Kalm rääkis saates "Uudis+", et ülikoolide otsused erialasid sulgeda tulenevad süstemaatilisest riiklikust ülikoolide alarahastusest.

Nädalapäevad tagasi teatas Tallinna Ülikool otsusest peatada vastuvõtu infoteaduste bakalaureuse erialale, mille osas avaldasid suurt pahameelt raamatukoguhoidjad. Lisaks ei võeta üliõpilasi vastu ka rekreatsioonikorralduse, koreograafia ja keskkonnakorralduse magistriõppesse.

Kui Tallinna Ülikooli rektor Tõnu Viik sõnas, et infoteaduste puhul on üks kaalukohti see, et üliõpilased sellel erialal enamasti tööle ei asugi, pidas Mart Kalm probleemiks poliitikute vähest huvi kõrghariduse rahastamise vastu.

"Minu silmis ei ole teravik selles, et ülikoolid midagi peaks tegema – nad teevad ju südamevaluga neid otsuseid, kui nad ei saa, ei jaksa või ei suuda midagi õpetada," ütles Kalm. "Pigem on ikkagi tegelik probleem süstemaatiline riiklik ülikoolide alarahastus."

Samas möönis ta, et kui raamatukogundus on valdkond, mis on digitaliseerumise tõttu kiiresti ümber kujunemas, siis peab ülikool ka nendele muutustele reageerima.

Ülikoolid ei ole Eesti edust osa saanud

Kalm lisas, et Tallinna Ülikooli sulgemisotsused ei tulene sellest, nagu nad ei tunneks vastutust ja ei tahaks neid asju õpetada, vaid tegu on pragmaatiliste otsustega, mida on vaja teha, et üldse ots-otsaga kokku tulla.

"Kui me mõtleme sellele, kuidas viimase kümne aasta jooksul on Eestil läinud hästi ja suur osa Eestist on sellest edust osa saanud, aga ülikoolid ju mitte, ja see ongi see probleem," selgitas Kalm.

"Kui me mõtleme, et viimase kümne aastaga on ülikoolide personalikulud kasvanud 28 protsenti, aga keskmine brutotöötasu Eestis 56 protsenti, siis me näeme, milline tohutu ülikoolide vaesumine on viimase kümne aasta jooksul toimunud."

Kalm ei nõustu haridus- ja teadusministeeriumi seisukohaga, nagu riigieelarvest ei oleks võimalik ülikoolide toetuseks raha leida. Tema hinnangul on hoopis poliitikute huvid olnud mujal.

"Riigieelarve on väga suur ja lai – sõltub sellest, kuhu poliitikud raha jagavad, millised on nende väärtushinnangud," sõnas kalm.

"Ma mõistan ka Kaja Kallast, et igas valdkonnas on 100 miljonit puudu, aga nüüd: kus see jääb puudu ja kuhu see antakse? Me näeme, et majanduskasv on pööraselt suur, tegelikult on küsimus selles, mida väärtustatakse. Kas me tahame tarka, edumeelset, majanduslikult kiiresti kosuvat, elutervet eestikeelset ühiskonda – siis on loomulikult kõrgkoolid üks kõige suuremaid prioriteete. Aga paraku see nii pole olnud – poliitikute huvid on mujal olnud."

Tasuta kõrgharidus ei soosi vastutust kooli ees, aga sellest loobuda ka ei saa

Rektorite nõukogu ei poolda Kalmu sõnul tasulise kõrghariduse tagasitoomist, sest sellega kaasneks ajude väljavool heal järjel lähiriikidesse, kus pakutakse tasuta kõrgharidust. Samas ei ole ka tasuta kõrgharidus ideaalne.

"Nagu me näeme näiteks ingliskeelsetel õppekavadel: sealsed üliõpilased, kes maksavad, on palju hoolsamad. Nad ei lükka nii kergekäeliselt asju edasi, nende väljalangemise protsent on palju väiksem, nad läbivad õppekava nominaalaja jooksul, sest nad on motiveeritud õppima. Tasuta kõrghariduses jällegi üliõpilased sageli vahetavad eriala, jätavad pooleli – nad ei tunne vastutust kooli ees ja see on teistpidi probleem."

"Mina ütleks, et Eestis ülikoole vähe reformitud ei ole," ei pidanud Kalm ka mõistlikuks järjekordset kõrgharidusreformi. "Üks asi on see, et me oleme proovinud mitmeid mudeleid: endises idaplokis on Eesti ülikoolid kindlasti kõige reformitumad, üsna õhukeseks viilitud. Seal sellist kasutamata ressurssi ripakil ei ole. Küsimus on lihtsalt pikaajalises alarahastuses, mis poob – see on peamine probleem."

Kalm tõi välja, et kui Eestis hakati pakkuma tasuta kõrgharidust, siis esimestel aastatel püüdis riik kompenseerida õppemaksudest saamata jäänud tulu. "Kuid siis unustas riik ülikoolid täiesti ja nende häält ei ole võetud kuulda," oli ta kriitiline.

Ta täpsustas, et ülikoolid on viimase kümne aasta jooksul saanud vaid ühel aastal palgatõusu osaliseks, kui ülikoolide rektorid koos haridusministriga läksid peaministri jutule.

"Ma ei arva, et niisugune käitumine oleks iseenesest ilus, aga häda ajas härja kaevu ja siis me saime 5-protsendise tõusu," ütles Kalm. "Igal muul aastal on ju haridusministeerium eelistanud õpetajate palgatõusu. Ülikoolidel on väga hea meel, et õpetajate palgad on nii jõudsalt kasvanud, aga tekkinud on täiesti naeruväärne situatsioon, kus õpetajate õpetajad ülikoolides saavad osades koolides selgelt vähem."

Kallid erialad peaks olema ühes, odavamad mitmes ülikoolis

Kalm möönis, et ta ei näe kõrghariduse probleemide lahendust ka selles, kui igat eriala õpetatakse vaid ühes Eesti ülikoolis, ehkki see tundub majanduslikult otstarbekas.

"Tõepoolest, arstiteaduskond on Tartu Ülikoolis ja arstiteaduskond on nii suur ja kallis asutus, et nii väikeses riigis nagu Eesti, ei ole võimalik üldse kahte arstiteaduskonda teha – see on nagu selgelt paigas," leidis ta.

"Aga kui meil on väiksemad erialad, siis eluterve konkurents on akadeemiliselt motiveeriv. Kui seda sama asja tehakse nii Tartus kui Tallinnas, siis mõlemad pingutavad rohkem."

Kalm tõi välja, et kui Tallinna Tehnikaülikoolis hakati kümmekond aastat tagasi dubleerima Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri eriala, pani see viimase oluliselt rohkem pingutama: "Ma näen seda, kuidas nad tõepoolest on tublid. Vaadake, kõikide teiste koolide üliõpilased käivad EKA arhitektuuriosakonna avalikel loengutel."

Ta möönis, et EKA võiks küll rõõmustada, kui Tartu Ülikool otsustas kaotada maalikunsti eriala, kuid kunstiteadlasena leidis ta, et Eesti kunst kaotas sellest oluliselt: "Eesti kultuur tervikuna ju võidaks, kui maalikunsti osakond oleks nii Tartus kui Tallinnas."