Näost näkku intervjuu Zelenskiga tehti Euroopa Ringhäälingute Liidu (EBU) ja kolme selle liikmesorganisatsiooni ajakirjaniku koostöös. Zelenskit intervjueerisid Ukraina avalik-õigusliku ringhäälingu UA:PBC uudistejuht Angelina Kariakina, Tšehhi Televisiooni rahvusvaheline korrespondent Michal Kubal ning Prantsuse Televisiooni rahvusvaheline korrespondent Agnès Vahramian Jeru.

Agnes Varhamian Jeru: Küsin alustuseks, kuidas teil läheb? Kas te saate meile rääkida oma eraelust selles hoones, kus me asume? Ma tean, et vastate, et asi pole teie isikus, kuid me tunneme siiski huvi. Näiteks, kas te magate hästi? On teil enda jaoks aega? On teil aega perega kohtumiseks või näiteks raamatute lugemiseks? 

Kuidas minuga on? Ma tunnen end hästi. Ma usun, et ma ei ole haige, et olen täiesti terve meesterahvas. Ma saan suurepäraselt aru, mis toimub. Suudan rahulikult langetada põhjalikke otsuseid. On väga oluline, et suudame olla tasakaalukad. Meie sõjavägi näitab oma tugevust. On oluline näidata üles tasakaalukust, olla võitlejatena tugevad ja kaitsta riiki, kuid samal ajal näidata üles inimlikku suhtumist isegi meie vaenlasesse.

Minu jaoks on väga oluline, et inimesed näeksid meid oma riiki kaitsmas, kuid – kordan veel kord – tegemas seda inimnäoliselt, me ei piina inimesi. Näitame, et oleme valmis end kaitsma, kuid mitte n-ö võitma, sest see ei ole mäng, midagi, mis tuleb iga hinna eest võita. Selles peegeldub meie erinevus inimestest, kes tulid meie riiki vallutama, kes tungisid meie maale. On oluline näidata, et isegi meie võitlejad teevad seda tsiviliseeritult. See on väga oluline!

Olen keskendunum, kuna minust sõltuvad väga paljud asjad. Tahan endast anda vaid positiivset. Mitte naeratades, kuid läbi positiivse tegutsemise. Ma ei soovi kahjustada oma inimesi. Inimesed on olulised, sest inimesed ise kaitsevad meie riiki. See tähendab, et nad on meie, kui mitte ainus, siis kindlasti tähtsaim aare ja kaitseliin. See on meie Raudkuppel. See on meie kaitse liit. See on meie rahvas.

Mis lugemisse puutub, siis pean ausalt tunnistama, et ilukirjandust ma tõesti ei loe. Ma armastan seda, kuid saan aru, et sellest ei tule midagi välja. Esimese lehekülje loen ära, kuid teisele jõudes mõtlen juba olukorrast [Ukrainas] ja pean lehekülge otsast peale alustama, kuna ei mäleta enam, mida lugesin. Siis jõuan kolmandale ja unustan taas. Seda sellepärast, et mu pea on täis teisi protsesse ja otsuseid. Lõõgastuda on raske.

Michal Kubal: Ukraina on täna väga raskes olukorras. Samas tundub riik olevat üksmeelsem kui kunagi varem. Kas usute, et ajalooline muutus leiab tegelikult aset terves maailmas ehk Euroopas? Ning mis on selle muutuse keskmes?

Maailm muutub, on juba muutunud. Poliitikud kardavad oma inimesi, kardavad ühiskondlikku vastutust, nad näevad, et inimesed reageerivad teisiti [kui varem]. Paljudes riikides on meil kodanike sajaprotsendiline toetus, kuid ei ole, ühel või teisel põhjusel, poliitikute täit toetust. Kusjuures ma ei proovigi öelda, kellel õigus on, kuid see tähendab seda, et ühiskondlik, avalik arvamus saab tugevamaks kui ükskõik milline juht. Me kõik näeme neis protsessides muutusi, selliseid, mis viivad teoreetilise demokraatia asemel populaarse demokraatiani. Viimane ei ole revolutsioon, populaarne demokraatia on peamiselt [rahva] tegelik võim. Kui tahad olla oma ühiskonnas liider, pead seda ka tegelikkuses olema, pead inimesi juhtima ja elama nendega samas vaimus, selle asemel, et käske jagada.

