See oli üllatav, et riigikogu ei olnud seekord kummitempel ja muutis valitsuses kinnitatud Eesti seisukohtade sõnastust EL-i kliimapaketi "Eesmärk 55" suhtes. Miks ELAK valitsusest tulnud seisukohti nii pikalt arutas ja täiendas?

Räägin kõigepealt taustast. ELAK on vahendaja, mis kiidab heaks valitsuse seisukohad läbirääkimisteks Euroopa Liidus. Meie ei ole strateegid, strateegia reeglina tuleb valitsusest. Valitsuses on sadu ja sadu ametnikke, kes kõik selle kallal töötavad. Pakett "Eesmärk 55" on osa rohepöördest, nii, et seal on väga suured teemad.

See pakett, milles oli seitse eelnõu, laekus valitsusest 17. detsembril, selle taga oli keskkonnaministeerium. Ettekujutus oli, et me käsitleme neid tervikuna, aga mina leidsin, et võib-olla see ei ole mõistlik, kuna see on nii suur pakett, – et võtame aja maha.

Võtsimegi aja maha, aga siis tekkis küsimus, mida siis teisiti teha? Võtsime majanduskomisjoni ja keskkonnakomisjoni arvamused, kuna esmalt lähevad valitsuse seisukohad valdkonnakomisjonide kätte. Valdkonnakomisjonid kujundavad nii-öelda poliitilise seisukoha ja meie koondame need kokku läbirääkimiste seisukohaks. Ma tahan natuke pisendada ELAK-i rolli selles asjas.

Te olete valitsuse seisukohtadele ikka kõvasti lisanud, see ei ole tavaline?

Jah, see ei ole tavaline, see on erandlik. Aga meie ei saa olla alternatiiv valitsusele, meil ei ole aparaati, mis teeks teistsuguseid seisukohti. Aga siin mõtlesime küll natuke, et võiks midagi teisiti olla.

Meil oli üks suur idee sellega – vaadata läbi emissioonikaubanduse süsteem (ETS) ja asendada see millegi lihtsamaga, näiteks aktsiisiga. Aga see ei olnud küps (mõte?) lõpuks. Pidasime nõu ministriga, pidasime nõu peaministriga. [Keskkonna]minister läks Prantsusmaale (keskkonnaministrite mitteametlikule kohtumisele – toim.), nii-öelda ventileeris, et mis sellest arvatakse ja tuli üsna murettekitavate seisukohtadega tagasi. Seal oli öeldud, et suurepärane – teeme selle maksu lisaks ETS-ile! Sellega meie entusiasm ETS-iga tegelda kadus ära.

Aga see seisukoht jäi, et emissioonikaubanduse süsteem on läinud keeruliseks ja paljudes lõikudes ei teeni enam seda eesmärki, mis ta algul oli. See seisukoht läks sisse.

Mis on need meie tähtsaimad seisukohad Eesti jaoks, mida kaitsta läbirääkimistel EL-i kliimapaketi üle?

Vaadake – Eesti sees on ju erinevad seisukohad! Mina tooksin välja kaks põhilist teemat. Üks on energia – kogu energiapoliitika, sest ma olin ise Euroopa Komisjoni liige, kui tohutu entusiasmiga mindi aatomielektrijaamade sulgemisele ja samal ajal ei tehtud mingeid investeeringuid uute elektrijaamade ja kogu energiavarustuse jaoks. Ja seda me nüüd täna siin kannatame. See, kuidas siit välja tulla ja seda lahendada, on üks suur teema.

Teine suur teema ja võib-olla isegi kõige teravam Eesti jaoks on metsa puudutav, see mille lühend on LULUCF – maakasutuse ja metsanduse direktiiv. Seal on küsimus selles, missugune peab olema vahekord metsa vahel, mis peab süsinikku ehk CO2 neelama ja missugune on see osa metsast, mida võib töödelda mööbliks ja muudeks kasulikeks produktideks.

Siin on Eesti sees terav vastasseis. Nii, et kui minna Euroopasse, siis see on päris kindel, et meil tuleb oma metsa- ja puidutööstust kaitsta. Sest vaadake, kui palju (Kallas mõtleb, kui vähe - toim.) on metsa Euroopas! Nendel on see elulise tähtsusega küsimus, et seda ei vähendataks. Aga Soomes, Rootsis, Eestis on metsatööstus ju üks rahvusliku rikkuse allikas. Muidugi tuleb seda kasutada mõistlikkuse piires, ega keegi ei ütle, et me peaksime kogu metsa maha võtma ja ära töötlema.

Kas Euroopa suurte riikide juhtide kliimaplaanid on loosunglikud?

Ma nii ei julgeks öelda, et nad oleksid lausa loosunglikud, kuid eks seal on sees palju illusiooni. Võtame mistahes näite. Näiteks taastuvenergia, täna oli meil [ELAK-is arutusel] taastuvenergia direktiiv. Kui kõik loodavad, et taastuvenergia, tuulepargid tulevad ja asendavad meil kõik energia-allikad, siis jõuame selleni, et Saaremaal ei lasta tuuleparke teha ja tekivad muud sotsiaalsed küsimused. Keegi ei oska Euroopas öelda, kui kaugele lastakse minna.

