Saksa analüütik: sõda Ukrainas lõpetas sakslaste jaoks ühe ajastu

Claudia Major
Claudia Major Autor/allikas: Stiftung Wissenschaft und Politik

Saksamaa jaoks lõpetas Venemaa agressioon Ukrainas rahuajastu, mis algas Saksamaa taasühendamisega, ütles rahvusringhäälingule SWP rahvusvaheliste suhete instituudi uurimisjuht Claudia Major. See tähendab uut lähenemist poliitikas, majanduses ja riigikaitses.

Me oleme seda hirmsat sõda näinud juba rohkem kui kuu aega. Mida lääs ja Saksamaa saavad teha selle sõja lõpetamiseks?

Saksamaa ja lääneriigid on väga keerulises olukorras, sest nad on välistanud NATO sõjalise sekkumise. Keskendutud on poliitilistele ja majanduslike reaktsioonidele ehk sanktsioonidele. Tuleb aga tunnistada, et majanduslikud võimalused veel midagi teha on piiratud. Me näeme kohutavaid asju Butšas ja mujal Ukrainas ning teatud määral lääne juhid tunnistavad, et nad ei saa palju teha, kui nad jäävad oma vanade punaste joonte juurde. Küsimus on selles, kas Butša ja pildid, mida me oleme näinud, panevad lääne valitsusi ületama traditsioonilisi punaseid jooni ehk hoidumist sõjalisest sekkumisest. See on suur küsimus.

Kui me räägime võimalikust sekkumisest, siis mis vormis see võiks olla?

Ma arvan, et siiani on otsitud võimalusi, mida veel saaks teha majanduses, nagu näiteks energiaembargo, kus samuti kõik riigid vaatavad Saksamaa poole, kas Saksamaa tahab seda teha. Teine element on Ukraina toetamine sõjaliselt veel senisest enam ja anda võimsamaid relvi, muuhulgas õhukaitsesüsteeme. Ja suur küsimus on, kas NATO riigid muudavad oma lähenemist. NATO peasekretäri Jens Stoltenbergi väljaütlemisi vaadates, ei paista see muutuvat. NATO ei taha endiselt sõjaliselt sekkuda, sest see tähendab riski sõjaks Venemaaga, mis NATO vaates oleks veel suurem katastroof kui katastroof, mida me näeme juba praegu Ukrainas. See on väga raske otsustamise koht. Siiani paistab, et NATO ei muuda oma lähenemist.

Te rääkisite relvade andmisest. Enne sõda oli see Saksamaa jaoks tabu. Nüüd on juba okei anda teatud relvi, aga kas tundub, et ka raskemad relvad hakkavad Ukrainasse liikuma?

Venemaa sissetung Ukrainasse on tõepoolest muutnud Saksamaa poliitikat. See pani Saksamaa astuma üle seisukohtadest, mille muutumist peeti varem mõeldamatuks. Oma 27. veebruari kõnes ületas liidukantsler Scholz mitmed punased jooned Saksamaa traditsioonilistes positsioonides. Ta lubas anda relvi ja ta seadis kahtluse alla energiasõltuvuse Venemaast. See on endiselt olemas, aga Saksamaa tõepoolest tegutseb sellest vabanemise nimel, võib-olla mitte piisavalt kiiresti, aga tõepoolest töö käib. Ja kolmas element on investeeringud riigikaitsesse. See tähendab 100 miljardi euro suurust lisaraha suurteks kaitsehangeteks nagu lennukid ja kaitsekulutuste tõstmist kahe protsendini SKP-st. Saksamaa puhul tähendab see 75 miljardit eurot, mis on väga palju raha. Need otsused olnuks enne Venemaa sissetungi mõeldamatud. Võib muidugi öelda, et kas selleks oli tõesti vaja sõda Euroopas, et Saksamaa oma seisukohti muudaks, aga samas võib ka tervitada seda, et Saksamaa lõpuks riigikaitses veidi edasi liigub.

See on tohutu kaitsekulude kasv. Milliseid võimekusi selle eest arendatakse?

