46-aastane Olga Allenova on staažikas ja tunnustatud ajakirjanik, kes kajastas sõjakorrespondendina sündmusi Tšetšeenias, ohvriterohkeid pantvangidraamasid Nord-Osti teatrietendusel ja Beslani koolimajas, konflikte Ingušeetias, Ossetias, Abhaasias, Gruusias, Aserbaidžaanis ja mujal. Kümme aastat tagasi keskendus ta sotsiaalsetele teemadele ja töötab ajalehe Kommersant erikorrespondendina.

24. veebruari rünnak tuli paljunäinud ajakirjanikule suure šokina. "Mulle ei mahu siiani pähe, et see on meie reaalsus. Iga hommik tõusen üles ja ma nägin õudset unenägu," ütles ta.

Olga Allenova intervjuu pole mitte ainult emotsionaalne ja mõtlemapanev, vaid selle eest võib Venemaal praegu vangi sattuda – 4. märtsil jõustus seadus, mis näeb ette kriminaalvastutuse vale levitamise eest armee kohta, mis praktikas tähendab, et isegi sõna "sõda" ei tohi Ukraina sündmuste kohta kasutada.

Nagu enamikul Venemaal, pole Allenoval täit ülevaadet Ukrainas toimuvast, välja arvatud mitteformaalsed kanalid internetis ja paksu propagandavõõbaga kaetud ametlik meedia. Aga oma kogemuse põhjal Tšetšeenia teisest sõjast 1999. aastal kujutab ta paremini ette kui enamik inimestest, mis lahingutandril toimub, eriti tsiviilelanikkonnaga.

"Oli juba 1999. aasta lõpp, kõigis kanalites oli ametlik info, et Groznõist avati humanitaarkoridorid ja rahulikud elanikud lahkuvad ja mingi aja pärast öeldi meile, et linnas rahumeelseid elanikke enam pole ja algas n-ö puhastus. /.../ Vaippommitamised ja pärast pommitamist hakkasid seal mingi aja pärast käima sõdurid. /.../ Ma sattusin sinna jaanuaris 2000, see oli täiesti juhuslikult. Ma hüppasin esimesele kolonnile, mis sõitis juba n-ö puhastatud linna. Nad viisid sinna sooja sööki, välikööke jne. Ma sõitsin koos nendega," rääkis Allenova.

"Nägin, kuidas nad seavad kööki üles ja kuidas täiesti purustatud majadest, nagu maa alt ilmusid kusagilt inimesed, nagu varjud, hallid varjud ja kõik liikusid selle köögi poole. Küsisin, kus nad elasid, sest nägin, et siin pole kusagil elada. Kõik on puruks. /.../ Ja nad ütlesid mulle, et kogu selle aja istusid nad keldrites. /.../ Ja ma mäletan seal mingi instituudi professorit, tal oli seljas klassikaline mantel, mis oli juba määrdunud, rebenenud, aga oli näha, et oli olnud hea mantel. Inimene intelligentse välimusega. Pikk. Ma nägin, kuidas ta sõi peoga seda putru. Ma nägin esimest korda, kuidas sõda röövib inimestelt eneseväärikuse. /.../ Pikkade pommitamise nädalate jooksul ei saanud inimesed enam aru, mis toimub. Polnud süüa, vett, kütet. Mingit infot üldse. Inimlikkuse kadu on minu meelest kõige õudsem," kirjeldas ajakirjanik.

Allenova sõnul lõi sealne pilt kiiresti pilgu selgeks. "Mulle tundub, et see, mida me toona uskusime, mul tekkis väga kiiresti kainenemine. Kui ma jaanuaris Groznõisse jõudsin, sain kõigest aru. /.../ See pühkis minu silme eest nagu mingi roosa katte, mida meile kogu aeg silme ette riputatakse, nüüd eriti. Kui mul see kate langes, siis kõiki järgmisi sündmusi pärast 2000. aastat hakkasin juba teisiti nägema. Nägin neid juba oma silmadega. Paljudel inimestel on see kate endiselt silme ees. Ja nemad pole selles süüdi, sest neile kleebiti see ette. Nad ei saa ise aru, et neil on kate silmadel," rääkis ta.

Iseasi, kas seda uskuda või mitte, aga Kreml väidab, et 75 protsenti Venemaa elanikest toetab – nagu ametlik retoorika seda nimetab – "erioperatsiooni" Ukrainas. Viimati eelmisel nädalal toimus suurejooneline pidu Krimmi Venemaaga taasliitmise aastapäeva puhul, kus ligi 200 000 patriooti rõkkas iga Putini loosungi peale.

"Mulle näib, et kõige suurem kurjus meie maa ajaloos, mis meiega juhtus, on televisioon, mille me kaotasime, ja see televisioon, mis selle asemele tuli. See on säärane inimeste ajupesu masin, massipropaganda masin... minu meelest täiesti saatanlik masin, sest ta ei luba inimestel aru saada, kus on tõde, kus vale. Ta näitab valet ja ütleb, et see on tõde. /.../ Mõni ei protesti, sest kardab. See on tõsi. On, mida karta. Kardavad, et antakse peksa, invaliidistavad, pannakse kinni ja nii edasi, vallandatakse töölt. Aga mõned ei saa lihtsalt aru. Nad näevad kogu elu pilti ainult televiisorist ja see pilt pidevalt valetab," rääkis Allenova.

Tema suurim hirm on, et välksõjas ebaõnnestunud Venemaa järgib sama taktikat nagu Tšetšeenias – teha kõik suuremad asulad maatasa. Viimastel andmetel on kodust lahkuma sunnitud kümme miljonit ukrainlast, neist välismaale on pagenud üle kolme miljoni, aga enamik ei jäta kodusid ega lähedasi.

