"Otsuse tegi Euroopa Kohtu täiskogu, mis koguneb haruharva ning otsuse kuulutamisest tehti esimest korda otseülekanne. Juba need kaks asja kokku näitavad, et tegemist on Euroopa Liidu tuleviku osas väga olulise küsimusega," tõdes advokaadibüroo Sorainen partner Ginter.

Ginter selgitas, et kui varasemalt leidsid Poola ja Ungari, mida mõlemat süüdistatakse õigusriigi eiramises, et neile sanktsioonide kehtestamiseks on vaja riikide ühehäälsust ning sellisel juhul oleks neil olnud võimalus teineteist kaitsta.

"Aga Euroopa Kohus leidis siin täiesti uue lähenemise, öeldes, et õigusriigi põhimõte ja solidaarsuse põhimõte on vajalikud selleks, et kui Euroopa Liit annab oma raha liikmesriigi kätte, siis saaks ta veenduda, et seda raha ei kuritarvitata ega sellega midagi valesti ei tehta. Kohus leidiski, et see meetod ei ole mitte liikmesriigi karistamiseks, vaid selleks, et kaitsta EL-i eelarvet rikkumiste vastu. Selle nurga alt need kaks meedet tõesti kannavad erinevaid eesmärke," rääkis Ginter.

Euroopa Kohus viitab oma kolmapäevases otsuses, et 2020. aasta 16. detsembri määrusega kehtestati kord liidu eelarve kaitsmiseks juhul, kui mõnes liikmesriigis rikutakse õigusriigi põhimõtteid. Määruse kohaselt võib nõukogu selle eesmärgi saavutamiseks komisjoni ettepanekul võtta selliseid kaitsemeetmeid nagu liidu eelarvest tehtavate maksete peatamine või ühe või mitme sellest eelarvest rahastatava programmi heakskiitmise peatamine.

Seega puudutab otsus laiemaid rahaeraldusi kui ainult EL-ile koroonapandeemia järgse taastekava Next Generation EU tarvis laenatud 800 miljardi euro laialijagamisel, tõdes advokaat.

"Euroopa Kohus ütles, et see võib puudutada nii konkreetseid eelarvest eraldatavaid vahendeid kui ka erinevaid meetmeid. Selles mõttes see loogika klapib tulevikus väga erinevate rahastamisvormide kohta, mitte ainult Next Generation EU jaoks," selgitas Ginter.

Rahast ilmajätmine pole karistus, vaid ennetus

Ginteri sõnul lähtub Euroopa Kohus oma lahendis loogikast, et väljamaksete peatamine õigusriigi nõudeid rikkuvale liikmesmaale ei ole mitte karistus, vaid tagatis, mis kindlustab, et Euroopa Liidu raha ei kasutataks eesmärgivastaselt. "Ehk see on eelarve kaitse finants-vaatenurgast. Kas seda uskuda või mitte või kas see tundub inimestele ikkagi karistusena, on teine küsimus," lisas ta.

"Euroopa Kohus ütles väga huvitavalt, et kui me 1993. aastal kokku lepitud Kopenhaageni kriteeriumite alusel astume Euroopa Liitu ja üheks selleks kriteeriumiks on õigusriigi põhimõtete järgimine, siis ei ole loogiline, et me liikmeks olemise käigus saame sellest põhimõttest olulisel määral loobuda," selgitas jurist.

Küsimusele, kes otsustab selle, kas mõni riik rikub õigusriigi põhimõtteid, vastas Ginter, et see käib tavapärase menetluse järgi, milles komisjon teeb ettepaneku ja nõukogu otsustab. "Seal on hõlmatud nii Euroopa Liidu huvide eest keskselt seisev organ komisjon kui ka nõukogu, mis tagab ka liikmesriikide huvide järgimise. Ja nõukogule on ju ette nähtud vastavad häälteenamuse reeglid aluslepingutes. See kindlasti ei saa olema lihtne otsus," rääkis ta.

"Aga mis on oluline erinevus varasemaga võrreldes, ongi see, et kui varem oli karistamise jaoks vaja ühehäälset liikmesriikide nõusolekut, siis seda enam vaja ei ole, mis puudutab eelarve konteksti ja raha eraldamist," rõhutas ta.

Kuna Euroopa Kohtu otsus on Euroopa Liidu õiguses lõplik, siis ei ole rahulolematutel selle peale ka enam kuhugi edasi kaevata.

"Nüüd jäävad üle riigisisesed diskussioonid - kas konstitutsioonikohtud sellega nõustuvad või ei nõustu. Aga ükski konstitutsioonikohus ei saa käskida Euroopa Komisjonil teha Poolale või Ungarile oma pangakontodelt ülekandeid," tõdes Ginter. "Nii, et kui Poola konstitutsioonikohus teeb homme järeldused [taastefondi] ühislaenu suhtes, siis ei Poola ega Ungari ülemkohtul pole sisuliselt võimalik siin kaasa rääkida. Põhimõtteliselt on raha ikkagi Euroopa Liidu kontodel ja nemad sinna ülekandekäsku kuidagi anda ei saa," ütles Ginter.