Mulle tundub, et sedasorti populaarne demokraatia on maailmas võimust võtmas, millest sünnivad teatud sorti turvalisusliidud. Olen kindel, et tulevikus on meil uut tüüpi kaitseliidud. See ei tähenda, et olemasolevatest tuleks tingimata lahkuda, et peaksime lõhkuma töötavaid asju – mitte seda. Inimesed soovivad lihtsalt rahu, stabiilsust ja ennekõike (enese)kindlust.

Enesekindlust kõigis neis väljakutsetes. Olgu siis teemaks koroonaviirus või, hoidku jumal, sõda. Inimene, kes elab, maksab makse, kes elab siin, kas siis siin sündinuna või sisserännanuna, on maailmakodanik "rahu nimel". Ja sellel inimesel peab olema kindlus, et ta on siin riigis kaitstud, kusjuures see teadmine peab säilima ka siis, kui ta siirdub teise riiki, kindlus, et ta ei pea kannatama. See on väljakutse, millega maailm täna silmitsi on, ja võib sellega kas leppida ja jõuda vastavate liitudeni või näeme paljude maailma liidrite vahetumist, kui ühiskonnad endale sobivad juhid valivad.

Angelina Kariakina: Küsin liitude kohta täpsemalt. Kas kaalute NATO-ga mitte liitumist, pidades silmas sõda ja kõiki tulevasi väliseid ohtusid?

NATO-ga liitumine on meie põhiseadusesse sisse kirjutatud. Ebakindlust on selles osas, kas meid sinna ka võetakse. Mõnede riikide puhul, kes meid koos endaga seal näevad, on meil selgus. Kuid vähemalt kolmandik [NATO liikmeid] ei näe meile seal kohta. Mõni on seda ka avalikult tunnistanud, kuid enamik kardab sellest kõva häälega rääkida. Siinkohal peame naasma eelmise küsimuse juurde. Nad usuvad, et ühiskond avaldab neile survet.

Seega usun, et peame selle väljakutse jaotama mitmeks tükiks. Üldjoontes peame leidma formaadi, milles võiks tekkida arusaam, kas Venemaa tahab üldse sõda lõpetada. Vastasel juhul ei pruugi me teiste küsimusteni jõudagi. Põhimõtteliselt, kas Venemaa tahab seda või on selleks üldse võimeline? Kui eeldame, et Venemaa on selleks valmis, et vältida sanktsioonidest põhjustatud probleeme, sisemisi pingeid, endaga sõjajalale asumist, tühje poelette või poliitilise eliidi vahetumist, mida võiks põhjustada meie vastu alustatud sõda. Ning mõistame, et oleme kõik need protsessid algatanud koos oma lääne partneritega. Oleme teinud esimese sammu ühtsuse poole, mida maailm vajab. Ühtsena suudame peatada iga agressori. Selles hetkes on see põhjus, miks ma arvan, et ilma Venemaa presidendiga kohtumata… mis iganes formaadis. Kordan seda üleskutset taas. Olen seda aastaid korranud ja välja pakkunud.

Tean vaid üht. Meie ajalugu ei andesta meile rahvastiku kadu. Meie riik ei andesta meile oma kodanike kadu. Tulevased põlved ei andesta meile meie territooriumite kadu. Nad küsivad: mille eest me võitlesime? Tahan, et inimesed mõistaksid täpselt, kus me oleme. Kes on meie sõbrad ja kes kahtlevad. Ma ei ütle, et meil on läänes vaenlasi. Ei. On inimesi, kes on meie eest valmis ükskõik milleks. Kuid on ka neid, kes ei ole valmis. See on kõik. Kuid see on oluline, kui räägime teatud kompromissidest.