"Esiteks, sellises olukorras usuvad inimesed kuni lõpuni, et nendega midagi ei juhtu. See on nende kodu. Nad ei taha maju maha jätta. Kardavad, et vara röövitakse. Lisaks on puhtalt patriootlikud motiivid. Inimene ütleb – ma ei lahku, see on minu maa, see on minu linn, ma ei lahku. /.../ On arusaadav, et suur hulk inimesi ei lahku sealt, erinevatel põhjustel, aga nad ei lahku. Mõni on haige, mõnel on vähiravi, mõni ei suuda kõndida, mõni on väga vana ja temaga jäävad lapsed, lapselapsed. Alati on inimesi, kes ei saa ära sõita. Seda peab alati arvesse võtma, et humanitaarkoridore ei kasuta kõik elanikud," selgitas Allenova.

Kui Tšetšeenia sõja ajal tegutses kuulus Sõduriemade Komitee, mis vahetas muu hulgas vaenupoolte vahel hukkunute põrme ja vangilangenuid, siis praegu midagi sellist pole. Kreml eitab sõda ja hukkunuid. Seni üks ja ainus kord tunnistati märtsi alguses, et operatsioonis on surnud umbes 500 Vene sõdurit, Ukraina sõnul on tegelik arv isegi 30 korda suurem ehk üle 15 000 hukkunu, sõltuvalt keda uskuda.

"Hästi, vange tuleb toita ja ravida ning hoida normaalsetes tingimustes ja pärast lahingutegevuse lõppu võib vahetada, aga laibad ju lagunevad, neid söövad koerad, linnud. See on täiesti ebainimlik ja košmaar lihtsalt. Miks siin ei ole mingeid liigutusi sõjaväelaste poolt, ma ei saa aru. /.../ Lähedastele, kes kaotasid oma lapse, on kõige õudsem, kui ei tea, mis nendega juhtus. Teadmata kadunud, Tšetšeenias oli väga palju teadmata kadunuid, on selline põrgu vanematele. Nad elavad kogu elu ja ei tea, mis juhtus. Nad ei saanud oma last maha matta. Nad ei tea, ärkavad öösel hirmuga, äkki ta on vangis, äkki ta on elus. Isegi kümme aastat hiljem ei suuda inimesed seda vastu võtta. Seda tuleb teha esimeses järjekorras, nii õudne kui see ka ei kõla. Mõnikord, kui ma räägin, ma mõtlen – Jumal, millest ma räägin. Lihtsalt mingi apokalüpsis, aga see on mingi baasasi, mida peavad sõjaväelased tegema," rääkis Allenova.

Allenova sõnul tunneb ta süüd sõja ees. "Ma tunnen kohutavat süüd. Kohutavat. /.../ Eile ma isegi mõtlesin, et parem oleksin seal õnnetus Harkivis, mida pommitatakse, Kiievis. Ma ei tea, parem oleksin seal kui siin, sest seal oleks mul vaja lihtsalt ellu jääda, aga siin ma ei mõista, kuidas elada. Millest tuge saada edasi. Kuidas me üldse hakkame edasi elama? Kuidas me vaatame üksteisele silma? Neile inimestele, kes seal praegu surevad, kellel hukkuvad lähedased? Ma ei tea," rääkis ta.

"Mul on kohutav süütunne selle eest, et ma käisin vähe miitingutel, et ma protestisin vähe. Selle eest, et mulle tundus, et midagi hirmsat ei juhtu. Ma olin inimene, kes nägi, mis toimub 1999, 2000, mis juhtus hiljem – Nord-Ost, Beslan. Kõik terroriaktid, kuhu ma kohale sõitsin, ma nägin seda kõike, aga kuidas ma võisin uskuda, et kõik läheb hästi. Kuidas ma võisin nii lõdvaks lasta, nii eksida ja mitte mõista, et see on selline hirmus oht, see, mis tehti meie ühiskonnaga. Valed, mida inimestele söödeti, passiivsus, hirm. Ohtlik segu, mida inimestele aastaid söödeti. Ma arvan, et paljud tunnevad praegu seda süüd. Ma ei arva, ma näen seda," lisas ajakirjanik.

Seda, kas Vene ühiskond suudab kunagi Ukraina ühiskonnaga rahu teha, ei juhtu Allenova hinnangul nii pea.

"Mulle tundub, et mitte enam meie eluajal. Võib-olla meie lapselapsed suudavad. Aga mulle tundub, et meile ei andestata seda iial. /.../ Inimesed, kas asuvad praegu selles vaakumis. Lootusetuses. Paljud on psüühilise plahvatuse piiril. Mina olen psüühilise plahvatuse piiril. Ma nutan, ei suuda kellegagi rääkida. Tohutu hulk minu tuttavaid sõidab riigist ära. Just neil päevil. Sest enam ei usuta, et siin saab üldse enam elada. Ehkki ma ei tea – ära sõita saab, aga kuhu põgeneda selle eest, mis on sul siin (näitab südant). Selle eest ju ära ei sõida. See valu, hirm, häbi. See on ju meiega nüüd igaveseks," ütles Allenova.

Sõnum on, et kõik venelased ei ole president Vladimir Putini toetajad.

Katerina Gordeejeva intervjuude sarja Vene intelligentide ja ühiskonnategelastega saab jälgida tema YouTube'i kanalis. Paraku kavatseb Venemaa kuuldavasti ka YouTube'i enda riigis ära keelata.