Saksamaa kaitsejõud on olnud aastaid alarahastatud ja raha on kulutatud väga halval moel. Tegu on rahapuuduse ja halvasti juhitud rahastamisega. Nii et teatud määral läheb raha nüüd aukude lappimisele. Meil on pikk nimekiri projektidest, mida Saksamaa soovis teha varem, aga raha ei jätkunud, ja mida saab teha nüüd. Näiteks F-35 hävitajad, mis võimaldavad Saksamaal osaleda NATO tuumaheidutuses, transpordihelikopterid või õhukaitsesüsteem koos Prantsusmaa ja Hispaaniaga, uue süsteemi väljaarendamine. Nimekiri on pikk, mida Saksamaa on tahtnud varem teha, aga mis on jäänud tegemata rahapuuduse ja rumala kulutamise tõttu.

Kui te oleksite liidukantsler Scholzi nõunik, kas te soovitaksite talle kohest Venemaa energia ostude lõpetamist ja võimsamate relvade viimist Ukrainale?

See on lõpuks poliitiline otsus. Kantslerina tuleb kaaluda, milline mõju sellel otsusel oleks Venemaale ja mis mõju sellel oleks Saksamaa majandusele ja avalikkuse toetusele. Sanktsioonid on midagi sellist, mida meie peame suutma teha pikemalt kui Venemaa, selleks et Venemaa käitumist muuta. Ma arvan, et ma soovitaksin karmimaid sanktsioone praegu, aga lõpuks on see poliitiline otsus, mille puhul tuleb erinevaid aspekte kaaluda.

Kui Saksamaa on ületanud mitmeid punaseid jooni, siis mida arvab saksa rahvas? Kas avalik arvamus toetab militaarsemat lähenemist?

Ma arvan, et on oluline aru saada, et Venemaa sissetung Ukrainasse oli Saksamaa jaoks suur šokk. See oli seda kogu Euroopa jaoks, aga Saksamaal on seda tõepoolest tajutud kui ajastu lõppu. See on ajastu lõpp, mis algas Saksamaa ühendamisega 1990. aastal kuni siiani. Saksamaa on saanud majandust rahulikus maailmakorras arendada, Venemaa on selle korra hävitanud, me oleme lahkunud rahuajast ja liikunud vastandumise aega, kus me peame oma mõtlemise Euroopas täielikult ümber korraldama nii poliitiliselt kui ka majanduslikult, nagu energiasõltuvuse ja teiste sõltuvuste vähendamine, aga see puudutab ka sõjalist poolt.

Meil on keegi, kes sõdib kahe lennutunni kaugusel Berliinist. See sõda on tõepoolest mõjutanud Saksamaa poliitikat ja ühiskonda ja seda ei saa alahinnata. Varasemalt on Saksamaa julgeolekupoliitika tihti tähendanud reageerimist solidaarsusest. Saksamaa pühendumine NATO-le on tugev, aga see tulenes suurel määral solidaarsusest, Saksamaa pühendumine Malis oli tugev, aga see tulenes suurel määral solidaarsusest. Nüüd selle sõjaga on tekkinud tunne, et küsimus on tõepoolest Saksamaas endas, Saksamaa tunneb esimest korda ennast ohustatuna oma asjaajamises, oma poliitilise ja ühiskondliku korraga. Seda tunneb ka rahvas. Paar päeva pärast liidukantsler Scholzi kuulsat kõnet 27. veebruaril läbi viidud avaliku arvamuse küsitlused näitasid, et enamus inimesi toetas kaitsekulude tõstmist ja enamus toetas lisaeelarvet ja huvitaval moel enamus kartis, et see sõda võib jõuda ka Saksamaale.

Ma arvan, et see hirmutunne militaarse ohu ees on midagi, mida meil ei ole kunagi varem olnud. Saksamaad ohustasid majanduskriis, migratsioon ja kliimasoojenemine, aga militaarse ohu taju on varem puudunud. Ja sõda on seda muutnud. Küsimus on, kui püsiv see muutus on ja mil määral need muutused, millest liidukantsler Scholz rääkis ehk energiasõltuvus, kaitsekulud ja tõesti uues julgeolekuolukorras olemine, kui jätkusuutlikud need on ja kui püsiv on rahva toetus neile muutustele. Ma arvan, et meil seisavad ees üsna rasked ajad.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: