Tõenäoliselt ei ole kellelegi uudis, et 2013. aastal reformitud kõrgharidus on jõudnud punkti, kust enam vanaviisi edasi minna ei saa. Piinlikult väike riiklik rahastus on sundinud ülikoole üha enam investeerima ingliskeelsesse haridusse, vähendama õppekohti eestikeelsetel erialadel ning lausa sulgema õppekavu. See ei käi minu arvates kokku levinud ütlusega, et eestlased on haritud ning tark rahvas.

Eesti Vabariigi põhiseaduses on sätestatud, et riigi ülesanne on eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise tagamine. Seda üllast eesmärki on aga pea võimatu saavutada ilma kvaliteetse eestikeelse kõrghariduseta. Viimase hääbumise tagajärg võib juba paarikümne aasta pärast olla traagiline.

Võimaliku stsenaariumina tõi Tallinna Ülikooli rektor Tõnu Viik hiljuti välja olukorra, kus eriarsti vastuvõtul tuleb suhelda inglise või vene keeles, sest eesti keeles seda eriala enam ei õpetata või kui õpetatakse, siis on eriala nii ebakvaliteetne, et sellise haridusega inimest ei saa ükski meditsiiniasutus tööle võtta.

Lisaks õppekavade ajakohasena hoidmisele ja õppejõudude väärika palga tagamisele on probleem ka tudengite sotsiaalsete garantiide süsteemis, mis on täielikult ajale jalgu jäänud. Usun, et seegi pole kellelgi uudis, et inflatsioon suureneb iga aastaga ning sellega koos tõuseb ka elukallidus. Ometigi tuleb nentida, et õppelaenu maksimaalmäär on häbiväärselt väike, 2500 eurot õppeaasta kohta.

Lisaks on praegusel õppelaenul üliõpilase jaoks palju miinuseid: ebasoodsad tagasimakse tingimused, esimesel ülikooliaastal alles oktoobris laenu kättesaamine ning, mis kõige olulisem, suurtes linnades on 250 euroga kuus väga keeruline iseseisvalt ära elada ning tudeng peab enamasti ikkagi tööl käima. See kõik tekitab üliõpilases lisastressi ning tema fookus liigub õppetöölt olmeprobleemidele ehk lihtsalt öeldes sellele, kuidas kuu lõpuni ära elada.

Õppetoetuste hetkeseis ei ole sugugi parem, sest üldiselt on praegu kaks varianti: stipendium või vajaduspõhine õppetoetus.

Stipendiume pakutakse Eestis aga paljude teiste riikidega võrreldes kasinalt ning konkurents neile on väga tihe. Vajaduspõhine õppetoetus tähendab tudengi jaoks seda, et mõlemad vanemad peavad teenima miinimumpalka, sest arvestus käib leibkonna järgi ning üliõpilane loetakse vanemate leibkonna liikmeks kuni 24. eluaastani. Seda ka siis, kui vanemad tudengit tegelikult üldse ei toeta ning tudeng iseseisvalt majandab.

Seetõttu tuleks tegelikult suunata tähelepanu lisaks kõrghariduse riikliku rahastamise tõstmisele ka üliõpilaste sotsiaalsete garantiide paremaks muutmisele, sest praeguse süsteemi puhul on ülikoolilinnadest eemal elaval võimekal noorel keeruline vanemate abita ülikooli astuda. Ja seda olukorras, kus meil on tasuta kõrgharidus.

Mina kui tudeng saan sellest kõigest aru ning minu jaoks on see kõik iseenesestmõistetav. Riigikogus toimunud olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu järel ilmunud kirjutiste põhjal nägin, et eestikeelne jätkusuutlik ja kvaliteetne kõrgharidus on ka teiste ühiskonnagruppide seas aktuaalne ning oluline teema: sõna võtsid lisaks tudengitele ka professorid, rektorid, tippjuhid ning teadlased. Samuti kogunesid olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu hommikul kvaliteetse kõrghariduse toetajad nii Tallinnas kui ka Tartus kõnekoosolekutele, kuhu kokku kogunes sadakond inimest.

Seda kõike arvesse võttes on mul keeruline mõista, kuidas rahvas teadvustab probleemi tähtsust ja pakilisust, aga rahvaesindajad mitte. Loomulikult oli mul hea meel näha, et lõpuks on riigikogu otsustanud arutada kõrghariduse ja selle riikliku rahastuse tuleviku üle. Pisut hilja, kuid seegi hea. Esimene tagasilöök tuli aga juba päev enne OTRK arutelu, mil riigikogu kinnitas järgmise aasta eelarve ning kõrghariduse osas jäi tulemata vajalik ja oodatud tõus.

Veelgi suuremat hämmingut tekitas riigikogu saalis toimunu. Kuidas on võimalik, et inimesed, kes nõustuvad sellega, et haridus on oluline ning eestlased peaksid pürgima maailma kõige targemaks rahvaks, viivad riigikogus kõrgharidusest rääkides ikka teema mujale. Olgu selleks erinevate sugude tunnustamine või kõrged elektrihinnad.

Minu jaoks ei ole kõrghariduse tuleviku teemaline arutelu koht, kus teisi teemasid ning veel vähem oma erakonna poliitilist agendat sisse tuua. Minu arvates peaks kvaliteetne eestikeelne kõrgharidus ning selle tulem, jätkusuutlik ja edukas Eesti, olema meie kõigi prioriteet, olenemata erakonnast või maailmavaatest.

Eriti keeruline on kõike seda mõista seepärast, et olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelul sai sõna ka rektorite nõukogu, mille esindaja Toomas Asser rõhutas otsustava kogu saalis, et Eestis ei ole luksust inimesi raisata. Ta tõi välja, et oluline on juba nüüd teha otsuseid, sest see on targa ja haritud rahva küsimus.

Üliõpilasena pean nentima, et riigikogu suures saalis oleksid pidanud saama sõna rohkem inimesi, mitte ainult rektorid ja poliitikud. Poliitikute tühjade lubaduste ja mõttekäikude, et "raha lihtsalt ei ole" asemel oleks võinud suures saalis kuulata neid, kes puuduliku süsteemiga iga päev kokku puutuma peavad, näiteks tudengid ja alamakstud õppejõud.

Olenemata riigikogu suures saalis toimunust, on põhjust ka rõõmustada. Seda seepärast, et 9. detsembril oli kõrgharidus ja selle rahastamine aktuaalne hommikust õhtuni ning pärast seda on ilmunud hulgi arvamusartikleid, mis kõik viitavad teema olulisusele.

Loodetavasti andis 9. detsembril toimunu tõuke selleks, et teemaga konkreetsemalt edasi minna, sest sarnaselt kliimakriisile on meil ka selle probleemi lahendamisega kiire. Tõsiasi on see, et kui eestlased tahavad jätkuvalt olla haritud rahvas, siis on tasuta kõrghariduse säilitamine väga oluline ning eestikeelsesse kõrgharidusse investeerimine lausa möödapääsmatu. Ainult nii saab luua targema ja edukama Eesti tuleviku. Kvaliteetne kõrgharidus, rikkam Eesti.