Kahe nädala eest andis tarbijakaitse ja tehnilise järelevalve amet (TTJA) välja Venemaa riigimeedia veebisaitide esialgse blokeerimisnimekirja. Kuigi meediaväljaannete ja õigusteadlaste esialgne hinnang ameti tegevusele oli olukorrale kohaselt hillitsetult skeptiline, pole ametkonnad vaevunud avalikkusele selgitama oma edasisi või täpsemaid plaane, blokeerimise põhimõtteid ega tehnilise teostamise väljavaateid. Viimane on oluline, sest ameti näiliselt ajutised ettekirjutused eiravad seniseid häid praktikaid ning laiendavad blokeerimise tehnilist arsenali.

Eestis on ajaga kujunenud välja õiguslik ja tehniline praktika veebisaitide blokeerimiseks, mida väljendab maksu- ja tolliameti (EMTA) hallatav loata hasartmängusaitide nimekiri. Keelatud saitide nimekiri on avalik, selles on praegu 1639 veebisaidi domeenid. Kui netikasutaja püüab avada mõne sellise veebisaidi, kuvatakse talle teadet, mis selgitab blokeerimise põhjust, osutab nii keelatud kui ka loaga hasartmängusaitide nimekirjale ning annab juhiseid edasiseks tegevuseks.

On selge, et TTJA ei saa lisada propagandasaite EMTA blokeerimisnimekirja, kuid jääb arusaamatuks, mis eesmärk on senise praktika eiramisel, kui võiks kasutada end aastate jooksul tõestanud mudelit.

Kasulik oleks ilmselt seegi, kui propagandasaidi avamisel suunataks kasutaja nii blokeerimise põhjenduste kui ka riiklikult soositud saitide juurde. Olemasoleva praktika eiramisel ei ole tehnilist põhjendust, sest propagandasaitide blokinimekirja loomine tähendaks lihtsalt olemasoleva lahenduse kopeerimist. Milleks siis praegune ebamäärane ja läbipaistmatu lahendus?

Tehnilised uuendused ajutisuse kattevarjus

Lätis piiras ligipääsu 71 propagandasaidile sealne meediaregulaator, mis sai vajaliku pädevuse parlamendis operatiivselt vastu võetud seadusemuudatuse abil. Ilmselt pole ka sealne lahendus täiuslik, kuid vähemalt on protseduur läbipaistev ning vastutus usaldatud konkreetsele asutusele, millel on selliseks tegevuseks ka selgelt tuvastatav sisuline pädevus.

Eestis valitud tee ajutisuse sildi all usaldada propaganda blokeerimine selleks pädevust mitte omava tehnilise regulaatori kätte tekitab küsimuse, kas see pole ettevalmistus püsivateks muudatusteks.

TTJA pole teinud saladust, et blokeeritud veebisaitide nimekiri võib täieneda, kuid jääb saladuseks, kes ja kuidas seda täiendab. Kinnitus, et "konsulteeritakse nii julgeoleku- kui ka meediaekspertidega", kaasatud on "mõned Vene sisu eksperdid" ja "tehakse koostööd teiste Euroopa riikidega" ei anna avalikkusele võimalust hinnata selle tegevuse sihipärasust.

Õigusteadlane Paloma-Krõõt Tupay näiteks tunnustas ametit ettekirjutuses sisalduvate, kuigi nappide põhjenduste eest, aga nentis, et õiguslikult on see problemaatiline, sest blokeerida tuleks "ka kõik teised leheküljed, mis vastavad samadele kriteeriumidele".

Lisaks õiguslikule avarusele loob TTJA ettekirjutus aga ka võimalused netitsensuuri tehnilise arsenali laiendamiseks. Senist praktikat väljendav EMTA must nimekiri leiab rakenduse nimeserverite tasemel ja on ka seaduse tasemel üheselt väljendatud teenusepakkuja kohustusena blokeerida "ettekirjutuses määratletud ebaseadusliku kaughasartmängu domeeninimi talle kuuluvates nimeserverites" (HasMS §56).

Seevastu tehakse TTJA ettekirjutuses kohustuseks blokeerida "domeeninimed ja veebilehe IP-aadressid" ning antakse lõpuks vabad käed "muuta veebilehed muul viisil internetiühenduse teenuse lõppkasutajatele Eestis kättesaamatuks" (TTJA 15.03.2022 nr 18-2/22-03536-008).

Kui asi puudutab interneti reguleerimist, on alati tegu konkreetsete teenuste ja protokollidega. Kui eiratakse väljakujunenud praktikaid ja laiendatakse nimekirja blokeeritavatest teenustest, väljendatakse seda ambivalentselt või jäetakse lahtiseks, siis on need täiendavad võimalused avatud ning ootavad kasutuselevõtmist.

Kahtlemata on ühiskonnas nõudlus Venemaa mõjutustegevuse kontrollimiseks viimase 15 aasta kõrgeimal tasemel. Hädavajaduse sildi all ei tohiks aga võtta kasutusele tehnilisi lahendusi, mida esialgu esitletakse kui ajutisi, kuid mille tagasipööramine võib osutuda tagantjärele võimatuks.