Presidendiks saanuna ütlesin, et me ei saa loovutada ühtegi osa oma maast, et peame tegema kõik, mis on meie võimuses, et saada tagasi Donbass ja Krimm. See ei olnud suusoojaks öeldud. Kõik meie inimesed usuvad ja mõtlevad nii. Küsimus on, kunas saame selle sõja lõpetada.

Venemaal ei ole mingit mõtet teha suuri sõnu. Et vot siin on teile ultimaatum. Ultimaatumid ei vii kuhugi. Meil on ultimaatum ja siin on punktid – täitke need ja sõda lõppeb. Nii ei lähe. Selline asi ei vii mitte kuhugi. See küsimus ei puuduta vaid mind. See puudutab asjaolu, et inimesed ja valitsus on ühtsed. Keegi meist ei saa sellega nõustuda. Seda ei saavuta ultimaatumitega. Ukraina ei nõustu ultimaatumitega. Me füüsiliselt ei saa seda teha. Oleme kaotanud oma inimesi. Kuidas saaksimegi seda teha? Sellisel juhul peaksime kõik hävima. Siis täituks nende ultimaatum iseeneslikult. Näiteks, andke meile Harkiv, Mariupol või Kiiev. Ei Harkivi, Mariupoli ega Kiievi elanikud ega ka president ei saaks midagi taolist teha. Näeme seda isegi okupeeritud linnades, Melitopolis ja Berdjanski kandis, et inimesed reedavad nende [sissetungijate] asukohad. Kui nad heiskavad oma lipu, siis inimesed võtavad selle uuesti maha. Nad tapsid inimese ja teised jooksid peitu, kuidas naasid öösel ja võtsid lipu maha. Mida te siis soovite – kõik viimseni hävitada?

Seepärast ütlen, et nõustume ultimaatumiga vaid siis, kui meist kedagi enam elus pole. Linna saab vaikimisi vallutada, kuid elama ja töötama hakkate siin vaid teie. Inimesed kas lahkuvad linnast või võitlevad surmani. Ultimaatumid on seega halvad, sest viivad genotsiidi ja ukraina rahva hävinguni. Oleme saavutanud sellise laetuse taseme. Siit jõuame dialoogini. Me soovime rahu. Kordan seda veelkord. Nii raske kui selle saavutamine ka ei oleks, on see parem kui sõda, seda kogu meie vihkamise juures [okupeerivate] vägede vastu.

Õige sõna on läbirääkimised. Tuleb läbi rääkida nii, nagu vaja. Kuid need peavad olema läbirääkimised ja mitte ultimaatumite pildumine. See on oluline aspekt. Dialoogist saab sündida kompromiss. Minu jaoks on iga kompromiss asjakohane [ja oluline]. Vaadake, tekkinud vihkamine puudutab nüüd igat sõna, igat nõudmist, varianti ja julgeolekugarantiid. Kõigi jaoks… Mõistate? Aega peab mööda minema.

Seega, kui soov on sõda lõpetada, tuleb kõigepealt nõustuda vaherahuga ja sõdurite tagasi tõmbamise, presidentide kohtumise ning teatavate julgeolekutagatistega. Siis on ruumi kompromissidele. Meie turvalisusele peavad olema teatavad garantiid. Tuleb homme välja öelda, et Ukraina võetakse NATO-sse ja lõpetada selle küsimusega mängimine. Või öelda, et seda praegu ei tehta. See oleks aus. Saadakse ju aru, et ei ole soovi astuda sõtta Venemaa vastu ja seetõttu ei võeta meid alliansi liikmeks.

