Need olid ebaharilikult tasavägised valimised. Vastavalt 27. septembril avaldatud esmastele ametlikele tulemustele võitsid valimised vasaktsentristlikud sotsiaaldemokraadid (SPD). Nad tagasid 25,7 protsenti (+5,2 punkti) häältest, mis asetas nad vaid veidi ettepoole Angela Merkeli paremtsentristlikest kristlikest demokraatidest (CDU), kes saavutasid 24,1 protsenti (-8,9 punkti) häältest.

Kui tahame kedagi selgeks võitjaks kuulutada, peamegi just siit alustama.

Sotsiaaldemokraadid suutsid taastuda ajaloolisest madalseisust ja kristlikud demokraadid sinna kukkuda. Teine, ent vähem ilmselge kaotaja oli roheliste partei, kes kasvatas oma häältesaaki küll 5,8 punkti võrra, kuid kellel jäi vajaka ennustustest, et saavutatakse potentsiaalselt suurim võim Bundestagis.

Parlamendis on valimiste tulemusena esindatud ka liberaalsed vabad demokraadid (FDP) 11,5 protsendi (+0,7 punkti), paremäärmuslik Alternatiiv Saksamaale (AfD) 10,3 protsendi (-2,3 punkti) ja sotsialistlik Vasakpartei 4,9 protsendiga (-4,3 punkti). Viimased küll kohustuslikku viie protsendi miinimumi ei täitnud, aga said siiski küllalt otsemandaate, et kvalifitseeruda. Ülejäänud hääled, kopsakas 8,6 protsenti (+3,6 punkti), jagunesid teiste väiksemate erakondade vahel, andes ainult ühe koha.

Õppetunnid

Mitmed poliitkommentaatorid on rõhutanud Saksamaa tänavuste valimiste olulisust (Schicksalswahl ehk saatuse valimised), sest näevad vajadust katkestada riigi senine kurss ja võtta sihiks uus suund.

Tänavused valimised olid märgilised ka seetõttu, et need toimusid keset mitmeid mõjutegureid: globaalne pandeemia; kliimakriis, mis esmakordselt end ka Saksamaa pinnal tunda andis; taamal varitsevad struktuuriprobleemid tööturul, mis on saanud alguse digitaliseerimisest (või selle puudumisest); ning demograafilised probleemid, mis juba praegu riiklikku pensionisüsteemi koormavad.

Need kõik on Saksamaa jaoks teada murekohad, mida Merkeli režiim on suuresti ignoreerinud või nendega tegelemist edasi lükanud.

Sellegipoolest näitavad valimiste tulemused, et paljud hääletajad ei näe vajadust kehtivat korda segi lüüa, vaid nõuavad stabiilsust ja mugavust, mida viimased kuusteist aastat neile pakkunud on. Olaf Scholzile, valimised võitnud SPD kantslerikandidaadile ja Merkeli asekantslerile on omistatud tiitel "järgmine Angela Merkel", sest ka tema on lubanud valijatele ennekõike stabiilsust. Seda oma "merkelliku kõigutamatuse", rahulikkuse ning mingil määral ka isiksusetusega.

Tõsi, Angela Merkel on olnud väga populaarne poliitik, kellel õnnestus võita järjest neljad valimised. Tõenäoliselt oleks ta needki valimised võitnud, kui ta kandideerinud oleks.

Merkeli valitsemisaega varjutab kriisidega lühiajaline tegelemine, selline lähenemine aga riigi muresid ei lahenda. Siiski tõden, et Merkel on asjaolude kokkulangevuse ohver ning usun, et mõnel muul ajal oleks ta riigi väljakutsete lahendamiseks teisiti ülesehitanud. Ometi on viimased kuusteist aastat loonud ummikseisu või rutiini, mis hoiab rahu, lükkab suurte probleemide lähetega tegelemise tulevikku ja takistab visioone.

Minu jaoks kõnelevad tänavused valimistulemused elanikkonnast, kel puudub selge arusaam sellest, kuhu riik võiks suunduda. Rahvana on sakslased lasknud käest võimaluse anda üheselt mõistetav signaal, et enamik neist on huvitatud status quo lõhkumisest ja suurtel probleemidel sarvist haaramisest.

