Riigikogus loodud kõrghariduse toetusrühm korraldas äsja Toompeal seminari harutamaks lahti tasapisi kogunenud probleemidepundart. Seminari nimetuseks paljutähendavalt: "Ühed ei saa ja teised ei taha enam vanaviisi".

Tasuta kõrghariduse nime all tuntuks saanud reform aastatel 2013-2016 kasvatas ülikoolide riigieelarvelist rahastamist 51 miljoni euro võrra (43 protsenti) ja tagas kõigile eesti keeles ja täisajaga õppivatele üliõpilastele võimaluse tasuta õppida. Sellega kaotati Eestis nn Ida-Euroopa kõrgharidusmudel, mille kohaselt ülikooli konkursiga sisse pääsenud said praktiliselt piiramatu aja tasuta õppida ja akadeemiliselt nõrgemad pidid oma õpingud ise kinni maksma.

Kahetsusväärselt külmutasid reformijärgsed valitsused kõrghariduse rahastamise 2016. aasta tasemel, mille tulemusena on see üldise majandusliku edenemise ja palgatõusu taustal nüüdseks suhteliselt ligi kolmandiku võrra kahanenud. Eriti suure surve all on rakenduskõrgkoolid ja väikese teadusrahastuse osakaaluga kunsti- ja muusikaakadeemia. Praeguseks on see väga tõsine probleem.

Tööandjad osundasid seminaril üsna valjuhäälselt kõrghariduse struktuursetele probleemidele – lõpetajate erialajaotus ei vasta majanduse vajadustele ja omandatud oskused tööturu ootustele. Seegi on tõsine probleem, mille põhjendatust kinnitab lõpetajate palgastatistika.

Eestis on kõrgharidusega kaasnev keskmine palgalisa arenenud riikide võrdluses üks väiksemaid, me ei näe diplomiga kaasas käivat tööpanuse elik tööviljakuse kasvu. Struktuurset konflikti rõhutab veelgi erinevus värskete lõpetajate palgatasemetes, vastavalt alla tuhande euro kuus madala ja üle 2000 euro kuus suurema nõudlusega erialadel.

Poliitikud-haridusametnikud viitasid omalt poolt äsjasele otsusel suurendada teaduse rahastamist ühe protsendini SKT-st ehk 56 miljoni euro võrra, millest suurem osa jõudis ühel või teisel moel ülikoolidesse. Väärib märkimist, et ülikoolid eelistasid teadusraha suurendamisele selgelt õpperaha lahtikülmutamist, ent poliitiline otsus oli vastupidine.

Teadusrahastuse kasv suurendas tuntavalt akadeemiliste töötajate arvu, kusjuures professorite arv on isegi kahekordistunud ning seda olukorras, kus üliõpilaste arv on langenud. Tõsi, kehtivate reeglite kohaselt ei tohigi seda raha kasutada üliõpilaste õpetamiseks. Aga võib kasutada õppejõudude tehtava teadustöö eest tasumiseks.

Üldise arvamuse kohaselt pole aga teadus- ja õpperaha kasutamise riiklikes reeglites ja arvestuses selgust ning seeläbi on kahanenud vastastikune usaldus nii ülikoolide sees kui ka vahel ning statistiline võrdluski teiste riikidega on pea võimatu. Ka see on tõsine probleem.

Pildi täienduseks lisan veel mõned tähelepanekud.

Mitmed nooremad õppejõud teenivad alla üldhariduskoolide õpetajate miinimumpalga samas kui tippteadlasi värvatakse ka 9000-eurose kuupalga eest. Ehkki ingliskeelsed programmid võimaldavad võtta täiemahulist õppemaksu, õpib enamus kaugetest riikidest pärit tudengeid valdavalt Eesti maksumaksja kulul. Suure nõudlusega erialadel on akadeemilise töötaja kohta üle 20 üliõpilase, väiksema nõudlusega erialadel aga kohati alla kahe üliõpilase.

Sellises keskkonnas on oma sissetulekute kasvatamiseks vaid üks kindel tee: eurograndid, millega kaasneb aeganõudev pidev taotluste kirjutamine ja mahukas aruandlus. Üks briti kolleeg nentis tabavalt, et niisuguses olukorras hakkavad üliõpilased raha teenimist segama. Nii ongi juhtunud.

Ülaltoodud probleemidega tuleb tegeleda ja kindlasti üksteisega seotult. Mulle tundub, et üks põhjuseid õppetöö rahastuskriisi tekkimisel ongi poliitiline arusaamine, et lihtsalt raha juurde andes tegelikult midagi ei muutu.

Samal ajal on mõtlemapanev, et neist probleemidest, lahendustest rääkimata, pole midagi jõudnud haridusministeeriumis valminud hariduse ja teaduse arengukavadesse. Need ilusad, ontlikud ja poliitkorrektsed konsensusdokumendid, kus kõik tähtsad märksõnad on ilusti ritta seatud, tegelevad suuresti näivuse loomise ja kõigile meeldimisega. Tegelik elu on aga täis probleeme ja nende lahendamiseks tuleb teha valikuid.

Ja valikute tegemisega ei anna oodata. Tahaks loota, et see kõrghariduskogukond, kes Toompeal kogunes, käivitab haridusministeeriumis sisulise tegevuse, mille tulemusena sõnastatakse võimalikud poliitilised valikud olukorra parandamiseks.

On selge, et pikaajalised lahendused vajavad sekkumist seaduse tasemel ja see saab usutavalt sündida vaid peale riigikogu valimisi. Ja sedagi vaid siis, kui need valikud saavad kirja erakondade valimisplatvormides ja seejärel koalitsioonileppes.

Seni aga tuleks haridusministril kiiremas korras leida võimalus rahastuskriisi leevendamiseks kehtivate reeglite raames, sõnastades samas palju selgemini ja nõudlikumalt ka ühiskonna ootused. Ülikoolidel tuleks aga olla valmis oluliselt tõsisemateks struktuurseteks ja sisulisteks ümberkorraldusteks, kui nad seni on suutnud ellu viia.