Meil on Pariisis kokku lepitud kliimaeesmärgid, mille kohaselt peab 2050. aastaks hoidma globaalse soojenemise kahe kraadi piires ning sellele on ka Eesti alla kirjutanud. Aga kui hakata detaile ellu viima, siis mina vaatan selle pilguga, et paketti "Eesmärk 55", mis [Euroopa Komisjonis] võeti vastu eelmise aasta 30. juunil, tahetakse jõustada aastail 2023-26, see hakkaks kehtima ning 2030. aastaks väheneks CO2 emissioonid võrreldes 1990. aastaga 55 protsenti. See ei ole mitte lihtne!

Sellepärast, et teades, kuidas need direktiivid, seaduseelnõud ja määrused liiguvad läbi Euroopa Liidu, läbi Euroopa Parlamendi ja liikmesriikide nõukogu, kui palju on seal erinevaid seisukohti, siis see võtab aega! Iga asi võtab ikka mitu aastat aega – ei ole nii, et ülepeakaela saaks teha. Siin on väga suur sotsiaalmajanduslik mõju kõigil asjadel. Nii et mul on küll natuke kahtlus, kas see pole mitte liiga idealistlik? Võib-olla pole see programm mitte loosunglik, vaid idealistlik.

Oluline põhimõte, mille riigikogu lisas Eesti seisukohtadesse, on see, et võimaluste valikul heitkoguste vähendamise sihttasemete saavutamisel tuleb lähtuda sektorite reaalsetest võimalustest. Miks peab riigikogu seda oluliseks, mitte aga suurest eesmärgist, et me peame maa kliima ära päästma?

See pole mitte ainult riigikogu seisukoht, vaid ma pean täiesti ausalt ja mitte sellepärast, et ma kuulun valitsuskoalitsiooni, ütlema, et valitsuse seisukohad, mis tulevad meile komisjoni (ELAK), olles läbinud valdkondlikud komisjonid, on päris ratsionaalsed.

Valitsus jätab käed vabaks, jätab läbirääkimisteks võimaluse ja paindlikkuse. Vastus on see, et saatan on peidus detailides! Ma usun ka, et on tõesti mõistlik, et temperatuur aastaks 2100 ei tõuse mitte 4,8 kraadi võrra, minu lapselapsed on siis kõrges vanuses, aga elus ja ma ei taha küll, et merevee tõus nad näiteks ära uputaks.

Suur eesmärk on õilis, aga kui me tuleme detailide juurde, siis peame arvestama, et ega me ei saa inimestest üle rullida. Mis me siis teeme, kas keelame ühel hetkel kõik sõiduautod ära või?

Aga mida te vastate keskkonnakaitsjatele, kes ütlevad, et vastutustundetu on majandushuvisid seada ettepoole maakera kliima päästmise eesmärkidest?

Need peavad olema tasakaalus, on minu vastus. Metsa näide on väga hea. Mis puutub [süsiniku]kvootidesse, siis ma pigem olen looduskaitsjatega nõus. Seda võib küll vaadata, kuidas neid vähendada.

Aga kui rääkida puiduettevõtetega, siis nad ei taha midagi ülemäärast, nad tahavad tasakaalu, nad on nõus, et raiemahul on mingi mõistlik piir, aga kui sellest mõistlikust piirist allapoole minna, siis nad kaotavad sadu töökohti. Seal me oleme!

Ega me ju oma heaolust ei taha loobuda. Kas lõpetame näiteks Eestis sooja vee tarbimise ära, et kusagil enam kraanist sooja vett ei tule? Minu lapsepõlves – kui ma kuulsin, et kusagil tuleb torust soe vesi, siis ma mõtlesin, et keegi teeb nalja, et see ei saa võimalik olla! Kas me tahame tagasi minna samasuguse olukorra juurde – kahtlen! Mina küll ei ole selleks valmis, ütlen ausalt.

Riigikogu nõuab kliimapaketi eelnõude puhul rohkem mõjuanalüüse. Te olete töötanud Euroopa Komisjoni volinikuna ja teate, kuidas need eelnõud sünnivad. Miks siis juba Euroopa Komisjon ei tee piisavas mahus analüüse, just nimelt sotsiaalmajanduslike mõjude kohta? On see rahapuudus, teatud laadi ideoloogilised hoiakud – et teatud muudatused tuleb nui neljaks ellu viia, ükskõik, mis need sotsiaalmajanduslikud mõjud on? Või on lihtsalt need ametnikud Brüsselis, kes neid eelnõusid teevad, eluvõõrad? Millest see tuleb?