Näide sellisest pöördumatusest on õigupoolest varnast võtta. Interneti- ja telefoniteenuse osutajate kohustus koguda kasutajate seansiandmeid, mis viidi sisse reaktsioonina Londoni 2005. aasta terrorirünnakutele, kuulutati mõned aastad hiljem Euroopa Kohtu poolt õigusvastaseks, kuid selle tühistamise põhimõttelise otsuseni jõudis Eesti Vabariigi parlament alles 2021. aasta lõpul ehk 15 aastat hiljem. Seda mitte omal soovil, vaid kodanikuühiskonna üha laieneva surve tõttu. Elektroonilise side seadus ootab aga vastavaid parandusi siiani.

Liiga aktiivne blokeerimine ohustab

Kui otsida võrdlust, mis selgitaks erinevust domeeninimede blokeerimise ja IP-aadresside blokeerimise vahel, võib nimeserverite pakutavat teenust võrrelda liiklusmärkidega. Liiklusmärk võib küll keelata näiteks parempöörde või peatumise, aga sõidukijuhil on võimalus keelatud liigutus ikkagi sooritada, sest märk on oma soovituses passiivne nõuandja. Reeglite rikkumist ei pane pahaks mitte liiklusmärk, vaid kaasliiklejad või liikluspolitsei.

Samamoodi ei takista nimeserveri blokeering pöördumast keelatud veebilehtede poole, eriti kui kasutaja tunneb teed sihtpunkti ja on otsustanud ametlikke nimeservereid eirata.

IP-aadressid väljendavad aga liiklejate tegelikke sihtpunkte ja läbitavat marsruuti. Seetõttu on IP-blokeerimine võrreldav sellega, kui parempööret keelava märgi asemel lukustataks sõiduki rool otseks või peatumist keelava märgi asemel lülitatakse välja pidurid. Kuigi selline sekkumine on kahtlemata äärmiselt tõhus, kaasnevad sellega täiendavad ohud: parempööret ei saa teha ka kokkupõrkest hoidumiseks ega ole võimalik peatuda, kui juhile lendab kärbes silma.

Netiliiklus on kõigi oma teenuste ja protokollidega ilmselt kordades keerulisem kui meile harjumuspärane liiklus teedel ja tänavatel. Võrguühenduse pakkuja poolel IP-pöördumisi aktiivselt jälgides blokeeritaks paratamatult üleliia palju ja ohtlikult, samuti muudetaks tehniliselt kasutuskõlbmatuks mingi osa olemasolevatest teenustest.

Kui tahta üleblokeerimist vähendada, tuleb aga arvestada ka teele hüppavate metsloomade ja silma tikkuvate putukatega, st muuta jälgimist veel aktiivsemaks ja peenemaks, ja selles mõttes oleks IP-blokeerimise kasutuselevõtt kuradile sõrme andmine.

Tagajärgede suhtes pimedaid ettepanekuid tehakse sanktsioonide tuules ka globaalselt. Näiteks ettepanek blokeerida baastaristu tasemel ligipääs internetile Venemaalt annaks voli võidurelvastumisele virtuaalsete piiride ääres ja lagundaks üleilmse interneti üpris vältimatult barrikadeerunud, militaarkontrollile alluvateks saarekesteks. See tähendaks tsiviilotstarbelise interneti, selle võimaldatud globaalse innovatsiooni ja ühiskondlike hüvede lõppu.

Esialgu keeldusid oma ametieetikast lähtuvalt sellega kaasa minemast kõik ilmavõrgu reguleerimise eest vastutavad rahvusvahelised organisatsioonid alates ICANN-ist kuni RIPE-ini, oma hoiatuse avaldas ka globaalne netikasutajate ühing Internet Society. Kommunikatsiooni niivõrd laialdane piiramine kahjustaks eelkõige tsiviilelanikke mõlemal pool rindejoont ega aitaks kaasa sõja lõpetamisele. Või kujutame ette sõja lõppu kommunikatsiooni ja läbirääkimisteta?

Kübervaldkonna arvamusliidrid, saati siis veel lihtsurelikud ei tundu endale aru andvat, et avaliku arvamuse kujundamine, sh propaganda ei ole labidatöö. Infosõda on pelk metafoor ja sellisena tegelikult üpris ebaõnnestunud, sest loob eksitava pildi jutupunkte pidi jooksvast rindejoonest ja infot vastastikku üksteisele pähe tulistavatest sõdalastest.

Kui üleskutsega valida sellises sõjas pool ja haarata inforelv kaasnevad ka kujutluspildid kübersõjast ja selle käigus saavutatavast tehnilisest ülekaalust, võivad lisaks omavahel tühja-tähja pärast tülli minemisele olla sellel ka pöördumatud tagajärjed tehnilisele taristule. Ärme unustame, et kübersõda pole meist tegelikult keegi näinud ja vaevalt tahaksimegi seda näha või selles osaleda.

Soov teha sõja pööramiseks omalt poolt midagi ära suhtelises tagalas viibides on kahtlemata suur, aga sugugi kõik sammud sel teel ei ole eesmärgipärased ega arvesta sellega, et peame nendega elama ka edaspidi.

Eestis ei peaks me hakkama jäljendama Venemaa tsensori tööd, kes on viimaste aastate jooksul katse-eksituse meetodil juurutanud IP-blokeerimise vahendeid ning püüab nende abil aktiivselt piirata kasutajate ligipääsu vabale internetile.

Samuti pole meie ühiskonna tegelik üksmeel kaugeltki nii suur, et võiksime usaldada interneti reguleerimise või propagandaga võitlemise oma isikliku parima äranägemise järgi tegutsevate sõjapealike kätte. Sest tagasitee võib osutuda konarlikumaks, kui meile praeguses olukorras tundub.