Samal ajal saab siinkohal süüdistada ka poliitilist juhtkonda. Võimulolijad on varjanud probleemide tõsidust, väites, et küll lõpuks kõik laabub (näiteks Olaf Scholzi lubadus, et pensionid enne aastat 2070 ohtu ei satu). Selliseid võtteid kasutatakse, et oma kohta valitsuses kinnistada.

Kõik erakonnad rakendavad taolist strateegiat, välja arvatud ehk rohelised kliimasoojenemise teemal. See aga lahjendab poliitilisi positsioone enamgi, sest troonivad võimuahned poliitikud, kelle jaoks on võimul olemine tähtsam kui riigile õige kursi valimine.

Taoline ideoloogiakadu ilmnes tuntavalt ka selles, et ükski erakond polnud enne valimisi nõus potentsiaalsetest koalitsioonipartneritest rääkima, välja arvatud AfD puhul, kelle osas on kõik parteid üksmeelel, et tegu pole ei demokraatliku instantsi ega võimaliku võimupartneriga.

See jätab mulje, et valitsusse pääsemine on palju olulisem kui tõeliselt ühiste positsioonipunktide leidmine.

Minu hinnangut kinnistab ka see tõsiasi, et hääleõiguslikud kodanikud on näidanud rohkem huvi kandidaatide isiku ja isiklikus elus toimuva, kui erakondade poliitiliste platvormide vastu.

Enne koalitsioonivõimaluste juurde liikumist tahaksin mainida ka üht positiivset tähelepanekut. Vabade demokraatide juht Christian Lindner teatas parlamenti valitud parteide esimeeste kohtumisel (Elefantenrunde ehk "elevantide ring"), et valimised näitavad rahva usaldust keskse poliitika suhtes ning selja näitamist äärmuslusele.

Lindner ütles ilmselt sedasi, kuna nii vasakpoolsete kui ka AfD erakonna hääled vähenesid. Lindneri mõte on asjakohane ja näitab, et Saksamaa elanikkond ei ole niivõrd lõhestunud või polariseerunud kui kardetakse. Paistab, et tulevikus on võimalik ühist joont ajada ning see viib meid võimalike koalitsioonide juurde.

Kuhu edasi?

Koalitsioon vajab vähemalt 50 protsenti parlamendikohtadest, et moodustada valitsust. Stsenaarium, milles tugevaimal parteil on vaid veidi alla 26 protsendi häältest, võimaldab meile mitut erinevat kombinatsiooni. Näiteks niinimetatud suur koalitsioon kahe massipartei, SPD ja CDU vahel oleks aritmeetiliselt mõeldav, kuid kumbki neist seda ei soovi, sest on varasema koostöö ajal kannatada saanud.

Kõige tõenäolisem koalitsioon moodustuks kolmest erakonnast, mida varasemalt riiklikul tasandil nähtud pole: rohelised, vabad demokraadid ja kas SPD või CDU. Mõlemad kolmesed variandid on võimalikud, sest SPD ei suutnud ülekaalukat võitu saavutada.

Vabadel demokraatidel ja rohelistel suurt ühisosa pole, ometi leiavad nad end nüüd positsioonilt, mis võimaldab neil Saksamaale uus kantsler määrata. Rohelistele oleks loomulikuks partneriks SPD, kuid vabade demokraatide programm sobitub enim CDU omaga.

Vabad demokraadid ja rohelised on neile osaks langenud võimu omaks võtnud ning asunud läbirääkimistele suurte erakondadega, et selguksid sarnasused ning siis otsustada emma-kumma suurparteiga koalitsioon luua.

See on küll ebatavaline, et suurimad parteid nüüd väiksemate ees kummardama peavad, kuid taoline situatsioon toidab lootust. Vabad demokraadid ja rohelised on kindlasti parteid, mis mõistavad vajadust muutuste järele kõige rohkem – rohelised kliimaküsimustes ning FDP digitaliseerimise vajaduses. Nüüd ongi neil võimalus muutusi ellu viia ning mõjutada Saksamaa uue valitsuse ja kogu riigi kurssi.

Benjamin Klasche on saksa päritolu Tallinna Ülikooli riigiteaduste ja rahvusvaheliste suhete külalislektor.