Eks neid osaliselt tehakse, aga see on üliraske. Me kõik tahaksime saada selgeks asju, mis toimub 30 aasta pärast, aga katsuge seda kõike prognoosida ja arvutada neid numbreid, teha aritmeetilist mõjuanalüüsi. Igal juhul on õige neid analüüse nõuda, et need oleksid maksimaalsed, aga samas realistlikult ma võin öelda, et transpordi valdkonnas (mida Kallas Euroopa Komisjoni kureeris - toim.) me ka tegelesime nende mõjuanalüüsidega. Inimesed tegid kõik, mis nad suutsid, kasutasid kogu maailma teaduslikku kogemust – aga ometi paljudele küsimustele vastuseid ei saa, mis 15 aasta pärast ühes või teises valdkonnas juhtub.

Nii et see on igavene küsimus. Igal juhul öelda, et mõjuanalüüsi on vaja teha, aga uskuda imet, et tuleb aritmeetiline mudel, mis ütleb, et kui me liigutame a-d, korrutame kahega ja siis veel kord liigutame ning siis saame 4, siis seda ei saa.

Euroopa Komisjon on korduvalt rõhutanud, et kui liikmesriigid peavad mõnda abinõu sobimatuks, siis nad peaksid näitama, kus kohas nad teevad komisjoni pakutust enam. Sest kui ühes valdkonnas teeme vähem, siis kusagil peame ju rohkem tegema, et miinus 55 protsenti ikka kokku tuleks aastaks 2030! Kui nüüd Eesti seisukohti lugesin, siis mina päris hästi ei saanud aru, mis valdkondades plaanib Eesti komisjoni pakutust rohkem teha, kui me mitmel puhul nagu LULUCF (maakasutus) ja transport leiame, et me nii palju teha ei saa. Kus me siis rohkem teeme?

Seda peaksite küsima näiteks keskkonnaministrilt või majandusministrilt. Need on kaks peamist valdkonda. Ma tõesti ei oska seda niiviisi vastata. Küll aga julgen ma ennustada, et kui Eesti läheb Brüsselisse nende seisukohtadega, et seda või teist asja ta ei taha nii radikaalselt teha, siis ta leiab üsna palju toetajaid, kellel on samasugused mured. Siis on see järgmine mõtlemise koht, et mis siis teha – kas leppida sellega, et selleks ajaks neid eesmärke ei täideta või leitakse siis mingid uued lähenemised.

Olen aru saanud, et mõnes asjas on Eesti seisukohad sarnased Põhjala riikidega, mõnes küsimuses Prantsusmaaga. Aga kui üldse eeltööd tehti, kui te riigikogus seisukohti kujundasite, kas sondeerisite, millised on võimalikud liitlased, mis seisukohti on üldse mõtet sinna kirjutada, kus on üldse võimalik liitlasi leida ja millega üldse on mõtet läbirääkimistesse minna?

Meie ise ei konsulteerinud kellegagi, ei ühegi maa parlamendi ega teise maa valitsusega. Aga me oleme küsinud ministritelt, mis nende pilt on, kuidas ja mis läbi läheb. Nii palju, kui nemad on suutnud sellest ülevaadet anda, nii palju nad on andnud.

Läbirääkimised on jube põnev asi. Seal sõltub väga paljudest asjadest. Kui võtta kõikide EL-i riikide suursaadikud kokku ja küsida, mis on nende arvamus, siis on vastus algul sajaprotsendiliselt ei. Aga siis, kui tuleb kokku nõukogu, kus istuvad koos ministrid, siis nemad langetavad sageli teistsuguseid otsuseid.

Ühesõnaga – ametnikud ei saa võtta riske. Aga meie, poliitikute, töö on võtta riske. Ja kui läheb hästi, siis me oleme võidumehed, kui läheb halvasti, siis läheb meiega pahasti. Aga läbirääkimiste valdkond, eriti Euroopas, on äärmiselt mitmekihiline ja põnev. Ja seal on kõigil oma roll.

Mis on Euroopa Liidu kliimaeesmärkide väljatöötamisel valesti läinud? Ja kui on läinud, siis kas ja mida tuleks selles protsessis edaspidi teisiti teha.

Ma võiks öelda seda, et energia teemal oli esialgne lähenemine, kui lõpetati tuumaenergia, aga asemele midagi ei investeeritud, veidi idealistlik. Loodeti, et sellest küsimusest saame kuidagi jagu.

Teine küsimus on see, mida ma vaatan oma praktika pealt, et need asjad, mis on plaanis, on väga tore, kui nad saavad tehtud, aga minu meelest võtab see siiski palju rohkem aega, kui me praegu ette kujutame.

Kas Eesti peaks põlevkivist elektri tootmist jätkama ka pärast 2035. aastat? Teatavasti praegune koalitsioonileping sätestab, et 2035. aastal peaks see lõppema. Aga me teame, et olukord energeetikas on muutunud. Mis teie arvate?

Asi väärib arutamist. Energeetika on ülitähtis. Ja kui energiajulgeolek sai praeguses mudelis tõsise tagasilöögi, siis on minu arvates kõik variandid laual. Nagu üks tähtis riigimees meil ütleb, et kõik on laual.