Tallinna Ülikooli senat on teinud otsuse infokorralduse õppekava sulgeda, isegi värske kultuuriminister Tiit Terik on jõudnud muret väljendada ning raamatukogude juhid on tagajalgadel.

Otseselt otsuse headust hindamata saab nentida, et tegemist on õpetliku looga, mis ka laiemale avalikkusele teeb selgeks Eesti kõrghariduse rahastamise keerdkäigud ning otsused, mille tagant paistab raha vähesus.

Esmalt aga mõni mõte ajendatult Maarja Vaino hiljutisest sõnavõtust Postimehe veergudel. Ühes on Vainol õigus: ülikoolides toimuv on tihti väljastpoolt vaatajale müstiline. Raha on enamasti vähe, egod suured ja isiksused keerulised ning kui teada nende kolme osas detaile, saab seletada paljut.

Kuid just see esimene, raha vähesus ja selle vähese saamise kindlad tingimused, dikteerivad üsna paljut. Iga ülikool peab end ära majandama - maksma palgad, kütma hooned ja tegema palju muudki, mida riik ja ühiskond temalt ootavad, saadeks selleks raha riigilt nii kõrghariduse kui ka teaduse toetuseks.

Oluline on asjaolu, et need kaks rahapotti (kõrgharidus ja teadus) on eraldi ning kõrghariduse raha sõltub alates 2013. aasta kõrgharidusreformist sellisest asjast nagu vastutusvaldkond, mis sisuliselt tähendab, et mõni konkreetne ülikool on mingis valdkonnas kas vastutaja või kaasvastutaja.

Tallinna Ülikool ei ole infoteaduse ehk otse öelduna raamatukogunduse eest vastutav ülikool Eestis ja see õpe, mida ta korraldas, pidi tulema ülikooli enda resurssidest ehk sisuliselt teiste õppekavade raha arvelt. Kui sellele lisada juurde kasinad infokorralduse õppekava lõpetamise numbrid, siis võib mõista Tallinna Ülikooli senati valmidust õppekava sulgeda.

Siin taga oli eelkõige ikka finantsotsus ning ei saa eeldada, et ülikoolid saavad olla igas ühiskonnale olulises valdkonnas head samariitlased ning sisemise põlemise arvelt ühiskonna arengut eest vedada. Mina ei näe siin taga teisi kolle (postmodernism, globalism või rahvuskultuuri häving). Kui raha ei ole ning seda juurde tulemas ka ei tundu olevat, siis tunduvad paremad konkreetsed, kuigi valulikud otsused, mitte aeglane virelemine.

Rahvusteaduse küsimuse juures tasub sisuliselt tähele ka panna, et kõige konkreetsemalt väljenduvad need riigi rahalises toetuses nn rahvusprofessuuridena, mis on Tõnis Lukase ministriks olemise ajal välja mõeldud innovatsioon sihttoetada osasid humanitaarvaldkonna teadussuundi.

Küll aga ei ole mitte ükski neist professuuridest Tallinna Ülikoolis ja mitte ükski neist ei puuduta infokorraldust. Kas see peaks nii alati olema, on eraldi arutelu, kuid ka sellest stabiilsest rahast võib meie noor ülikool Tallinnas ainult und näha.

Eraldiseisva küsimusena tasub avada akadeemilise järelkasvu olukorda. Tihti ei ole välismaiste doktorantide ja magistrantide taga alati meelitamine, vaid meeleheide, et keegi üldse tuleks õppima ja teadust tegema.

Doktorantide vähene rahaline tugi on olnud pikalt teada (660 eurot stipendiumit riigilt ja heal juhul ülikooli poolt pajukit juurde) ning just sel sügisel jõudis riigikokku eelnõu, mis seda olukorda parandama peaks - toetuse asemel hakatakse tulevikus doktorantidele maksma Eesti keskmist palka. Kas ja millisel määral see suurendab Eesti enda kõrgharidussüsteemi seest inimesi meelitama teaduskarjääri, on asi, mida lähiaastatel huviga jälgida.

Õpetlik on humanitaarvaldkonna asemel korraks vaadata reaalteadusi. Peaaegu ükski füüsik, keda ma tean, ei tööta ülikoolis, enamikku kutsuvad IT-sektori palgad ja arengut võimaldav töökeskkond. Eesti ülikoolid konkureerivadki doktorantide osas teiste ametite ja töökohtadega, kus magistrikraadiga haritud noor inimene ennast rakendada võib. Kas on siis tõesti imekspandav, et riigi antud 660 eurot sellega konkureerida ei suutnud?

Kui aga selle vastutusvaldkondade tondiga (ehk mis ülikool meil Eestis mille eest raha saab) ning üldiselt kõrghariduse rahastamise tuleviku vastu laiemalt on huvi, siis soovitan suunata oma energia 9. detsembrile, mil riigikogus toimub kõrghariduse rahastamise tulevikku käsitleva olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu.

Selle najalt loodan, et arutelu, kuidas, milleks ja mismoodi kõrgharidust edaspidi väärikalt rahastada, kogub tulevikus tuure ning tuleb esile ka rohkem konkreetseid ettepanekuid, kuidas ülikoolidele ja kõrgkoolidele pandud ülesandeid ja ootusi rahastada.