Ülikoolide vähene tegevustoetus on viinud meid tupikseisu, kus peame tegema valikuid, mis mõjutavad meie akadeemilisi tegevusi. Nii panigi Tallinna Ülikool infoteaduse bakalaureusõppe vastuvõtu aastaks pausile. Pausile pandi veel mõned õppekavad ja ülejäänud läbivad analüüsi, mis näitab kätte järgmised kokkuhoiu kohad. Üks on selge, senises mahus me eestikeelset tasuta õpet enam teha ei suuda ja kriitilise analüüsi läbivad kõik õppekavad.

Miks just infoteadused? Eestis käib asi nii, et haridus- ja teadusministeerium otsustab, millised on iga ülikooli vastutusvaldkonnad. Riik annab justkui suunise, et missuguse ekspertsusega inimesi millistes ülikoolides õpetatakse.

Infoteadused on osa sellest vastutusvaldkonnast, mida ministeerium ei ole Tallinna Ülikoolile andnud. Riigi suunis on, et selle valdkonna õpetamise ja koolitamise eest vastutab meie kõrgharidusmaastikul Tartu Ülikool.

Tallinna Ülikool on seni traditsioonist ja missioonitundest lähtuvalt pingutanud, et saaksime infoteadlasi sellegipoolest koolitada. Paraku on aga kavaga ilmnenud mitmed kitsaskohad, mis vajavad lahendust, et vastata ülikooli ja ühiskonna ootustele.

Tallinna keskraamatukogu direktor Kaie Holm kirjutas hiljaaegu, et praeguses olukorras on tööandjad justkui Marsilt ja ülikoolid Veenuselt. Ta viitas sellele, et kui raamatukoguhoidjaid teeb ülikooli senati otsus murelikuks seetõttu, et raamatukogude töötajaskond on vananev ning tööjõupuudus on suur, siis ülikoolid räägivad aga kõrghariduse alarahastusest.

Tegelikult ei ole need kaks asja Veenus ja Mars, mida vaadata eraldi. Minu meelest pole vaja nii kaugele üldse vaadata. See on täitsa kohalik ja ühine debatt, me räägime samast asjast ja samal eesmärgil. Me vaatame lihtsalt erinevatelt mätastelt.

Mis siis meie mättalt paistab? Paistab see, et Eesti kõrgharidus elab teiste ühiskondlike valdkondadega võrreldes alla keskmise elatustaseme. Vaimsuse ja teadmiste mõttes oleme me küll rikkad, aga klassikalises majanduslikus mõttes oleme vaesed.

Kui teistel aladel on majanduslik võimekus enam-vähem stabiilselt õitsvas tempos kasvanud, siis ülikoolid lonkavad teiste varjus kannul. Ja ainuke, mis kasvab, on see vahemaa kõrghariduse ja teiste valdkondade vahel, sest nood lähevad eest ära. Ja võrdlemisi tempokalt.

Kui räägime arvudest, siis on kõrgharidusel puudu umbkaudu sada miljonit eurot aastas. Ja see puudujääk ei tekkinud nüüd ega eelmisel aastal. See on kasvanud selliseks aastate pikku.

Aga mis teeb praeguse olukorra paradoksaalseks on see, et kogu ülejäänud ühiskond vajab neid teadmisi, mida ülikoolid pakuvad. Nagu infoteadus, nii ka teised valdkonnad. Kõrgharidus on meie ühiskonnamootori kütus. Vaatan hirmuga, kuidas see kohalik kütus hakkab tasahaaval otsa saama ning siis tuleb abiväge mujalt otsima hakata. Aga ma siiralt usun, et sinna me ei taha jõuda.

Mida siis praeguses olukorras ette võtta? Ma soovin meie riigi otsustajatele tarmukust, et teha tulevikku vaatavaid valikuid, mis ühiskonda igas selle sektoris edasi viivad. Selleks on haritud ja targad inimesed. Panustame siis nendesse.