Kõik on väga lihtne. Me saame juba kõigest aru. Meid ei võeta, kuna nad kardavad Venemaad. Nii see on. Ning me peame sellega rahu tegema. Ütlema: olgu, siis vajame teisi julgeolekutagatisi. On NATO liikmesriike, kes tahavad olla meie julgeolekugarandid. Nad küll kahjuks ei saa kindlustada meile täit liikmelisust alliansis, kuid on valmis tegema kõike, mida peaksid tegema, kui oleksime liikmed. Usun, et see on normaalne kompromiss. Ja see on kompromiss kõigi jaoks. Lääne jaoks, kes ei tea, mida meiega NATO mõistes peale hakata, ja samuti Ukraina jaoks, mis soovib julgeolekutagatisi, ja ühtlasi ka Venemaa jaoks, mis ei taha lasta NATO-l laieneda ja väidab, et tal on NATO ja lääneriikidega sellekohased kokkulepped. Seetõttu tuleb siin kompromiss leida, sest see lõpetaks sõja. Kuid see poleks lõpp Venemaa jaoks.

On üks avalik kiri, mille autorit ma enam ei mäleta, kas selleks oli Venemaa välisminister või president. Lõpetage jutt "denatsifitseerimisest" jms. Meie kõrvadele kõlab see ultimaatumina ja me ei kavatse seda tolereerida. Me ei kavatse leppida sellega, kui meid süüdistavad natsismis need, kes ise selle jalajälgedes astuvad. Avalik retoorika võib olla milline iganes ja on iga riigi valik, kuid mitte midagi taolist ei saa eksisteerida juriidilises retoorikas.

Kariakina: Paluksin selgitust selles osas, et kus oleksid sellises kompromissis Donbass ja Krimm?

Usun, et Krimmi ja Donbassi näol on tegemist kõikide jaoks väga keerulise looga. Kuid selleks, et lahendus leida, peame astuma selle esimese sammu, mis nagu mainisin, peab sisaldama julgeolekutagatisi ja sõja lõppu. Samas, peaksime kokku leppima, et lahendame ajutiselt okupeeritud territooriumite küsimust. Peame selle lahendama, kuid alles pärast [sõja lõppu]. Miks? Sest nagu mainisin on antud hetkel kõik väga tuline. Keev. Nii et saame kõigepealt selle plokiga ühele poole ja liigume siis järgmise juurde. Olen valmis need teemad tõstatama esimesel kohtumise Venemaa presidendiga. Need on asjakohased ja olulised okupeeritud territooriumite staatuse mõttes.

Kuid olen kindel, et seda otsust ei tehta sellel [esimesel] kohtumisel. Sest, kuidas seda nüüd öeldagi… Kui tahame olla ausad, siis peame rääkima põhiseaduslikest muutustest, muudatusest Ukraina seadusandluses, mis puudutab julgeolekugarantiisid. Isegi kui me neid teemasid arutame, ei otsustata seda vaid presidentide tasemel, vaid parlamendi ja ukraina rahva osalusel (ja see on küllaltki aeganõudev protsess). Kui ütlen "Ukraina rahvas",  siis mis puutub läbirääkimistesse Venemaa Föderatsiooniga, saavad need sündima eelmainitud plokkidena, mida selgitasin ka läbirääkimiste delegatsioonile. Ma ei kohtunud Venemaa [läbirääkijate] gruppidega, vaid meie omadega. Ütlesin neile: "Vaadake, kui arutate teatud muudatusi, mis võivad oma iseloomult olla ajaloolised, siis me ei saa üle ega ümber referendumitest. Inimesed peavad saama öelda oma arvamuse nende kompromissettepanekute osas, mida mainisite. Kuid see, milline see arvamus olema saab, sõltub meie vestlusest ja Ukraina ja Venemaa vahelisest mõistmisest."

Varhamian Jeru: Mul on küsimus Euroopa liidrite kohta. Te küsite veel abi…

Jah, mul on [nendega] igapäevane kontakt. Iga päev, kuniks nad must ära tüdinevad. Võite otse neilt küsida. Kuid armastan asjaolu, et mul on lisaks ametlikele kanalitele ka Whatsapp ja teised [sidepidamisviisid]. Mõnede riigijuhtidega räägin iga päev.

