Euroopa Liidu juhid kogunevad ajaloolises Versailles' lossis, kus ligi 103 aastat tagasi sõlmiti Esimese maailmasõja lõpetanud rahuleping. Täna riigi- ja valitsusjuhtide ees sellist lepingut kahjuks pole, kuid rahu Euroopasse tagasi toomisest räägivad nad küll.

Suuresti ongi kohtumine pühendatud rääkimisele, sest mitteametlikul Ülemkogul ametlikke otsuseid ei tehta.

Esiteks tuleb liikmesriikide liidritel rääkida Euroopa Liidu sõjalisest võimekusest. Euroopa Liit pole küll see organisatsioon, kus räägitaks kahest protsendist kaitsekulutustele, kuid täna ei ole sellest pääsu. Ja võib-olla ongi see Euroopa Liidu uus suund, sest viimase kahe nädala jooksul on lõhutud mitmeid tabusid. Näiteks relvatarnete rahastamine Ukrainale.

Viimastel päevadel on kaitsevõimekuse ja energiasõltuvusega seoses räägitud võimalikest uutest EL-i võlakirjadest. Kuigi mitmele riigile see idee meeldis, siis lükkasid selle kolmapäeval tagasi nii Hollandi kui ka Saksamaa rahandusminister, kellele laenamine ja kulude suurendamine ei meeldi.

Sellest hoolimata peavad poliitikud lähiajal otsa vaatama reaalsusele, kus kulud suurenevad kõigis sektorites, sest energiahinnad on laes. Mõneti ongi see liidrite kõige suurem mure, sest rahvas nõuab neilt praegu otsuseid Ukrainas, kuid varsti juba kõrgete hindade suhtes. Eriti olukorras, kus valitseb stagflatsiooni oht. See tähendab, et inflatsioon oleks kõrge, kuid majanduskasv aeglane.

Samas peavad nad otsima ka lahendusi, kuidas loobuda Venemaa naftast, maagaasist ja kivisöest. Eile teatas Euroopa Komisjon, et selle aastaga suudetakse asendada ligi kaks kolmandikku Vene maagaasist. Kuid samas kehtestati ka eesmärk loobuda Venemaa fossiilsetest kütustest hiljemalt aastaks 2030. See viimane eesmärk on niivõrd kauge, et on isegi keeruline mõista, miks komisjon selle üldse välja ütles. Kuid see väljendab poliitilist reaalsust.

Mõneti tuleb tõehetk ka Ukrainale, Gruusiale ja Moldovale. Nimelt esitasid need kolm riiki hiljuti Euroopa Liiduga liitumise taotluse. Versailles's neile rohelist tuld kindlasti ei näidata, kuid oluline on anda lootust. Vähemasti Ukrainale, kes peab sõda kogu demokraatliku maailma nimel ning Moldovale, kes on Ukraina põgenikest üle ujutanud. Keerulisem on seis Gruusiaga, kes sõdis Venemaaga 2008. aastal, kuid pole nüüd nõus ühtegi sanktsiooni kehtestama.

Kindlasti võitleb Eesti peaminister Kaja Kallas kohtumisel selle eest, et Ukrainale antaks rohkem lootust Euroopa Liiduga liitumiseks. Kuid võib karta, et Hollandi peaminister Mark Rutte ja Prantsusmaa president Emmanuel Macron on sellele vastu.

Kui Macron on pidanud juba korra Kallasele alla vanduma (kui soovis koos Saksa kantsleri Angela Merkeliga Vene presidenti Vladimir Putinit EL-iga tippkohtumisele kutsuda - toim.), siis Rutte vankumatus oma seisukohtade eest seismisel on nüüdseks juba legendaarne. Kumb seisukoht peale jääb, peaks olema selge juba reede hommikuks.