Mari-Liis Jakobson: stagnatsioonikümnend Eesti kõrghariduses

Foto: Erakogu

Kolmapäeval võeti riigikogus vastu riigieelarve, neljapäeval toimus samas arutelu kõrghariduse rolli, kvaliteedi ja rahastamise üle. Päris irooniline olukord, kui nii võtta: kõigepealt paneme paika, palju raha saab ning seejärel hakkame arutama, palju saada võiks, arutleb Mari-Liis Jakobson Vikerraadio päevakommentaaris.

Mis tunne oleks elada täna aastas 2012? Elada, justnagu polekski viimase kümne aasta jooksul suurt midagi juhtunud? Aastal 2012 oli keskmine brutopalk 887 eurot kuus, tänasest oma 40 protsenti väiksem. Keskmine vanaduspension 276 eurot, mis tänasest samuti pea poole väiksem. Euro oli käibel olnud aastakese ning alles äsja nutitelefonide ajastusse jõudnud mobiiliturul võidutses veel Sony Ericsson.

Ühest küljest üsna nostalgiline. Majanduslikus plaanis aga ... ega praguse elukalliduse juures ikka enam hakkama ei saaks.

Aga ometi tuleb sellist ajas rändamist ette. Kõrghariduse valdkonnas näiteks. 2012. aasta riigieelarves oli kõrghariduse valdkonnale ette nähtud 153,8 miljonit eurot. Kümme aastat hiljem, 2022. aasta eelarves on kõrghariduse tegevus- ja sihtotstarbeliseks toetuseks kavandatud 161,6 miljonit eurot.

Mõistagi pole need numbrid päris üks ühele võrreldavad, sest riigieelarvestamise põhimõtted on muutunud ja enam ei leia riigieelarve seletuskirjast koondnumbrit "kõrgharidusprogramm". Juba tehtud kulutusi täpsemalt kuvav haridusstatistika portaal "Haridussilm" näitab, et valitsussektori kulutused kõrgharidusele on aastatel 2012-2019 kasvanud 259 miljonilt 317 miljonile, ent osakaaluna SKT-st kukkunud 1,4 protsendi tasemelt kukkunud ühe protsendi piirimaile. 

Seejuures oli aasta 2012 veel viimane aasta enne n-ö tasuta kõrgharidusele üleminekut, mil kõrgharidusse veel hilisemast enam eraraha jõudis.

Siiski ei ole kõrgharidussektori n-ö tootlikkus veel päris kokku kuivanud. Lõpetajaskond on rahastuse stagnatsiooni tingimustes vähenenud vaid kümnendiku võrra, umbes kümnelt tuhandelt üheksale. See on päris märkimisväärne. Karta on, et näiteks teedeehituses tähendaks samasugune stagneerumine ikka märksa hoogsamat hooldatavate ja ehitatavate kilomeetrite vähenemist, pelgalt paari prügikasti likvideerimisega enam hakkama ei saa.

Kuigi tõenäoliselt on selline stabiilsus ka kõrghariduses ajutine, enne kui stagnatsiooni mõjud tugevamalt tunda andma hakkavad. Ja ometi räägime me neist prügikastidest palju enam ja märksa häälekamalt kui kõrghariduses toimuvast.

Lõppeval nädalal seondus kõrghariduse teemadega lausa kaks olulist sündmust: kolmapäeval võeti riigikogus vastu 2022. aasta riigieelarve, neljapäeval toimus samas arutelu kõrghariduse rolli, kvaliteedi ja rahastamise kui olulise tähtsusega riikliku küsimuse üle. Päris irooniline olukord, kui nii võtta: kõigepealt paneme paika, palju raha saab ning seejärel hakkame arutama, palju saada võiks.

Kuidas paistab kõrghariduse olukord seestpoolt?

Olen ülikoolis töötanud 2009. aastast alates. Mingis mõttes jõudsin sinna buumiajal, kui ülikooli lävepakke kulutasid viimased suured põlvkonnad, üliõpilaste suhtarv õppejõu kohta oli nii mõnegi meelest lausa katastroofiliselt kõrge, aga samal ajal oli ümberringi sellist areneva organisatsiooni entusiasmi ja optimismi. Isegi raha jätkus, kui ikka väärt algatus meeles mõlkus.