Varhamian Jeru: Kui paljude maailma liidritega te iga päev räägite?

Iga päev? Umbes kaheksa kuni kümnega.

Varhamian Jeru: Kes teie lemmik on?

Lemmik? Ei oskagi kohe öelda. Võin öelda, kellega mul on väga tihe kontakt. Ma räägin tihti Andrzej Dudaga, [Prantsusmaa presidendi Emmanuel] Macroniga, mul on tihedad kontaktid Boris Johnsoniga ja Balti riikide liidritega.

Varhamian Jeru: Nii et nad on kõik teie lemmikud?

Kes mu lemmik on? Mu oma naine! (Naerab) Vabandust.

Kariakina: Mida ütlete ukrainlastele, kui nad näevad Vene vägesid oma akende taga, oma külades ja linnades? Lisaks ütlesite intervjuus CNN-ile, et kui läbirääkimised Putiniga peaksid läbi kukkuma, siis tekib kolmanda maailmasõja oht. Mida te sellega silmas pidasite?

Ma pidasin silmas seda, et tal [Putinil] ei ole plaani seda sõda lõpetada. Et Ukraina on vaid üks samm teel selle tulemuseni, mida ta tahab - minna Euroopa kallale. Esiteks võtta ära Baltimaad, riigid, mis kuulusid Nõukogude Liitu, ja seejärel need riigid, kus oli sees Nõukogude armee ja mis olid selle mõjusfääris. Olen meie partnereid, näiteks härra Scholzi, hoiatanud, et asi võib lõppeda Vene vägedega nende piiride ääres.

Sellisel juhul leiaksimegi end Kolmanda maailmasõja keerisest. Kui meie läbirääkimised peaksid läbi kukkuma, siis saame kindalt väita, et Venemaa nõudmised, mille Ukraina kindlalt tagasi lükkaks, ei olnud juhus. Sellisel juhul oleks tegemist nõudmistega, mille kohta ta teab, et me [Ukraina] nendega ei nõustuks, mis annaks talle võimaluse öelda, et "nad lihtsalt ei tahtnud rahu" ja seejärel juba liikuda täiskäigul Euroopa ja NATO riikide piiride poole. See oleks kolmas maailmasõda.

Varhamian Jeru: Kui teil oleks Putiniga kümne minuti pärast kohtumine Kiievis, mida te talle ütleksite?

Üritaksin rääkida kõigist arusaamatutest asjadest ja anda detailselt edasi, mida ukrainlased arvavad. Võimalusel arutaksime läbi kõik teemad. Kas leiaksime neile ka lahendused? Ei, kuid suudaksime seda osaliselt – peatada sõja. Ja teeksin neile selgeks, et meie hävitamisega – ta hävitaks vaid iseenda. Ma ei soovi, et jääksime ajalukku rahvana, keda ei eksisteerinud. Presidendina ei soovi ma meie riigile ja rahvale sellist saatust.

Michal Kubal: Euroopas on käimas suurim pagulaskriis peale Teist maailmasõda. Kümme miljonit inimest on lahkunud oma kodudest ja 3,5 miljonit on siirdunud välismaale. Mis sõnumi saadaksite inimestele, kes on lahkunud välismaale ja riikidele, mis on nad vastu võtnud?

Igaüks peaks saama ukrainlaseks, vähemalt ajutiselt, et tunda "omal nahal", et tegemist on sõjaga, kus võid tõesti kõigest ilma jääda – oma elust ja kõigest, mis selles on olulist. Tundma seda valu, selle asemel, et olla lihtsalt murelik. Ning selle tundmuse hetkes tegema kõik endast olemeva, et see lõppeks. Kuna inimesed, hoolimata sellest, kes nad on või mida teevad, mõtlevad esmajoones ikka enesele, oma elule. Nii et mida nad oma enda elu eest teha võivad – nad võivad olla ukrainlased.