8. detsembril nimetati Saksamaa uueks kantsleriks Olaf Scholz sotsiaaldemokraatlikust erakonnast. Lisaks kuuluvad valitsuskoalitsiooni rohelised ja liberaalide. Uus koalitsioon toob riiki kaks suurt muutust: esimest korda 16 aasta jooksul ei ole kantsler Angela Merkel ning koalitsioonist pidi opositsiooni kolima konservatiivne erakond. Riiki juhib valgusfoori koalitsioon: rohelised, kollased ja punased.

Kaks kuud pärast valimisi tutvustas uus valitsus koalitsioonilepingut, mis kandis pealkirja "Progressi ette võtmine. Vabaduse, õigluse ja kestlikkuse nimel" ning tuleb tõdeda, et lepingu tekstist need lubadused ka peegelduvad. Uus leping rajab teed poliitiliseks muutuseks Saksamaal.

Saksamaa eelmine valitsus ignoreeris mitmeid pakilisi muresid, millest ei tohtinuks mööda vaadata. Alustades rohe- ja digipöördega ning lõpetades vananeva elanikkonnaga riigi sotsiaalse süsteemi ümber modelleerimisega. Eelmine valitsus nendega küsimustega kriisitulekahjude kustutamise kõrval piisavalt põhjalikult ei tegelenud.

Nii uus koalitsioonileping kui ka selle valmimisele eelnenud kõnelused annavad lootust sellele, et kolm juhtivat erakonda näevad üksteist valitsuses võrdsete partneritena. Seda ka vaatamata sellele, et valimiste tulemusena kuulub sotsiaaldemokraatidele 25,7 protsenti kohtadest, mis tähendab seitset ministrikohta ja kantsleri positsiooni; rohelistele 14,8 protsenti ja viis ministriportfelli ning liberaalidele 11,5 protsenti ja neli ministri kohta.

Igal erakonnal õnnestus koalitsioonilepingusse kirja saada oma peamised poliitilised eesmärgid. Sotsiaaldemokraatide eesmärk on tõsta ühes tunnis saadav miinumumpalk üheksalt eurolt 12 eurole ning rohelised võitlevad söest elektri tootmise järkjärgulise kaotamise nimel 2030. aastaks. Liberaalid tagavad seejuures, et kõik poliitilised eesmärgid saaksid täidetud ilma makse tõstmata.

Samuti sai iga koalitsioonierakond endale soovitud ministriportfellid. Rohelised vastutavad enda loodava majanduse- ja kliimakaitseministeeriumi ning välis- ja keskkonnaministeeriumi eest. Liberaalide kanda jäävad rahandusministri portfell ning transpordi- ja digitaristuministeerium.

Sotsiaaldemokraatide vastutusvaldkonda kuuluvad töö- ja sotsiaalministeerium ning terviseministri roll. Kusjuures, viimane neist on viiruskriisi ajal üks võtmetähtsusega ametikohti ning seda asub täitma rahvatervise doktorikraadiga arst Karl Lauterbach. Tõik, et ministrikohad jaotati kompetentsipõhise süsteemi alusel, on kindlasti positiivne areng kogu Saksamaa jaoks.

Üldiselt peetakse kaheparteilist koalitsiooni kõige stabiilsemaks. Politoloog Karl-Rudolf Korte nendib seevastu, et uus kolmeparteiline Saksamaa koalitsioon võib olla samuti vastupidav, sest erinevate ideoloogiliste lähtekohtadega erakonnad peavad koalitsioonilepingus leidma konsensuse. See kokkulepe nõrgendab aga omakorda opositsiooni mõju.

Korte sõnul on kõnekas seegi, et uus koalitsioon pidas kõnelusi n-ö suletud uste taga ning seejuures ei lekkinud kõneluste sisu avalikkuse ette. See näitab, et osapoolte vahel on usaldus ning et nad näevad üksteist toetavate partneritena. Hea koalitsioonisuhte hoidmine on liikmetele ka oluline, et tagada valimisvõit ja järgmistel valimistel.

Tõenäoliselt toob uus koalitsioon formaalsuse mõttes kaasa ka senise poliitika jätkumist, sest uue kantsleri Olaf Scholz amet paistab olema üles ehitatud sarnastele alustele, nagu seda oli Merkeli ametikoht.

Sellegipoolest tundub, et koalitsiooni võtmeteemad erinevad eelmisest valitsusest oluliselt – keskmes pole mitte probleemide lahendamine ja kriisijuhtimine, vaid Saksamaa tuleviku kujundamine ja uuendamine. Kas sellised eesmärgid täituvad, on aga küsimus omaette. Eriti olukorras, kus möllab viiruskriis, mis ei paista olema kaugeltki lõppemas.

Uuest koalitsioonilepingust paistab, et senisest olulisemaks saab kliimapoliitika ja ma pean seda üheks kõige positiivsemaks muutuseks. Ehkki kliimaga seotud eesmärgid on väga ambitsioonikad, siis on need juba pälvinud ka kriitilist tähelepanu näiteks "Fridays for Future" liikumise esindajatelt, sest need ei ole piisavalt tõhusad, et hoida temperatuuri tõus 1,5 kraadi piires.

Sellegipoolest tasub märkida, et uus koalitsioon planeerib olulisi poliitilisi muutusi, mille eeskujul võivad tegutsema hakata ka mitmed teised riigid, et liikuda üheskoos süsinikuvaba tuleviku poole.

Lisaks plaanib koalitsioon luua Saksamaale juhtiva vesiniku- ja elektriliikluse turu. See on seotud roheliste välispoliitilise kontseptsiooniga, mille eesmärk on avaldada positiivset mõju ka teistele riikidele, et saavutada kliimaneutraalsust.

Taoline algatus on justkui keskpõrand, kus kohtuvad roheliste kliimaambitsioonid ja liberaalide soov võtta kasutusele uusi tehnoloogiaid, mis toob omakorda kaasa tehnoloogilise avatuse ja paneb aluse tehnoloogiaga toetatud rohepöördele.

Muutuste poole tüürimisele vihjab ka asjaolu, et uus koalitsioon soovib langetada valimisea 16. eluaastale, legaliseerida kanepi ning reformida nii pensioni- kui ka rändesüsteemi. Kas uus koalitsioon kõik planeeritud muudatused ka ellu suudab viia, näitab aeg.

Kindlalt võin väita aga seda, et kui nelja aasta pärast ei ole soovitud muudatused ellu viidud, siis ei seisne põhjus selles, et koalitsioonil poleks ambitsioone või entusiasmi olnud. Seda paistab koalitsioonilepingus küllaga.