Viimast kümnendit võiks aga pigem pidada stagnatsioonikümnendiks, mida mõni ilusama sõnaga ka kestlikuks kahanemiseks nimetanud on. Eks ole sellelgi omad võlud nagu töötamine väiksemate õppijarühmadega, pidev vajadus end tõestada õppekavade sulgemise "näljamängudes", mis on vaieldamatult tõstnud antava hariduse kvaliteeti ja suunanud ühiskonna vajaduste kesksema õppekava arenduse suunas.

Aga see on õppija jaoks tulnud loomulikult ka valikuvõimaluste ahenemise arvelt. Suletud on terveid õppekavu, teistel vähendatud valikuid miinimumini. Ja ülikooli koridorid muutusid üha vaiksemaks ja tühjemaks juba enne koroonaaega. (Mis ei tähenda, et sa näiteks 25. detsembri õhtul oma kabinetivaikuses tööd tehes ei teaks, millises kabinetiaknas tuli sel õhtul veel põleb.)

Kindlasti ei saa kogu kahanemist panna demograafiliste trendide arvele. Eesti kõrgharidus konkureerib globaalselt, ja mitte ainult välistudengite, vaid ka meie oma lõpetajate peale. Statistikat selle kohta, kui palju Eesti koolilõpetajaid iga-aastaselt välismaale suundub, meil ei ole.

Kaudselt on tuletatud, et aastatel 2011-2017 jäi välismaal õppijate hulk 4000 ringi, kuid viimastel aastatel on välismaale õppima minejate hulk kahtlemata veelgi suurenenud. Sest piirid on ju lahti, vähemalt osal lapsevanematel seda raha, mida õpingutesse investeerida, jagub, ja kui valida on stagnatsiooni ja tohutu valikute mitmekesisuse vahel, pole imekspandav, et paljud just selle viimase valivad.

Kuidas see lõpetajate arv siis ikka nii kõrgel püsib? Eks nende "teise ringi" õppijate arvelt. Need on inimesed, kellel on kunagi juba üks kõrgharidus omandatud ning kes nüüd karjäärimuutust planeerivad või on lihtsalt jõudnud faasi, kus neil on aega juba tehtavat tööd enda jaoks põhjalikumalt läbi mõtestada. Ja tegelikult on selline õppija sageli innustuseks ja väärt täienduseks kogu õpperühmale.

Eurostudent uuringust teame, et pea pool Eesti tudengkonnast on juba vanemad kui 25-aastased (keskmine vanus küündib lausa 30 aasta kanti). Ehk siis inimesed, kes on oma elud juba Eestis üles ehitanud ja tänulikud võimaluse eest end elukestvalt täiendada. Muide, selle näitajaga ei ole me sugugi häbiväärses seltskonnas: üle 30-aastased õppijad on suurim tudengirühm ka mitmetes Põhjala riikides.

Kindlasti tasuks enne, kui neile ligipääsu piirata, analüüsida, millised on selle mõjud. Kas see toob kõrgharidusse raha juurde või tähendab lihtsalt, et see õppijakontingent – kelle hulgas muide on ülekaalus just naised, kellel sageli ka lapsed – kaob Eesti kõrgharidusest lihtsalt ära?

Niisiis, kui rääkida Eesti kõrghariduse rollist, kvaliteedist ja rahastamisest, ei tohiks kindlasti rääkida üksnes sellest, kuidas ligipääsu nii-öelda tasuta kõrgharidusele piirata selleks, et olemasoleva rahaga hakkama saada.

Märksa olulisem oleks mõelda suurelt: mis paneks Eesti ülikooli tervikuna praeguse koolilõpetaja jaoks senisest atraktiivsemana kaardile tagasi? Ja see pole enam küsimus üksnes kõrghariduse rahastamisest, vaid ka sellest, mis saab kõrgharitud eesti noortest edasi. Sest võõramaa metropolis hästi spetsialiseerunud hariduse saanud noort ei ole mitte üksnes keeruline siia tagasi meelitada, tal endalgi on keeruline Eesti hoopis teistsuguste eeldustega tööturule integreeruda.


Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: