastal.

Üha suurem osa taotlejatest saabub EL-i seaduslikult, viisanõudest vabastatud riikidest (28 protsenti esmakordsetest taotlejatest 2020. aastal), märgitakse ülevaates. Peamised päritolumaad on Venezuela (7,3 protsenti kõigist esmakordsetest taotlustest), Colombia (7,0 protsenti), Gruusia (1,6 protsenti), Peruu (1,5 protsenti), Honduras (1,4 protsenti).

2020. aastal oli 141 000 varjupaigataotlejat alla 18-aastased ja ligi 10 protsenti neist (13 500) olid saatjata lapsed. Enamik saatjata lapsi pärines Afganistanist, Süüriast ja Pakistanist.

Euroopa Komisjon märgib ka, et EL-i varjupaigasüsteemi kahjustavad suured erinevused liikmesriikide vahel heakskiidetud varjupaigataotluste määras. Näiteks 2020. aastal ulatus Afganistani kodanike taotluste esimeses astmes heakskiitmise määr ühest protsendist Bulgaarias 93 protsendini Itaalias.