Lvivi raudteejaamas on inimmeri, tuhandete inimeste elu on segi paisatud nõnda, et paljud neist ei tea hommikul, kus nad veedavad järgmise öö või millises riigis oma elu jätkavad.

"Seda kõike tehakse laste pärast, et nad ei näeks sõda. Andku Jumal, et see olukord muutuks. Jumal pole inimene ja võib-olla murrab Putini ja ta annab alla," rääkis perega teel olev Vladislav.

"Ma ei tea, kuhu me edasi läheme, aga seal, kus me elasime, seal pommitatakse. Ma ei suuda. Ma mõtlesin alguses, et ma saan jääda ja hakkan sõdima, aga mis sõjamees mina olen," rääkis Nataša.

Lvivi rongijaamas on tuhandeid inimesi, kes tulevad kas teistest Ukraina piirkondadest või tahavad siit edasi lääne poole pääseda. Esimesed piletid olevat alles 7. märtsiks.

Läti buss viib sõja jalust rahulikku Riiga lätlased, eestlased ja ka nende lähedased ukrainlased.

"Siis kui nelja ajal lennukid lendasid ja lasud ja rakettide hääled ja siis oli juba... Mitte väga hirmus vaid, et kas see nüüd algas," rääkis Igor Filippov.

"Me jooksime lastega rongile, kõik oli kinni, kohtasid ei olnud, me palusime, et palun võtke meid, me oleme väikeste lastega. See oli väga raske," kirjeldas Jane.

Bussid Lvivist ja Poola piirilt väljuvad veel ka pühapäeval, nende kohta saab infot välisministeeriumist.

"On inimesi, kes nüüd on sellest sõja koledusest aru saanud, kes varem arvasid et nad jäävad Ukrainasse, aga kui sõda on su akna või ukse taga või trügib tuppa sisse, siis sa tahad selle eest ära," rääkis Eesti suursaadik Ukrainas Kaimo Kuusk.

Võitlusvaim ei ole Ukrainas aga kuhugi kadunud, vastupidi. Teised riigid saavad Ukrainat aidata eelkõige relvadega.

"See on absoluutselt relvastus. Laskemoona, sest seda kulub. Igasugust õhutõrjerelvastust, seda on väga vaja," ütles Kuusk.

Lääne-Ukrainas Lvivis on laupäev möödunud üldiselt rahulikult, aga ohtu tajutakse juba siingi teravamalt, aeg-ajalt lõhestavad linnamelu sireenid, mispeale hakatakse juba varjuma.